Vaikselt langeb lumehelbeid, särab tähevöö
rõõm ja rahu südames, kui on jõuluöö.
Üks aasta vaikselt ukse suleb
ta puudutusest link veel soe.
Uus juba hõisates ta järel tuleb,
ei möödunu tal midagi ei loe.
Vaiksel talveõhtul naeratab kuldkuu,
väljadel laiali lumejuuksed.
Lumeräitsakad, kristalne jõulukuu.
Sügavas unes on jõulukuused.
Veel vara on ärgata unest
ning oodata ilusat õhtut.
On vara end soputada lumest
ja tõusta inglina õhku.
Ja lõpuks kui käes jõuluõhtu,
ingel lumekleidis jalutab
Sajab lund ja jõuluhõngu
täis hing, kuid süda valutab.
Ja naeratab kuldkuu, ning tähed...
Aeg inglina lume sees veerelda.
Langeb täht, soove on vähe:
Tahaks veelkord kristallides keerelda!
Tasa langeb lumehelbeid
vaiksel, pühal Jõuluööl,
läbi selle helge sära,
meie tervitused teel.
Küll on kena kelguga
hangest alla lasta.
kaugel luhal säravad
jää ja lumi vasta !
Lumehelbed hiilgavad ,
Puudel ehted uued :
kadakatel karjamaal
seljas lume kuued
Tihane ja varblane
Aidaukse taga
otsivad ja ootavad
Et saaks iva aga .
Langeb mõni ivake -
üks kui teine varmas :
iga kehvem kestake
näljasele armas...
küll on kena kelguga
hangest alla lasta !
Kaugel luhal säravad
jää ja lumi vasta .
Vaikne ,pehme ,tume
Talve -ilmake...
Tuleb peenet vihma ,
ilm pool -udune .
räästalt langeb
räitsak ,
kirjud katused.
Aia otsas Istuvad
Troppis varesed...
Õues langeb valget lund,
istun aknal, ei tule mul und.
Järsku lumesadu lakkab,
kuid hoopis vihma sadama hakkab.
Ahjus sees on juba mõnigi kraad,
sest seal peidab ennast jõulupraad.
Kärsitult kõik kinke saada loodavad,
jõulumehe abilised neid ju toodavad.
Kõikjal,kõikjal kõrged hanged,
Valgeid helbeid aina langeb.
Maad on katmas vaip nii pehme,
Kätte jõudnud talv nii ehtne!
Lumi katab puid ja hoove,
tähed on kui hõbe.
Südamlikke jõulusoove
saadan sulle, sõber!
Kuuskedel on lumest kroonid,
taevast langeb lisa.
Südamlikud õnnesoovid
teile, ema- isa!
Jõuluvana teele rühib,
põhjapõder ruttab.
Õnnelikke jõulupühi,
kulla kauge tuttav!
Südame nii soojaks tegi
ilus jõulutunne.
Rõõmsaid pühi nendelegi,
keda veel ei tunne!
Tasa taevast helbeid langeb
vana aasta viimsel ööl,
läbi selle helge sära,
teile tervitus on teel.
Tasa langeb jõululumi,
jõululaps,kui hea,et tulid.
Panid hinge särama,
laulud suule hõiskama!
Jõudis vaikne õhtutund,
langeb pilvist laia lund,
valges kattes iga puu,
taeval liugleb hõbekuu.
Laskub maale jõuluöö,
ümber kiirgav tähevöö,
tervitab teid kellakaik,
küünlasäras iga paik.
Rõõmsalt kilab aisakell,
jõululoost meil süda hell,
langeb pilvist laia lund,
kuused näevad jõuluund.
Langeb lund ja jõuluaeg on käes,
vaikselt piiludes ehk päkapikke näed.
Soovin silmadess tähesädemeid,
hingerahu täitku kõigi südameid.
Kuskil kaugel paistab kuma,
Aisakella tasa hääl.
Läbi lume vaikselt suman,
Keegi askeldab vist sääl.
Kuulen päkapiku juttu,
Põhjapõdra kabja häält.
Liigun kuma poole ruttu,
Järsku leian ennast säält.
Oh mis ime, mida näen,
Põhjapoolus silme ees.
Ühtäkki justkui imeväel,
Ees mul seisab jõulumees.
Kutsub kaasa, istub saani,
Sõnab “ aeg on minna mul”.
Habe uhke, mantel maani,
Põhjapõdrad minekul.
Kõik on süvenenud töösse,
Kingikotte saanis kolm.
Järsku kadunud nad öösse,
Maha langeb tähetolm.
Äkki ärkan, see vaid uni,
Kätte jõudnud jõulupäev.
Väljas külm ja kaunis lumi,
Kuuse all siis kinke näen.
Leian kirja, see on mulle
Loen “meeles mul sa väike veli”
Naeratan ja vaatan tulle,
Kõrvus aisakella heli.
lumehelbeid tasa langeb,
valgeks muutub maa,
pea on kõikjal paksud hanged,
saabund talv on taas.
lumi katab puid ja põõsaid,
väljas karge ilm,
lumes hullab lapsi rõõmsaid,
naerul suu ja silm.
lumesadu iga laps ju
väga igatseb,
jõuluootus muudab hardaks
kõigi südamed.
Hõbehelmeid, härmalund,
taevast alla langeb,
tähesäral suusatee
lookleb üle hange.
Aknal laste silmad veel
vaatamast ei väsi,
lillejääga klaasi veel
ehib külma käsi.
Pilgus kõigil ootus, õnn,
ärev puna palgel,
jõuluingel tuleb ju
tasa tähevalgel.
Jõulutaevas pühalik,
Inglid lauvad alla,
Süda see on rahulik,
On taevateed ju valla.
Langeb imekaunist lund,
Endasse ta mässib ilma,
Kuu ei saagi täna und,
Ilu lahti hoiab ta silmad.
Jõulurahu Maailmale,
Armastust inimestesse!
Valge lumi
tasa langeb,
kukub tare taha.
Tare taga
kõrged hanged
heitnud unes maha.
Ainult kerged linnujäljed
läevad läbi lume.
Jõulukellad umisevad,
kostavad ka läbi une.
Las ma kuusel küünlad süütan ise,
sina istu, puhka veidi, memm.
Ole mängult minu külaliseks, nii on jõuluõhtul hubasem
Kuuseokstel velkleb härmalõngu, seintel varja, leegi värelust...
Tuppa tungib piparkoogihõngu
aga hinge ootusärevust.
Pimeneb ja akna taga langeb
pehmeid lumeräitsmeid veel ja veel.tead sa, kes seal tasa lumehange hiiglasuuri vildijälgi teeb?...
jõulutaat teeb täna külaskäike, mudilased saavad kinke talt.
Mina pole ammu enam väike oma kingi leian kuuse alt...
Las ma pidulaua katan ise, kuuse alla, nii on hubasem.
Ole täna minu külaliseks, minu naerusilmne Jõulumemm.
Langeb laia lund...pehmed helbed hõljuvad, vaiksel lennlul liuglevad
sajab jõululund.
Minu süda ka kata valge vaibaga, uhu rahu lainega, uuenda mind sa...
Süda valgeks tee, valgemaks, kui lumi veel...
Lahkeks muuda minu meel,
jõululaps mu teel..
Langeb lumehelbeid
talveöös nii kirkas.
Akna taga hiilivad
päkapikud vilkad.
Üle välja kihutab
saanis jõulumees.
Varsti ehk ka peatub
meie ukse ees.
LÕPEB KOOLI TALVEUNI!
Imevaikse sahinaga
pilvist alla langeb lund.
Lume all maamullas aga
lillejuured näevad und.
Härmas pärna okste vahel
paistab mingi tume laik.
Kas sa tead,et seal on kahel
hakil mõnus elupaik?
Koolimaja suur ja hele
seisab pärna alleel.
Praegu paistab kõikidele
vaikselt uinuvalt ta veel.
Aga oota hommikuni -
kõik saab teiseks üleöö!
Lõpeb kooli talve uni,
algab koolilaste töö!
/Leelo Tungal/
Ikka langeb ja langeb
lumehelbeke väike.
Ikka langeb ja langeb
alla maa poole hange
Taevast langeb lumekraami,
hang on vastu aknaraami.
Tuba täis ja õu on tühi,
talv peab laialt lumepühi.
Kuidas pühad välja näevad?
On nad nagu pühapäevad?
Või on muinasjutu laadi?
Väljas lumi pilvist saadik.
Väljas ainult talve laulik,
talve laulik, vares aulik.
Karjub kraaks ja karjub kraaks:
kas te õuelt süüa saaks?
Langev lumehelves
Lumehelves,
vaikselt langeb.
Alla taevast,
kõrgelt valgest.
Tasa langeb,
vaikselt langeb.
Mööda pilvest,
linnust väiksest.
Hõljub õhus,
suures hallis.
Tuule kaunis,
meelevallas.
Paksus udus,
puude kohal.
Põdrasarvis,
kraaviperves.
Vaikselt langeb,
maha potsab.
Lumevaibaks,
valgeks saab.
Lulmi langeb tasa, lumivalgest taevast,
puud on tardunud härmatise taha.
Lulmi langeb tasa, lumivalgest taevast,
nagu õnnistus langeb huulilt maha.
Vesi vakatab lume vaikuses,
tuulgi hingab raskel kähinal.
Vesi vakatab lume vaikuses,
tähistaevas paistab maale lähemal.
Lumi langeb tasa aegamööda taevast,
langeb väreledes kattes laia ilma.
Lumi langeb tasa aegamööda taevast,
Läbi saju vaatan lumeingli silma.