lumi langes, lumi langes
teed ja toad on paksus hanges.
õu on lumes, aed on lumes,
vaikus põllu valges jumes.
maga aga, maga aga
valge maailm akna taga.
Kõle videvik langes,
hiljuti lemmetas lund,
külma tähtede und.
Kõndis lapsuke hanges,
paljad jalad pooljääs,
küünal kohmetanud käes.
Kõigil koputas ustel,
olgu kuld, olgu muld,
pakkus vaikides tuld,
küünal tuules poolkustel.
Kotta päikese tõi,
päik'seks südamed lõi.
Ruttab laps läbi lume
paljajalu ja -päi:
valgeks taga kõik jäi,
öö ees varitseb tume.
Lapse lõpmatu tee,
täht ent sätendab eel.
Lumi langes, lumi langes,
arvuti on täitsa panges,
kordab mp3, kärab,
ette jäi wwwärav.
Õnne see ronis minu õue
Kui ma võtsin väljas päikest
Tahtsin pista kätt ma põue
Kuid oh häda, seljas särki polnud mul, mu väikest.
Meel läks kurvaks, ilm läks pilve,
masendus mul peale langes.
Oleks lund mul, oleks pilve
Siis ma suurest õnnest, lebaks lumehanges
Täht langes ja hangede varju end poetas,
kes teab, mitut salasoovi see toetas.
Võta jõulust aeg märgata teisi ja end,
on hetkeks vaid nähtav tähelend.
Kui selle hetke sa magasid maha
ja soovid ei kiiresti täituda taha,
siis usu: piisab ka enese suurest tahtest,
pole vajalik tingida maale uut tähte.
Kui täht siiski langeb ja hange end poetab,
siis sinu enese tahet ta toetab.
Valge lumi langes maha,
meie maja akna taha.
Valge on ilm
nagu terane silm.
Valge on ilm,
sest see on ju talveilm.
Ja alati on lumi särav
nagu meie valge aia värav.
Valge lumi langes maha,
meie maja akna taha.
Valge on ilm
nagu terane silm,
sest see on ju talveilm.
Ja alati on lumi särav
nagu meie valge aia värav.
Sügisene tuul silitas su juukseid,
kui septembri ööl kord lahkusid.
Sa ei ütelnud isegi head-aega...
Piisad langesid alla.
Kõik jäi tasa.
Kas oli see minu pisar või allalangev piisk mis mu põsele langes?
Soovin sul head eluteed.
Leia oma rada,oma tee.
Tuul hõljus ballikleidis üle majade.
Ma värisesin tükk aega veel jopes,
ja mõtlesin veel sinuga veedetud soojadele suvedele.
Tuul kustutas leegi mu südames.
Tuul puhus mälestused liivarannalt.
Nii murduski süda keset septembri külma ööd...
Jõulukesed
Jõuludel valge vaip on maas,
päkapikud ringi luuravad taas.
Kuusel küünlad säravad,
laste jõulusalmid käravad.
Lumehelves langes maha,
jõulutaat on juba ukse taga.
Gladiator
on õhtu noor ja pööbel peab pidu
ma istun siin vaikselt mekin ma mõdu
rahvas juubeldab ja voolab vein
mu südames kurbus ja pakitseb lein
tänases võitluses kaotasin sõbara ma kalli
oma oma truu ratsu kelle varsana viisin ma talli
vein täna ei paranda mu tuju
kui halli massi seast avastasin imearmsa kuju
su liigutsed nõtked ja imeilus pilk
mu südant tabas kuumuse helk
ma kaotasin kõik mis mulle kallis kunagi
kaitstes oma rahvast mul areenil surra lubati
kuid armidest lugemata mu gladiaatori keha
mind hoidis elus minu raev ja viha
siin ma istun ees veinaga täidetud klaas
istusin kui ori ahelad jalgu köitmas taas
meid siia toodi et lõbustada rahvast
et näha surma ja võitlust mahlast
on kord minu ja ma tõusen lauast et võidelda nüüd
seotakse selga turvis hõbekotkas kaunistab mu rüüd
ma astun julgelt sammu sinna
kus tuleb surmaga vastu minna
möödudes rahvast ma märkan sind
su silmad puurivad maast jalatallani mind
ma ei oska seda hinnata mus keeb veel viha
kuigi näen su naiseliku iha
võitlus on läbi seal lebab maas
vastane noor kes kogenematu taas
mult võetakse ahelad ja klaas täidetakse veiniga
kuid mu süda on täitund noore poisi leinaga
ma eemaldun märatseva bööbli eest
liigun ma saali
silmad märjad mul pisaraveest
kui järsku seistes ja ujumas nähes alasti sind
mind sinust varjab vaid kaardina pind
ma seisan siin mu jalad ei liigu
kuni sa märkad ja heidad mulle pilgu
mu julgus on tappa areenil meest
kuid värisema paneb see kui sa tuled välja veest
ma taganen ja põlvili langen ma
kuna ma olen ori ei saa ma sind vaadata
sa lõbusalt naeratades mööda must jooksed
sul ilus on kael ja märjad su juuksed
kui sa lahkund ma tõusen maast nüüd
mu silmis su nägu ma kohendan rüüd
ma nägin su ilu hetkeks vaid ja kadunud sa
ei teadnud ma rohkem veel praegu aimata
tuul vaibunud ja liivakeerisest langeb viimane raas
mu mõõk tõuseb jälle löögist vastane on maas
mu sõber kaaslane on langetanud pea
ta haavad surmavad ma teda aidata ei saa
ise keereldes ma vahutavas liivas
näen ma bööblit kel suu on naerust kiivas
mu mõõk neid lõbustab tol hetkel siin
kuid teisi haavates mul südames on piin
kolm ründajat nüüd vastu mul seisab
ma üksi ehk surm neist kellegi leiab
lootus on jäänud mul veel siiski
sest tribüünil kohtasin imekaunist noviitsi
vana gladiaator kel armiline keha
on nüüd kimbatuses ei tea mida teha
kuigi vanne võitlejal surm tervitan ma sind
ma seisan maas kus verine pind
kolmest vastasest kaks on nüüd
kuigi tõsiselt vigastas mind ja mu rüüd
nõrkedest haavast kukkusin ma
see oli hetkeks ja ründasin taas
teadsin et viimast korda mul piin
näha sind vaatamas seda võitlust on siin
sõbrad langesid kõik enne mind
lootes seda et saaksin emmata sind
lootus pole kadund mu mõõk liigub taas
kuid jälle ma haavast põlvili maas
ülekaal on suur kahele vastasele kaks lisaks veel
mu pilk leiab sind mis kustutab takistused teelt
võitlen veel kuni jaksab mu käsi
kuigi ka see varsti väsib
veristest haavadest nõretab mu keha
tean et midagi ei saa ma enam teha
bööbel lõbutseb ja räuskab taas
kui minu põlved puudutavad maad
mu keha on nõrk ma otsin vaid sind
sa bööbli seas kes armastab mind
nähes su pilku ma jõudu saan
kuid põlved tõusevad vaevu maast
mu turvise paelad rõhuvad keha
sest igal pool on läbi lõigatud liha
kuid nähes sind ma tõusen taas
viimaseks võitluseks jäänd on veel raas
ähmane pilt ma näen läbi udu
seal oled sina meie lapsed ja kodu
viimaseks löögiks ma tõstan nüüd käe
kahjuks ei taband ja põlvili jään
gladiaatorilt kellelt suunatud viimane hoop
ma säästsin võitluses teda ta liiga noor
mu udune pilk otsib vaid sind
ja noor poiss kõrval kel kohus hukata mind
lõpuks jõuab mu kõrvu kohin
ma kuulen su häält su suudlus mu rohi
näen su ilusat keha sinu seljas tooga rüüd
see minu jaoks ellüsium oma pea pistan su sülle nüüd
ma tunnen su keha langevaid pisaraid
avades silmad näen sind ja sinist taevast vaid
ma ei kuule enam pööblit kes laaberdas siin
ma näen su silmi su südames piin
mu jõud nüüd raugeb peost laskub viimane liiv
sõrm liigub su juusteni kuid langeb siis
ma näen vaid seda kui tõused sa
suudeldes mind ja pühkides pisara
sa avad mu rüü mõõgahoidja ja pandlad
ja õlipuu oksa mu rinnale kannad
tunnen su huuli oma kuumal laubal
kätte mul terast käepideme annad
avades silmad ma näen viimast korda sind
kusagil kaugel laulab lind
pigistan mõõka ma lähen siis
viimane pilk jäi sinust mul siin
Sa langesid mu jaoks
kui täht taevast.
Sellest ajast peale
kõik mu soovid täituvad.
Oled mu jaoks
kui vilkuv latern sügavas pimeduses.
Näitad teed õiges suunas.
Tean, et Sa ei kustu.
Langes mu südames üks piisk ja seejärel sada.
Vihmasadu südames, tundmatu tulevik, lõputa rada.
Veripunane ookean piiskadest saab.
Väline rahu, enesevalitus kaob.
Põletava laavana pisarad voolavad.
Varjud minevikust just seda ootavad.
Üks viiv ja kuivas ookean mu sees.
Tanstin ühena valguse inglite seas.
Ma nägin und ühest maast
Ma nägin und ühest maast,
mis oli ilus.
Seal vaba olla ma saaks,
sest seal lihtsalt nii ilus.
Ei vaesust, ei rikkust,
ei nälga, ei himu.
Ei suurust, ei pikkust
ja vägivallale ei kisu.
Ma istusin majas, kus soe ja hubane,
ja päiksekiired langesid tuppa.
Ja aknalaual suur roos punane,
ja kõik on nii ilus, et kuhugi ma ei rutta.