JÕULUKINK
ELLEN NIIT

„VANA-VANAMEMM, MINA EI TEA,
MIDA SINA JÕULUDEKS TAHAD.”

„PARIM KINK ON, KUI LAPSED ON HEAD
JA KOGEMATA VAID PAHAD.”

„VANA-VANAMEMM, AGA VEEL?
MIDA MINA SIIS SINULE KINGIKS?”

„OLEKS HEA, KUI SA JÕULUDEKS JÕULULUND
MEILE TAEVA-LAOST VÄLJA TINGIKS.”

„VANA-VANAMEMM, AGA NÄE,
MUL ON RAHA KA, LÄHEKSIN OSTMA…”

„OSTA LOOTUST, ET JÕULUKELLADE HÄÄL
LAPSEPÕLVEST ME TUPPA JÄÄKS KOSTMA.”

Lapsepõlves usume haldjaid,päkapikke.
Usume et jõulumees toob kuuse alla kinke.
Lapsepõlves,tundub praegu,oli kõik nii kena,
miks küll miks küllpraegu pole enam.
Unustame hetkeks,mis aastatega tulnud.
Meenutame hetkeks,mis lapsepõlves olnud.

Jõuluõhtul
(See luuletus on pärit minu lapsepõlvest)
Jõuluvana tulekuks selged
sul on salmid.
Siis,kui lahti läheb uks,
on kõik ammu valmis-
õled pestud põrandal,
verivorstid laual,
sätendava kuuse all
ootad juba kaua.
Järsku kojas lõksub link-
ootad ärevana.
Köögis kukub ümber pink-
tuleb jõuluvana.
Tuppa astub toki toel,
vatihabe kaelas,
seda kohendab ja soeb,
ema muudkui naerab.
Nägu nagu ISAL lai,
ise õhkab pakast,
näib,et kasuka ta sai
selga meie lakast.
Pärib emalt"Lapsi on?"
"Eks seesama ole!"
"Poiss kui naaskel,
aga jonn?"
"Jonnijaid meil pole."
"Vapralt mõistad lugeda,
vildid teenid välja!"
Aga memm saab sugeda,
tuba täis on nalja.

Kaminas tuli,
halg vaikselt praksus.
Keegi,keegi tuli,
kõik korraga koos hõiskasid.
Nii tasases,ärkavas tantsuhoos
su südamele laskus Jõulutunne.
Hetk lapsepõlvest,
mil vajusid unelmaunne.

Kuis taga igatsed seda,
hinges nii ammu veeritud rida,
salmist,mida laulsid kord valges habemes Taadile,särasilmselt.
Ise nii avali,avali,
uskudes teda kogu oma hingeväega.
Järele lehvitasid kaua,
kaua oma tillukese käega,
ta härmasele lahkuvale saanile.

Mu nimi on Heikki,
Kunagi tantsisin ma breikki,
Mäletan lapsepõlves,
Sõbranna tegi mulle meiki,
Ta ise kandis kleiti,
Ja sõbrannadega Bulgaarias,
Nad kampas korraldasid streiki,
Nii ma ta leidsin,
Ning kohe pikali heitsin,
Nii ma seda riimi mõtlesin,
Kui trammiga koju m,a sõitsin!