Süütame kuuse ja oh mis rõõm,
tuba täidab tulelõõm!
Jõulukuusk leegitseb
jõulukuusk särab
kiiresti põleb jõulupuu ära!
Tuppa jääb vaid ving ja süsi
jõulupuuke enam ühes tükis ei püsi
oh küll oli vahva , oh küll oli tore
OLI JÕULUPUUKE enam ei ole!
Leegi vaikselt küünlatuli,
lõhna kuuseoks,
kõik, mis aastas kaunis oli,
jäägu elavaks!
Jõuluõhtu tuleb.
süütab küünlaleegi,
igaühe peale
täna mõtleb keegi.
Jõuluöö tasa koputab uksele,
avaneb hing tema hellale kutsle.
Küünlaleegis on rahu ja igavik
helkleb me lootus, me tulevik...
Mõndagi puhast ja püha
on küünalde leegis.
Sellist soojustja
vaikset valgust
igapäev elus ei näe.
Kuhu jääb valgus vahetevahel?
Vaid vari teab, mis nende vahel
koos kanda on mõnikord kahel.
Saab puhtaks hing kui vaatad küünlaleeki,
Kaob raskus südamest ja homne parem näib.
Kui läbi leegi silmitseks sind keegi,
ning hellalt silitus sul üle juuste käib.
Sind sellel hellal hetkel kaitseingel kaitseb,
Ta hoidvaid käsi märkad tule paistel
-----------------
Sa vaata tuld, sa kuula tuult….
On selleks õige aeg.
On jõulud, näärid, aasta uus
Hell hingetõmbe aeg
Las ma kuusel küünlad süütan ise,
sina istu, puhka veidi, memm.
Ole mängult minu külaliseks, nii on jõuluõhtul hubasem
Kuuseokstel velkleb härmalõngu, seintel varja, leegi värelust...
Tuppa tungib piparkoogihõngu
aga hinge ootusärevust.
Pimeneb ja akna taga langeb
pehmeid lumeräitsmeid veel ja veel.tead sa, kes seal tasa lumehange hiiglasuuri vildijälgi teeb?...
jõulutaat teeb täna külaskäike, mudilased saavad kinke talt.
Mina pole ammu enam väike oma kingi leian kuuse alt...
Las ma pidulaua katan ise, kuuse alla, nii on hubasem.
Ole täna minu külaliseks, minu naerusilmne Jõulumemm.
Sama habras ja õrn kui elu
on tuules värelev küünlaleek.
Keset pühadeootuse melu
leia aega ka mõtiskluseks.
Vaikust kuula ja leeki vaata
salasoov leia südames,
et siis talveöös teele saata
selle võiksid head soovides.
Ära unusta seda, kes ootab,
ava süda ja pühenda end
küünlaleeki sa hoolega vaata
seal avaneb ulmade hing
Küünlaleegis on õnne ja valu
hingevärinaid, armastust.
Ta on habras ja õrn nagu elu
sunnib paotama hinge ust.
"Jõulurõõm!"
Jõuluööl käib kibe töö
päkapiku poistel
ja kõigil teistel
kes lastest lugu peavad
ja neile kinke veavad.
Rõõm on suur
sest toas on jõulupuu
ehted kaunilt sädelevad
küünlaleegid värelevad
unustada nüüd ei või
jõulusalme põnevaid.
On põnevus nüüd nõnda suur
et sõnad takerduvad suus
mis ta mulle nüüd küll annab
seisan nagu soolasammas
veidi mõtlen ja siis ütlen.
Jõuluvana,jõuluvana
ära mine üldse ära
meile elama sa jää
koos meil oleks väga hää
kingikotist iga päev
kinke tuleks võluväel.
kauneid jõule
soovin teile
täna õhtul südamest
et võiks homme
parem tulla
selleks hoidkem teineteist
süütan küünla
jõuluõhtul
toomaks rahu
hingele nii nukrale
küünlaleegi vaikne värin
toobki rahu hingele
kaunid jõulud
saabund kõikjal
valgeid helbeid
lendleb taas
rinnus tärab
ärev ootus
et ei lõppeks
kõik see hea
süütan küünla
jõuluõhtul
toomaks rahu
hingele nii nukrale
et jääks kestma
kaunis homne
selleks edu veel ja veel
Küünlaleegis kumab
meenutuste kaunis sära.
Muremõtted jõulutunne
kaugele viib ära.
Küünlaleegi valgus
kaunil jõuluööl.
Särab kõik me ümber,
unustagem tööd.
Vaadakem nüüd ringi,
leidkem elust head.
Särab täna küünal
vaikselt kuuse peal
Saabuvad Jõulud, ning küünalde säras
ma tahaksin näha su silmade sära.
Ehime kuuse ja süütame leegi,
jõulurahus ei sega meid keegi.
Toogu need Pühad soojust ja valgust,
sulle ja mulle millegi algust.
Luban, et nii nagu soovid ma käitun,
lootes et siis meie unistus täitub.
Jõulueelne sigin-sagin
jälle rikub rahu,
mina ainult tulin-nägin
valgus hinge mahub.
Vaatan küünlaleegi valgust
kuulen kellalööke.
Ootan uut ja puhast algust
hõrke maitsvaid sööke.
Tunnen et on olla hea
oma kodus soojas.
Tuleb päev mil maailm teab
sündind armastuse looja.
Jõulurõõm, see täidab hinge,
võtab mure, võtab pinge.
Annab südamele soojust
nagu päike eal ei loojuks.
Jõulurõõm poeb tuppa tasa,
jätab rõõmuhelbed maha.
kõikjal tunda tema hingust,
See kui tema kingitus.
hiilib õhtuhämaruses,
tema jälgi leidub lumes.
Hinges süütab küünlaleegi.
Rõõmu võtta ei saa keegi.
Loogiline Aasta
Taas läbi sai loogiline aasta,
kogu töö ja kooli pinged läind,
mis edasi teha inimene vaatab,
pole sellist aastat varem näind.
Kõik riime otsides netis nuhivad,
pea tuhandest riimist paks,
ostetakse mõtlematult kulinaid,
ja koleegidele saadetakse jõulufaks.
Õnnelikud need,
kel meeles veel aisakella helin talveteel.
Südametes puhtus, siiras rõõm...
Ah, kuis lõhnab küünlaleegi lõõm!
Kirikuteel sõitvad saanis, reed...
Kel kõik see kallis,õnnelikud need
Lumehelbed langevad mu ninaotsale
Ja seal surevad...
Nagu liblikad
Küünlaleegis.
Mul meelen omma latsõpõlvõ jõulu,
kui inne pühhi imä verivorsti tei.
Ja hapnit kapstit suurõn potin kiitse,
nii terve tarõ olli söögilõhnu täus.
Ka kuusk sai hämäraga tarrõ mõtsast tuudu,
mis kaunistatus paprist ehtiga,
siis kuusõümber maan sai lämmind saia süüdü
ja küünläleegi valgust valvatu.
Kui, äkki välän nakas pini haukma
ja imä olle veidi kõhevil,
siis naabrimiis tul lambakaskan sisse j
a küsse, kas siin latsi häid ka om?
Ma suure kommikoti salmi iist sain kätte,
mis makkus maitse nuil kommel siis küll oll.
Nüüd egäsugu nänni poodist võtta,
kuid latsõpõlvõ jõulu iks meelen mul.
Läbi küünlaleegi valget sadu
aknal lapsuke kes paljajalu.
Ootab uksele üht koputust
ja südame lähedast naeratust.
Mõttes kordab jõulusalmi
ja aja mõõdudes juba uuski valmib.
Jäälilled õide puhkend aknal,
neid pakane osavalt maalima hakkand.
Läbi küünlaleegi valget sadu
näeb lapsuke aknal kes paljajalu.
Ühte lähenevat kogu ,
kes naeratust kõigile toob koju.
Se särasilmne lapsuke
jooksujalu uksele.
Et vastu võtta jõulumees
kel palju kinke kotis veel.
Ootan nagu tuleks keegi,
üle värske lumetee.
Astub tuppa puistab leegi
jõululeegi südame.
Tuleb tõesti tuleb keegi
jõulupüha tuleb teel.
Tulgu ta ja heitku leegi
uks avatud on ta ees.
Kuuseladvas küünlaid palju,
süüdaku ta põlema.
Minetagu valu valju
seal, kus pesitsenud ta.
Kurvad mõtted kaovad ära,
lepituseks annad käe.
Jõulutaeva tähesärast
rahu laskub kõikjale.
Et oleks Sinu silmis ikka sära
ja elu pakuks rõõmu, rahuldust,
et iga aasta oleks õnnele uus värav,
tuues kaasa väikest seiklust, rahutust,
sest igav olek elada ei kire, leegita
tüürida elu vaid tavade ja reegliga,
ei elu möödu tõusu ega mõõnata,
kuid Sina lase õnneleegil lõõmata.
Sügisene tuul silitas su juukseid,
kui septembri ööl kord lahkusid.
Sa ei ütelnud isegi head-aega...
Piisad langesid alla.
Kõik jäi tasa.
Kas oli see minu pisar või allalangev piisk mis mu põsele langes?
Soovin sul head eluteed.
Leia oma rada,oma tee.
Tuul hõljus ballikleidis üle majade.
Ma värisesin tükk aega veel jopes,
ja mõtlesin veel sinuga veedetud soojadele suvedele.
Tuul kustutas leegi mu südames.
Tuul puhus mälestused liivarannalt.
Nii murduski süda keset septembri külma ööd...
Igal aastal on näha taevas
üht eredat tähte, mis eredam kui teised.
See täht ei lange alla,
ega kustu ka hommikul. Talve hingamine jahe,
lumeräitsakad kui jääst,
öelda soov mul soe ja mahe:
"Hoidkem kinni sõbrast hääst!".
Soovin Sul, et jõulud valged,
Igal aastal on näha taevas
üht eredat tähte, mis eredam kui teised.
See täht ei lange alla,
ega kustu ka hommikul.
Jõulutäht on see, mis toob sära
igasse talve ja ka uude aastasse.
Ta särab taevas, tuues sära ka teistele,
ta näitab valgust ka pimedamasse.
Ei kao ka siis, kui taevas pilvine,
vaid toob esile jõulusära.
Jõulutäht näitab talve,
kui kõige ilusamat aastaaega.
Jõulutäht täidab soovi,
kui ta ka ükskord langema peaks.
Jõulumees, mul ütleb vaist,
et Sul vaja oleks naist,
kes Sul habet kammiks siluks,
et Sa ikka oleks ilus.
Kes sul kohvi voodi tooks ja et ei puuduks jõulujook.
Jõulumees, mul ütleb vaist,
et Sul vaja oleks naist,
kes Sul habet kammiks siluks,
et Sa ikka oleks ilus.
Kes sul kohvi voodi tooks ja et ei puuduks jõulujook.
Jõulumees, mul ütleb vaist,
et Sul vaja oleks naist,
kes Sul habet kammiks siluks,
et Sa ikka oleks ilus.
Kes sul kohvi voodi tooks ja et ei puuduks jõulujook.
Küünlaleegi valgus
kaunil jõuluööl.
Särab kõik me ümber,
unustagem tööd.
Vaadakem nüüd ringi,
leidkem elust head.
Särab täna küünal
vaikselt kuuse
Igav on elada kire ja leegita,
tüürida elu vaid tavade reegliga.
Igav on tõusuta, vahel ka mõõnata,
vaja on ereda leegiga lõõmata!