Et su sussi sisse teeks
pesa jõulupäkapikk.
Seal on apelsin ja keeks,
õun ja kommirida pikk!
Mõtteid ilusaid ja häid
toogu sulle aasta uus-
olgu sama palju neid
nagu okkaid kuusepuus!
Kuuseokste vaigulõhna
jõuluõhtuks peretuppa!
Vähem muremõtteid, rohkem õnnehetki
toogu kaasa aasta uus!
Toimekas rutus
ja küünalde säras -
vana aasta
meilt läheb nii ära.
Algab uus -
täis mõtteid ja lootust,
rohkete rõõmude
ja õnne ootust.
Igaüks meist vajab kodusoojust,
südamesse päikest,
mis ei looju.
Puhtaid mõtteid,
millest hing saab valgust.
Kaunist jõuluaja algust!
Aata uus Su juurde tuleb
siis kui kustunud on tuled
mõtteid vaed ja mõlgutad
möödunud Sa meenutad
läinud aastas mis on head
mis on olnud tehtud vead
- seljataha jäänud need
käidud vana aasta teed.
Uuel aastal algad aga
uue innu, õhinaga
uuel aastal käid sa need
seni tundmatud olnd teed
kohtumised, kohtamised
ja ka rasked ohkamised
uuel aastal rõõmud, mured
uued tujud mõtted, teod
Aasta pärast jälle siis
vanaks saand on aland uus
aasta pärast hardud taas,
meenub möödund aja raas
et see aeg saaks kiirelt mööda
kohe alga uue tööga
uued mõtted tee sa teoks
enne kui läeb lõpu peoks!
Unistaja öös
Tõttan ajas, ette ruttan
Ootan seda päeva ma
Mil Sind kätele saan võtta
Kanda õhtust öösse, jaa!
Eilsest nii on saanud homne
Märkamatult mulle
Vaatan, unistan ja ootan
Pilk on suunat otse tulle
Tule väreluse saatel
Tunded meeltele on valla
Iga hingetõmbe järel
Igatsust vaid hingest kallab
Unistaja olen öös
Pehmes tulelõõsas
Omaenda mõtteid söön
Igatsuse vari kaasas
Tõttan mõtteis
Ruttan, ruttan
Sinu juurde kohe
Peagi taipan ma et see vaid
Unistuse habras ohe
Sinu silmad need mul meeles
Täna ja ka homme
Halvab teadmine – neid pole...
Aga vahest ülehomme
Tuled taas Sa minu teele
Tõttan ajas, ette ruttan
Ootan seda päeva ma
Mil Sind kätele saan võtta
Kanda õhtust öösse, jaa!
Sõprust hoia, ära tuia.
Hoia mõtteid, hoia nuia.
Nuiaga aga ära nuia,
muidu sõber ära sul tuiab.
Ma sult ju midagi ei küsi...
Su silmadest vaid mõtteid loen,
sest tahaksin,
et meeles püsiks
see pilk
nii lahkemeelselt soe.
Et siis,
kui märjad sügistuuled
on ümberringi räsimas,
et siis
see pilk mu juurde tuleks
ning mind ei laseks väsida.
Sõber on see,
kes mõtteid Sul loeb,
lohutab mures,
on raskustes toeks.
sõber on see,
kes seisab su eest,
läheb koos sinuga läbi,
tulest ja veest!
Õnne,särtsu,kannatust,
lusti,rõõmu,tublidust!
Armastust ja läbisaamist,
salasoovide täitumist!
Uusi mõtteid,visadust,
nooruslikku rahutust!
Õnne,tervist,edu!
Kanget tööd ja hüva pidu!
Õnn õitsegu su eluteel
Ja ärgu mingu uhkeks meel,
sest tihti elulainetes
ka õnnetus võib olla sees.
Õnne,särtsu,kannatust,
lusti,rõõmu,tublidust!
Armastust ja läbisaamist,
salasoovide täitumist!
Uusi mõtteid,visadust,
nooruslikku rahutust!
Õnne,tervist,edu!
Kanget tööd ja hüva pidu!
Õnn ja rõõm sind elus saatku,
kaugel olgu kurvastus.
Päike sinu peale paistku,
südant täitku armastus.
Tuhat tulist õnnesoovi,
hästi tubli olla proovi.
Ole viks ja viisakas,
ära ole tujukas.
Selleks sulle palju jaksu,
Õnne palavat ja paksu.
Ka kõige kaunimal sügisel,
on kurbi mõtteid.
Ka kõige ilusamal talvel,
on psarad taga,
kuid suvi on see,
mis meelest ei lähe,
need kaunid ajad mis olid,
neid pisarates meenutan..sügsel ja talvel..
IGAUKS MEIST VAJAB KODUSOOJUST,
SÜDAMESSE PÄIKEST,MIS EI LOOJU.
PUHTAID MÕTTEID,MILLEST HING SAAB VALGUST.
KAUNIST JÕULUAJA ALGUST.
Armastust ei saa osta raha eest,
armastust ei saa sundida
armastus tõuseb südamest,
tõuseb ja voogab ta.
Armastus mõistab vaikides,
ei esita küsimust ta
ta tunneb ja tajub me mõtteidki
see liin on taevas ja maa.
Armastus teab,kuidas panna naerma
ta nagu tuul pühib ära kõik vaevad,
ta on nagu sõber kes annab,
kuid midagi vastu ei palu
temas on peidus päikene
temas on suurim ilu.
Pea on tulvil vaikseid mõtteid.
Kui pühapäevahommik käid mu ees.
Ma otsin sinu silmist lõkkeid,
need lõkked põlevad su südames.
Tunded on kui antud lubadus -
rasked, lohisevad vastu maad.
Armumine on mu suurim vabadus.
Anna mulle andeks, kui sa saad!
Ma ei tunne ennast
Ma ei tunne, oma kõrvu,
Kuid kuulen hääli.
Ma ei tunne, oma silmi
kuid ikkagi ma näen.
Ma ei tunne oma meeli,
kuid sisimas olen ma soe.
Ma oskan rääkida keeli,
keegi, kaugel mu mõtteid loeb.
Ma ei saa öelda,
ma oma mõtteid söendan.
Ma ei taastu
kuid ma ei saastu.
Veri, mis voolab mööda keha
on minus, mürgine.
Ma ei saa teha seda,
mida ihkan teha sügisel.
Ma ei tunne oma meeli
ei saa neelata
kõik on keelatud,
et tunda enda meeli.
et su sussi sisse teeks pesa päkapikk seal on apelsiin ja keeks õun ja kommirida pikk mõtteid ilusaid ja häid toogu sulle aasta uus olgu sama palju neid kui okkaid kuuse puus
On mul veel ainus soov
Veel olla kellegagi koos.
Kes mul oleks alati toeks
ja tihti mu mõtteid
loeks.
Kes mulle oleks
kui tõeline sõber
kui mees, kes tundeid mu
mõtteis loeb.
Kes oleks kõrval kui
tõeline sõber, kes
abivajades ulataks
sõbrakäe
Mõtteid suvest
Suvi on aeg ,
mil randub puhkuse ja heatuju laev .
Suvi on täis rõõmsat linnulaulu ,
mis raegub sügise aegu .
Suvel kõik õitseb kirevalt ,
mesilasi tööle innustavalt .
Suvel kõik on kaunis
ja seda ma täiel rinnal naudin .
Suvi on aastaaegadest ilusaim
ning inspireerivalt ilmekaim .
Suvel merereisid on täies hoos
ja mänglevas liikumises on lainete vood .
Olla on nii muretu ja vaba nagu lind ,
rütmikamalt tuksub minu rind .
Meri aktiivselt küütleb ,
meremeest veetleb .
KALLILE EMALE
KALLIS EMA KUI SA TEAD,
SA ARMAS OLED MULLE.
ISEGI KUI SA PEAD,
HÜPPAMA KAS VÕI TULLE.
SUL ON MÕTTEID LIIGA PALJU,
NII,ET LAUSA OTS ON PEAL.
SU PEA KUI TUGEV KALJU,
SEL VÄIKSEL KÜNKAL SEAL.
AMMU ÖELDA TAHAKSIN SULLE,
ET ARMAS SA ÜLE KÕIGE.
AGA SA JÕUDSID ÕELDA MULLE,
ET ARMASTAN SIND ÜLE KÕIGE
Tühjus – needus!
Mu ellu, needus, ilmus, kõrgeim,
meel tal visalt magus, kargeim.
Mu tundeid raputas, segaseid,
mu mõtteid röövis, sogaseid.
Tuimana värvides, olesklen, piiritus,
värvides, kus kõik kahvatu kui, kiiritus,
mille hinnaks kalleim varandus, eluke,
ning rangelt sügavikku maetud, iluke.
Tung tulevikku, mind elul hoiab,
pilk minevikku, mind hirm leiab.
Olevikus, needus ähvardavalt anub,
kui kaotaksin kõik, ta ju palub.
Armsaim olevus, mu ellu, saabus,
segaduste maile, mu kalleim, maabus,
eemale peletades, needust, kurja,
säästes mind, sasis tühja plaanid nurja.
Värvid taastudes sätendavad, elust,
Nii värske näib elu, mis täiuslikkust, ilust.
Loob maalilise pildi, mu kalleim, sära!
Ning mõtted, mis uued, ei tunne ära!
Kairi Kuusemaa
Eikellegimaa-kus see küll asub?
Ei tea, pole kuulnud ega näinud.
Kas seda üldse otsida tasub?
Siiani pole seal keegi käinud.
Kuid ometi olin mina see,
kes leidis tee tollele maale.
Mu avastus on kui pärlikee,
mis paneb laulma kauni hääle.
Eikellegimaal olen ainus.
Laulan seal, mõtlen, lihtsalt elan...
Jaa, seal ongi tõeline vaikus.
Mu kauneid mõtteid taevas neelab.
Inimene on saladus,
tal elule vajadus.
Elamisel on sügav mõte,
see pole nagu filmivõte!
Inimene on saladus,
lõpmatult suur avarus.
Mõtteid ja teadmisi palju,
enda eest seisab kui kalju.
Inimene on saladus,
tal sõpradele vajadus.
Elu ta edasi kingib
ja jätkab uuel ringil...
Miks on hilja õelda,
kui kallis on inimene?
Miks on keeruline mõelda,
et me tulevik on tume?
Miks üldse neid mõtteid peast ei saa?
Miks vihkad sa mind?
Sooviksin, et saaksin õelda, vaid,
et ma armastan sind.
Kuulen hääli oma peas.
Mõtteid vaikselt mõlgutan.
Miski tuleb varas eas,
et, mis sa laps nüüd nõrutad.
Vastan vaikselt, tasakesi.
"Eh, lähme mitmekesi,
sukeldume unistustemaailma.
Ja unustame probleemid