Nisin, nasin, nosin
taskkus on mul rosin,
nisin, nasin, nosin
seda ma nüüd otsin,
nisin, nasin, nosin
üles leitud rosin,
nisin, nasin, nosin
nüüd ma seda nosin.
Oi, kui kiire päev on mul!
Juba varahommikul
taadi põlvel ratsutasin, taadi põski patsutasin,
piparkooke närisin, küsisin ja pärisin.
Aga hiljem, lõuna ajal, oli tingimata vaja
ema sülle pugeda, nööbid üle lugeda.
Oi ja mis ma veel kõik tegin!
Tuuseldasin maja segi,
ronisin ja sebisin,
püksid katki rebisin.
Kuigi õhtu juba jõuab,
enda juurde mind veel nõuab
minu väike kiisuke,
lullilööja niisuke.
Palub ennast kiigutada,
sabaotsa liigutada.
Eks ma ole ikka usin -
päevad täis mul toimetusi!
Ma ei lubanud Sind endale südamesse,
olin endas kõik hea ma tapnud..
Kuid ometi tungisid mu hinge sügavasse -
leidsid ülesse selle, mille ammu olin matnud.
Kaitsva müüri Sa lõhkusid
ja ülesse leidsid mu tõelise palge.
Armusin Sinusse - mu südame Sa vallutasid,
aga jällegi ei uskunud, et see kõik võib olla vale.
Ma tundsin esimest korda elus, et olen vaba,
tekitasid tunde, et olen Su jaoks kõik, mida otsinud olid..
Kuid tegelikult teadmatusest müüsin oma hinge maha
ja vastu tahtmist sai minust mu enda tunnete ori.
Nüüd piinlen tunnetes ja süda on kildudeks -
jäin iseenda valmistatud lõksu - teenisin ära Su põlguse.
Tahaks vaid ravimit, mis mu südame terveks teeks,
kuid jäin põlema kadunud hingega pisarate põrgusse . . .