Ei Sa pilku pööranud,
mind laastavalt vaatasid.
Su silmad piinasid,
minu ära röövisid.
Rebisid nõnda,
et klaas paiskus tuhandeks killuks.
Ja miskit enam meie vahel ei helkinud,
kuid polnud ka mind.

Need tuhanded-tuhanded killud
Sa ükshaaval kokku korjasid.
Süles kandsid kuhjatud klaasi
piki maailma ääri.
Mõned killud tungisid Su südamesse,
ise tundsin.
Kraapisid, nihelesid, tekitasid piina,
aga Sa ei paisanud mind maha.
Käisime läbi kõik paigad
kahekesi koos.
Vaatasime sõudvaid pilvi
ning tantsivaid liblikaid.
Tundsime mõlemad tuuleiilide kergust
ja silitavaid taeva pisaraid.

Kord punetava päikese paistel
maha istusid.
Tuhanded killud
ükshaaval kokku sobitasid.
Ehitasid taas üles selle kristalja seina -
- ja minu.
Jälle seisin Sinu ees
nagu vanasti.
Aga Su pilk oli nüri,
ei torganud enam.
Klaasi ei lõhkunud me vahelt,
ei lammutanud, lummanud,
ei vangistand mind.