Hommikuti siis, kui ärkan,
uni silmist kohe läind.
Vaatan akent, vahest märkan,
ehk päkapikk on aknal käind.
Hiilin vaikselt, olen kuss,
vahest märkan teda ma.
Aknal seisab punnis suss,
päkapikk sai minema.
Päkapikk, päkapikk,
mis Sa oled teinud?
Sa ju oled täiesti
ülekäte läinud.
Kommid sussist valasid
põrandale maha,
ise peitu pugesid
kapi nurga taha.
Kuid miks siis põsed punnis on
magusast me Mannil,
ja moosirida rinna peal
väikevennal Tõnnil?
Mardid me kõik oleme ,
kui ära end maskeerime .
Jookseme ja laulame ,
ning kommikolli mängime.
Küsimusi küsime ,
ja nägu pisut süsine .
Martide moodi ongi see ,
sest ära end maskeerime .
Kommikott on punnis meil ,
banaane , komme igalpool meil.
Head isu sooviks ma ,
kuid hakkama ma ei saa .
Õhtuks ära väsime ,
komme jagada käsime .
Lõpuks ära sööme need ,
järel ainult väike seen .
Jõuluvana kirjakast on suur
ja punnis kast,
millel puudub puri, rool
või hoopiski mast.
See roheline kirjakast
kuus palju kirju saab,
maja ees vaikselt kiigub
vana-vana haab.
Jõulumemm üle vaatamas
neid mitmeid kirju on.
Hindab ta, et umbes neid on
mõni-mõni tonn.
Kõikidele kirjadele
jõulutaat vastama peab,
aga kingitusi saavad
vaid lapsed head.
Jõuluvana kirjakast on suur
ja punnis kast,
millel puudub puri, rool
või hoopiski mast.
See roheline kirjakast
kuus palju kirju saab,
maja ees vaikselt kiigub
vana-vana haab.
Jõulumemm üle vaatamas
neid mitmeid kirju on.
Hindab ta, et umbes neid on
mõni-mõni tonn.
Kõikidele kirjadele
jõulutaat vastama peab,
aga kingitusi saavad
vaid lapsed head.
Tuju küllast jõulu õhtut,
õnnerikast aastat uut,
präänikutest punnis kõhtu,
küünla säras jõulupuud...
Pea õltsist uimane otsas
kõht näljast punnis ees
käed lehvimas laiali tuules
jalad vaevalt kannavad veel
Nii koperdan pea iga päev koju
silmad udused ja vidukil peas
mõttes tuikamas kahtlane kahtlus
kas tõesti olengi mõttetu mees?