Valge liivarand üksikul saarel,
me kahekesi lebamas maas
Päike särab kõrgel taevakaarel,
meri puhas ja sile kui klaas.

Ei kunagi ütlema pea mida soovid,
sõnad tähtsaimad pole, ma tean.
Ole julge ja kõike vaid proovi,
nii ise kirjutad oma eluread.

Ei seal rannal meid keegi sega,
siiski üksindust tundma ei pea.
Vaikus ei häiri meid väga,
olen sinuga alati, sa tea.

Valge liivarand üksikul saarel...
kaks tähte taevas säravad...

TULEK.

Kui kuskil kaugel, kitsal rannal
on oodanud sind keegi teel,
mis tulemise täis, ta kannab
su hingesoojust veel ja veel.
Su mõtted haarab enda sülle
kui oleks need ta ainus leid,
ei kurda tee, ei ootaja sel rannal
su tulek alati nad leiab eest.
Ja kui sind saatus kaugel ära
on viinud eemale siis siit
on kokku liitnud õnnesära,
teid kahte, sellel rannal siin.

Istudes üksina suvisel rannal,
näen kuidas tuul laineid kaldale kannab.
Vahutavad lained peksavad mu jalgu,
miski mu sees on laiali valgund.

Mõeldes minevikule, meenub mul see,
kuidas kord käisime ühisel teel.
Nüüd see tee on lahku meid viinud,
püün varjata enda sees olevaid piinu.

Pilk nii jäine,
astub lohe,üksipäine.
Hambad verest tilkumas,
ohvri kallal ilkumas.
Kuuldele toob urinat,
kurgust kostub kõrinat.
Astub mööda teed too lohe,
uue ohvri loob ta kohe.
Mets kohiseb tuule embuses,
suure hirmu lembuses.
Lohe tammub jäiselt edasi,
ei surma enam kedagi.
istub mere ääres kaljul,
nutab ta tugeval häälel,valjul.
"Miks küll tapjaks loodud ma?
Meri,oh,meri ütle sa!"
Tikubki nutta me draakon,väike,
pilve tagant ilmub äike.
Väiksel tapjal hakkab külm,
"Miks ,oh,miks on ilm nii julm"
Temal pole vihmajopet,
kuigi seda vajaks topelt.
Mõtleb iga ohver nüüd,
tapja tundma peabki süüd!
Lohe külmub kalju külge,
tuuleke sülitab peale tal sülge.
Lohe südant ei armasta keegi,
tapja nahka ei armasta keegi.
Kord ilmub üks tüdruk rannale,
pöörab pilgu ta jäätunud lohele.
Tüdrukul lohest hakkab kahju,
sulatamiseks pistaks ta ahju.
Too punapea nutabki lohe saatuse üle,
pisarajõega ta täidab oma süle.
Järsku miski raksatab,
järsku miski kraaksatab.
Armastus üles sulatas jää,
sest armastus tgevam,kui külm ja kõhe jää

Sügisene tuul silitas su juukseid,
kui septembri ööl kord lahkusid.
Sa ei ütelnud isegi head-aega...
Piisad langesid alla.
Kõik jäi tasa.
Kas oli see minu pisar või allalangev piisk mis mu põsele langes?
Soovin sul head eluteed.
Leia oma rada,oma tee.
Tuul hõljus ballikleidis üle majade.
Ma värisesin tükk aega veel jopes,
ja mõtlesin veel sinuga veedetud soojadele suvedele.
Tuul kustutas leegi mu südames.
Tuul puhus mälestused liivarannalt.
Nii murduski süda keset septembri külma ööd...

sinda kujutlen rannal ma
seismas,kus tuul sasib hellalt
su pead.mu käed on ümber su kaela
ma huuled suudluseks sean.

MU EESTIMAA

Mu jalge all kivine maapind
Mu juukseid paitab meretuul
Ning südames kõlab üks laul
See näitab mulle teed kui minna tahan
See tõukab mind edasi kui kardan tulevikku
See on see miski mida näed mu silmis
Koos selle lauluga
Seisan ma kivisel rannal
Ja annan oma südame sulle
Mu Eestimaa