et   en   ru

Tähelepanu !!


Hetkel luuletusi lisada ei saa !!

luuletus.www.ee meeskond :(

Nüüd süütame jällegi küünlad,
las soojendab südant see lõõm,
siis põlegu ära kõik mured
ja alles jäägu vaid rõõm!


Hinne: 10.0/10 (1 hinne )

Nüüd süütame küünlad,
las soojendab südant see lõõm,
siis põlegu ära kõik mured
ja alles jäägu vaid rõõm!


Hinne: 10.0/10 (1 hinne )

Kõige ilusam kuu on jõulukuu,
kõige ilusam puu on jõulupuu,
kõige ilusam mees on jõulumees,
kõige ilusam aasta ootab ees !
Nüüd süütame jällegi küünlad,
las soojendab südant see lõõm,
selles põlegu ära kõik mured,
ja alles jäägu vaid rõõm .
Ilusat imedesse uskumise aega !


Hinne: 10.0/10 (1 hinne )

Jõulusära silma läitku.
Jõuluvalgus südant täitku.
Uude aastasse nii astu -
kõigile tormidele vastu!


Hinne: 9.5/10 (2 hinnet )

Aiskellade habrast tilinat
ammustest aegadest tilgub...
Küünlavalgusest kuldset helinat aknaist ja südameist vilgub...
Taas süütame kodudes küünlad, las valgustab südant see lõõm.
Nii põlegu ära kõik mured ja alles jäägu vaid rõõm!


Hinne: 10.0/10 (1 hinne )

Tänavu on meile tulnud rohelised jõulud.
Väljas pime, pori, vesi-
kirumast me ei väsi!
Aga, aga soe on väljas
metsaloomad pole külmas.
Hea on endalgi siin olla
pole ahju palju kütta.
Jõuluõhtul tuba soe,
kuuskki silma rõõmustab.
Armsad ümberringi koos-
see kõik südant soojendab.


Hinne: 6.9/10 (7 hinnet )

Maailm usub jõuluvana,
Jumala lapsed Jeesuslast,
ometigi südant tühja muuga
Sa ei täita saa ,
kallis tõtta Jeesu juurde ,
Temal rõõm on Sulle suur.


Hinne: 4.0/10 (5 hinnet )

VALGUS

Suur tuul ajab talvist prahti
ja traadid tinisevad.
Nüüd päikene pääses lahti,
päevad on sinisemad.

See tuul on veel külm ja rõske,
käed muudab ta karedaks,
kuid valgus silitab põske
ja südant teeb paremaks.

Viivi Luik


Hinne: 6.6/10 (5 hinnet )

Tule tagasi helmemänd

TULE TAGASI METASEKVOIA

Teisest aegilmast siia sadand
tumm kollane päikeselaik
läbi võrade - vastu südant
jälle koputab merevaik

vaik metsast mis merre on vajund
millest üle käind vood ja jääd
kõik lõhnad ja helid on hajund
ainult valgus valgus on jäänd

ainult valgus vaigusse tardund
üks tere- ja hüvastipilk
ja meel mis on ikka sust hardund
liiva kadunud kuldne tilk

ons tüvest kus tema kord nirgus
saand süsi või midagi muud
ei tea - tean vaid leina mis virgus
teie pärast mus muistsed puud

tean sellest ma pääsu ei leia
ikka jälle viib mõtteränd
su juurde mind metasekvoia
su juurde mind helmemänd

ta tuleb kui õhtuti maja
jääb vakka ja otsa saab rutt
ja paneb mind läbi see aja
igatsema ilmvõimatut

igatsema mandreid ja saari
oma mõistmata südamest
vaigumetsade tertsiaari
enne jääd enne inimest

ja ka mõistuse igikainus
sest lummusest jagu ei saa
teab temagi - püha on ainus
üks taevas üks aeg ja üks maa

teab temagi - vahel jääb kitsaks
mõnelegi ta aeg ja paik
ning siis vahest nõiavitsaks
võib saada ka merevaik

ning nii keset põhjamaa talve
on mul pooleldi paganal
oma salamantra ja palve
ja sellised sõnad on tal

kuni paremaid ma ei leia
küllap needki aitavad mind
tule tagasi metasekvoia
tule tagasi helmemänd

J.Kaplinski


Hinne: 6.1/10 (8 hinnet )

Enne, kui sain emaks,
tegin ja sõin sooja toitu.
Mul olid ilma plekkideta riided.
Mul oli vaikseid telefonivestlusi.

Enne, kui sain emaks,
magasin nii kaua kui tahtsin ega muretsenud, kui hilja magama läksin.
Kammisin juukseid ja pesin hambaid iga päev.

Enne, kui sain emaks,
koristasin iga päev.
Kunagi ei komistanud lelude otsa ega unustanud unelaulu sõnu.

Enne, kui sain emaks,
ei mõelnud, kas minu toalilled on mürgised või mitte.
Ei mõelnud kunagi vaktsiinidele.

Enne, kui sain emaks,
ei olnud minu peale kunagi oksendatud,
kakatud,
sülitatud,
hammustatud,
pissitud
ega näpistatud väikeste sõrmedega.

Enne, kui sain emaks,
oli mul täiuslik enesevalitsemine
- mõtete ja keha kontroll.
Magasin kogu öö.
Ei olnud kunagi hoidnud karjuvat last, et arstid saaksid teha uuringuid või süsti.
Ei olnud kunagi vaadanud pisarates silmadesse ja nutnud.

Ei olnud kunagi olnud ääretult õnnelik pelgalt naeratuse üle.
Ei olnud kunagi öösel kaua istunud vaadates magavat last.

Enne, kui sain emaks,
ei olnud kunagi süles hoidnud magavat last lihtsalt sellepärast, et ei tahtnud teda voodisse panna.
Ei olnud kunagi tundud südant purunemas miljoniks tükis, kui ei saanud valu ära võtta.

Ei olnud kunagi teadnud, et keegi nii väike võiks minu elu mõjutada nii palju.
Ei olnud kunagi teadnud, et võiksin kedagi nii palju armastada.
Ei olnud kunagi teadnud, et ma armastaksin emaks olemist.

Enne, kui sain emaks,
ei teadnud seda tunnet, kui süda on kehast väljaspool.
Ei teadnud, kui hea tunne võib olla näljast imikut söötes.

Ei teadnud sidemest ema ja lapse vahel.
Ei teadnud, et keegi nii väike võiks panna mind ennast tundma nii vajalikuna.

Enne, kui sain emaks,
ei olnud kunagi tõusnud öösel üles iga kümne minut tagant, et kontrollida, kas kõik on korras.

Ei olnud kunagi tundnud seda soojust,
rõõmu,
armastust,
südamevalu,
imetlust


Hinne: 7.6/10 (43 hinnet )

Olgu õnneseen su uksel,
koputagu südamele.
Uks sa ava südames,
sära ikka silmadest.
Oled see keda vajad,
alati su kõrval säraks.
Hoia südant ühele,
naeratus vaid sõbrale.


Hinne: 8.3/10 (19 hinnet )

Õnn ja rõõm sind elus saatku,
kaugel olgu kurvastus.
Päike sinu peale paistku,
südant täitku armastus.


Hinne: 8.3/10 (12 hinnet )

Õnn õitsegu su eluteel
Ja ärgu mingu uhkeks meel,
sest tihti elulainetes
ka õnnetus võib olla sees.

Õnne,särtsu,kannatust,
lusti,rõõmu,tublidust!
Armastust ja läbisaamist,
salasoovide täitumist!
Uusi mõtteid,visadust,
nooruslikku rahutust!
Õnne,tervist,edu!
Kanget tööd ja hüva pidu!

Õnn ja rõõm sind elus saatku,
kaugel olgu kurvastus.
Päike sinu peale paistku,
südant täitku armastus.

Tuhat tulist õnnesoovi,
hästi tubli olla proovi.
Ole viks ja viisakas,
ära ole tujukas.
Selleks sulle palju jaksu,
Õnne palavat ja paksu.


Hinne: 5.6/10 (17 hinnet )

Õnn ja rõõm sind elus saatku,
kaugel olgu kurvastus.
Päike sinu peale paistku,
südant täitku armastus


Hinne: 5.9/10 (20 hinnet )

Veel üksinda ta kõnnib keset tänavaid,
kõnnib mööda inimestest, kes talle tuttavad..
ta ei taha kuulda midagi, ega näha kedagi kes õnnelik,
see haavaks teda ja teeks kurvemaks,
sest ta elu on üksik ja konarlik, kus rõõmu ei eksisteeri.

Veel keset ööd end leida võib,
kaob pimeduse varju, kust teda ei leita,
kus saab ta tunda mis on elu,
kui halb see olla võib, kui valus ja kurb.

Tahab ta leida elu mõtet,
milleks elada ja mille või kelle nimel,
kui leiaks selle mõtte, siis võiks elada edasi,
kuid praegu see üksik hing jalutab öö varjus,
et keegi teda ei näeks, ja tema teisi,
sest õnne ta nüüd vihkab ja päikeseloojangut ei salli.

Päike mis läheb looja, meenutab talle ta kunagist õnne,
kuid ta ei taha mäletada midagi mis hea,
ta teab ainult kurja..
ta ei naerata kunagi ja silmades sära ei leia,
ta ei nuta ega mõtle armastusele,
tal on kõigest ükskõik.

Üksik hing, kellel pole vaja mõelda teistele,
ta ei näe kunagi päikeseloojangut,
sest selleks ajaks kaob ta pimeduse varju,
et mitte näha neid kauneid värve,
mis meenutavad armastust.

Kuu varjus ta käib,
jälgib tähti kuid kunagi ei soovi midagi,
sest ta teab, et need soovid ei täitu kunagi..
ja seda ta ei tahakski,
ta on harjunud üksi olema,
ta ei taha armastust ega hoolt
ja õnne ei tahaks ta kunagi enam tunda,
sest see kõik viiski ta sinna kurbusesse.

Ei vala ta pisaraid, mis tulnud armastusest,
ta valab vaid verd kui näeb õnne,
veri mis voolab tal mööda põski, on kui pisarad,
verepisarad.

Kui algab päev kõnnib ta ikkagi mööda tänavaid
otsides üksikuid nurki,
põgenedes päikesetõusu eest,
et kaduda koos ööga..
ootab ta päikeseloojangut,
kuid mitte selleks et seda vaadata.

Päike on tõusnud ja kell lööb peagi keskpäeva,
kuid ei armastus ega õnn seda muuta saa,
et vihkab päevi see üksik hing,
kes tahaks looja minna igaveseks, et olla ainult öö..
see üksik hing soovib vaid olla kuu asemel,
et ei peaks ta põgenema päikese eest.

Pole keegi öelnud et talle ei meeldiks päev
talle ei meeldi vaadata õnne,
sest ta vihkab seda,
talle ei meeldi näha ega tunda armastust,
sest sellepärast ongi ta nüüd üksik hing.

Armastust sai ta tunda,
kuid ta sai liiga palju haiget,
ja haavad ta hinges ei parane mitte iilagi,
ta tahaks vaid leida veel üht sellist hinge,
kes oleks sama üksik nagu temagi,
ja põgeneks koos armastuse eest.

Veel üks üksik hing,
ja elu oleks parem,
kuid kurjust ja kurbust ei võtaks talt miski,
need on ja jäävad ta südamesse,
süda, mille asemel on kivi
süda mis on jääs,
ja mitte keegi ei saaks seda üles sulatada..
isegi mitte päike, sest selle eest ta põgeneb..

Süda kui jää ja hing kui kivi
on murdumatud,
sest nad ongi nii palju murtud,
et enam rohkem ei saa..
talle haiget teha, ega südant murda,
ja ammugi mitte armastust tundma.

Igas öös võib ta näha õnnelikke hingi,
need teevad talle haiget, ja panevad ta verepisaraid valama,
sest sügaval hinges ta tunneb kadedust
miks just tema ei saa enam õnnelik olla,
kuna teda on armastus tapnud,
ta meeli mürgitanud,
ja pisarate asemel verepisaraid valama pannud.

Ta magab päeval, ja näeb und,
kus armastus on sama kaunis kui reaalses elus,
kuid talle on need õudusunenäod,
ja kõige jubedamad hirmud mida ta näha ei tahaks.

Kas on veel keegi, kes kannatab nii,
kes oma kannatusi ei tahagi lõpetada,
kes tahapki nii elada,
üksinda ja üksinduses,
kes ei taha tunda enam armastust mis nii kibe ja valus,
kes ei taha õnne mis lõpuks elu hävitab,
ja nii saigi temastki üksik hing..tänu õnne ja armastusele,
millest ta enam kuulda ei taha..

See üksik hing leidis tee,
ja loojus koos päikesega
nüüd on ta ainult öös, kuhu loojus koos teise hingega,
nad ei ela just õnnelikult,
sest mõlemad vihkavad armastust...


Hinne: 8.0/10 (24 hinnet )

Aeg,oli meil,tundeid vaid täis,
ei teadnud ma,mida uskuda.
Kui teaksid vaid,et vältisid mind,
olid kui tuul,mis möödus
puudutades hinge ja südant.

Sinust jääb vaid mälestus,
mis on ilus ja kurb väheste
õnnehetkedega.
Kadus päike mu päevast
naeratus suult.

Igatsus jäi südamesse,
miks ootama jätsid sa mind,
kui seda sa ise ka teaksid.
Päike on tõusmas minu päeva
sinust jääb vaid mälestus.

Pikad on ööd ja päevad
mis veedan mõeldes sinule,
lootes,et aeg pöördub.
Nähes teisi,kel õnn silme ees
mõeldes,miks just mina olen see.

Südames on vaid mälestus
mis ei kustu kunagi.
Vähesed hetked,mil õnn oli minuga
neid loodan tunda veel
kas koos sinuga või sinuta.

Möödub ka aeg,pime on öö
näen vaid oma varju mis nukker.
On nukker ta meel,valus ta hing,
ei peatu ta teel,oodates sind
unistades heast mis seisab teel.

Sinust jääb vaid mälestus
mis hinge laastada võib
pisarad silmadesse toob.
Kas kunagi leian ka rahu,
ja saan unustada sind.

Mida toob mulle tulevik
mustad varjud mu teel
kas kaovad ka need.
Mälestus mis südames
ei laseks kaotada neitki mu teelt.

Uskuda tuleb vaid,on olemas teisi
peale sinu mu teel.
Ei muutu mu mälestus
millest loobuda ka ei tahaks
hoides seda enda sees,minnes edasi.


Hinne: 7.4/10 (5 hinnet )

Marika Mälton (07.10.2008)

Väike poiss kord mängis õues,
emaga seal müras ta
ja siis istus tema sülle
hoolitseva jutuga:

"Emme,kui ma suureks kasvan
siis sa minu tegu näed,
sinu eest siis hoolt ma kannan
kui sa ükskord vanaks jääd.

Siis ma hoian sind nii õrnalt
nagu väikest lillekest,
laulan sulle nagu oskan,
nagu laulab linnuke !"

Ema kuulas lapse juttu
oma mõttes tasa pealt,
mis viis tema silmaveeni,
mis ta südant liigutas.

Aastad käivad oma radu,
poisike on sirgumas
iga päev ta emal abiks,
mures kaasa tunneb ka.


Hinne: 8.4/10 (8 hinnet )

Helika Kaasik (29.10.2009)

Meil kõigil on midagi ilusat, suurt
kuskil sügaval südames peidus
ja kuigi maailmas kõik teisiti näib,
veel siiski seal armastust leidub !

Olgu ilm ükskõik kui sünge või hall,
või kärgatagu seal äike
kui südames põlemas armastusleek,
paistab ikka meil taevane päike !

Ta kõigi jaoks alati särama jääb,
kel hellust ja armastust hinges.
Siis ka nõrgem su südant, kui küünlatuld näeb,
see rõõmsaks teeb temalgi hinge !


Hinne: 7.1/10 (7 hinnet )

Helika Kaasik (03.12.2009)

Enne selle saatmist tahaksin mainida , et kirjutasin selle oma väga hea sõbranna auks kes tunneb täpselt nii nagu siin öeldud on. Muidugi on see ka kõigi nende jaoks kes samuti nii tunnevad. :)

„Olla keegi...“
Jacqueline Maxine Jürgens

1.Päevast päeva üritan olla keegi,
keegi kelle sõber tahaks olla.
Kuid kunagi minust välja ei keegi teegi,
Kuid ehk kusagil on ka minu jaoks keegi võib-olla.

2.Tean , et kõik ei saagi olla kenad,
Väga targad ning üli kõhnad.
Miks pärast naeravad mu üle nemad?
Isegi kui minu juurest ei tule täna halvad lõhnad.

3. Miks hinnatakse inimesi välimuse järgi ,
mitte nende iseloomu ?
Miks tallutakse neile teele jäänud meie jälgi?
Miks alahinnatakse meie iseloomu?

4. Soovin minagi kõigest väest,
et kohtaksin mõnda poega või tütart.
Et saaksin võtta talt kinni käest,
ja et ta sõprus soojendaks mu külma südant.


Hinne: 9.2/10 (46 hinnet )

Jacqueline Maxine Jürgens (08.12.2009)

Pilk nii jäine,
astub lohe,üksipäine.
Hambad verest tilkumas,
ohvri kallal ilkumas.
Kuuldele toob urinat,
kurgust kostub kõrinat.
Astub mööda teed too lohe,
uue ohvri loob ta kohe.
Mets kohiseb tuule embuses,
suure hirmu lembuses.
Lohe tammub jäiselt edasi,
ei surma enam kedagi.
istub mere ääres kaljul,
nutab ta tugeval häälel,valjul.
"Miks küll tapjaks loodud ma?
Meri,oh,meri ütle sa!"
Tikubki nutta me draakon,väike,
pilve tagant ilmub äike.
Väiksel tapjal hakkab külm,
"Miks ,oh,miks on ilm nii julm"
Temal pole vihmajopet,
kuigi seda vajaks topelt.
Mõtleb iga ohver nüüd,
tapja tundma peabki süüd!
Lohe külmub kalju külge,
tuuleke sülitab peale tal sülge.
Lohe südant ei armasta keegi,
tapja nahka ei armasta keegi.
Kord ilmub üks tüdruk rannale,
pöörab pilgu ta jäätunud lohele.
Tüdrukul lohest hakkab kahju,
sulatamiseks pistaks ta ahju.
Too punapea nutabki lohe saatuse üle,
pisarajõega ta täidab oma süle.
Järsku miski raksatab,
järsku miski kraaksatab.
Armastus üles sulatas jää,
sest armastus tgevam,kui külm ja kõhe jää


Hinne: 7.9/10 (18 hinnet )

Elss Marta Raidmets (09.12.2009)

KALLID SÕNAD MEIL ON ANTUD
LASTELE SIIN EMA SUUST,
ELUPÕHJAKS ON NAD PANDUD,
NAD KUI HINGE ÕNNISTUS.

EMA SUU NEIL IGA SÕNA
SÜDAMESSE KIRJUTAB,
AITAB NEID, ET IGAL AJAL
SELGESTI NAD ARU SAAKS.

HARIB LASTE SÜDANT ISE
VILJAKANDVAKS PÕLLUMAAKS,
SÕNASEEMET KÜLVAB SISSE,
ET TA VILJA KASVATAKS.

NAD ON KUI PÄIKE, KILP JA ILU,
EMA SÕNAD LASTELE,
ANNAVAD NEIL AU JA ILU,
LOOVAD HINGE HEADUSE !


Hinne: 7.4/10 (18 hinnet )

Helika Kaasik (11.12.2009)

Gladiator

on õhtu noor ja pööbel peab pidu
ma istun siin vaikselt mekin ma mõdu
rahvas juubeldab ja voolab vein
mu südames kurbus ja pakitseb lein
tänases võitluses kaotasin sõbara ma kalli
oma oma truu ratsu kelle varsana viisin ma talli
vein täna ei paranda mu tuju
kui halli massi seast avastasin imearmsa kuju
su liigutsed nõtked ja imeilus pilk
mu südant tabas kuumuse helk
ma kaotasin kõik mis mulle kallis kunagi
kaitstes oma rahvast mul areenil surra lubati
kuid armidest lugemata mu gladiaatori keha
mind hoidis elus minu raev ja viha
siin ma istun ees veinaga täidetud klaas
istusin kui ori ahelad jalgu köitmas taas
meid siia toodi et lõbustada rahvast
et näha surma ja võitlust mahlast
on kord minu ja ma tõusen lauast et võidelda nüüd
seotakse selga turvis hõbekotkas kaunistab mu rüüd
ma astun julgelt sammu sinna
kus tuleb surmaga vastu minna
möödudes rahvast ma märkan sind
su silmad puurivad maast jalatallani mind
ma ei oska seda hinnata mus keeb veel viha
kuigi näen su naiseliku iha
võitlus on läbi seal lebab maas
vastane noor kes kogenematu taas
mult võetakse ahelad ja klaas täidetakse veiniga
kuid mu süda on täitund noore poisi leinaga
ma eemaldun märatseva bööbli eest
liigun ma saali
silmad märjad mul pisaraveest
kui järsku seistes ja ujumas nähes alasti sind
mind sinust varjab vaid kaardina pind
ma seisan siin mu jalad ei liigu
kuni sa märkad ja heidad mulle pilgu
mu julgus on tappa areenil meest
kuid värisema paneb see kui sa tuled välja veest
ma taganen ja põlvili langen ma
kuna ma olen ori ei saa ma sind vaadata
sa lõbusalt naeratades mööda must jooksed
sul ilus on kael ja märjad su juuksed
kui sa lahkund ma tõusen maast nüüd
mu silmis su nägu ma kohendan rüüd
ma nägin su ilu hetkeks vaid ja kadunud sa
ei teadnud ma rohkem veel praegu aimata
tuul vaibunud ja liivakeerisest langeb viimane raas
mu mõõk tõuseb jälle löögist vastane on maas
mu sõber kaaslane on langetanud pea
ta haavad surmavad ma teda aidata ei saa
ise keereldes ma vahutavas liivas
näen ma bööblit kel suu on naerust kiivas
mu mõõk neid lõbustab tol hetkel siin
kuid teisi haavates mul südames on piin
kolm ründajat nüüd vastu mul seisab
ma üksi ehk surm neist kellegi leiab
lootus on jäänud mul veel siiski
sest tribüünil kohtasin imekaunist noviitsi
vana gladiaator kel armiline keha
on nüüd kimbatuses ei tea mida teha
kuigi vanne võitlejal surm tervitan ma sind
ma seisan maas kus verine pind
kolmest vastasest kaks on nüüd
kuigi tõsiselt vigastas mind ja mu rüüd
nõrkedest haavast kukkusin ma
see oli hetkeks ja ründasin taas
teadsin et viimast korda mul piin
näha sind vaatamas seda võitlust on siin
sõbrad langesid kõik enne mind
lootes seda et saaksin emmata sind
lootus pole kadund mu mõõk liigub taas
kuid jälle ma haavast põlvili maas
ülekaal on suur kahele vastasele kaks lisaks veel
mu pilk leiab sind mis kustutab takistused teelt
võitlen veel kuni jaksab mu käsi
kuigi ka see varsti väsib
veristest haavadest nõretab mu keha
tean et midagi ei saa ma enam teha
bööbel lõbutseb ja räuskab taas
kui minu põlved puudutavad maad
mu keha on nõrk ma otsin vaid sind
sa bööbli seas kes armastab mind
nähes su pilku ma jõudu saan
kuid põlved tõusevad vaevu maast
mu turvise paelad rõhuvad keha
sest igal pool on läbi lõigatud liha
kuid nähes sind ma tõusen taas
viimaseks võitluseks jäänd on veel raas
ähmane pilt ma näen läbi udu
seal oled sina meie lapsed ja kodu
viimaseks löögiks ma tõstan nüüd käe
kahjuks ei taband ja põlvili jään
gladiaatorilt kellelt suunatud viimane hoop
ma säästsin võitluses teda ta liiga noor
mu udune pilk otsib vaid sind
ja noor poiss kõrval kel kohus hukata mind
lõpuks jõuab mu kõrvu kohin
ma kuulen su häält su suudlus mu rohi
näen su ilusat keha sinu seljas tooga rüüd
see minu jaoks ellüsium oma pea pistan su sülle nüüd
ma tunnen su keha langevaid pisaraid
avades silmad näen sind ja sinist taevast vaid
ma ei kuule enam pööblit kes laaberdas siin
ma näen su silmi su südames piin
mu jõud nüüd raugeb peost laskub viimane liiv
sõrm liigub su juusteni kuid langeb siis
ma näen vaid seda kui tõused sa
suudeldes mind ja pühkides pisara
sa avad mu rüü mõõgahoidja ja pandlad
ja õlipuu oksa mu rinnale kannad
tunnen su huuli oma kuumal laubal
kätte mul terast käepideme annad
avades silmad ma näen viimast korda sind
kusagil kaugel laulab lind
pigistan mõõka ma lähen siis
viimane pilk jäi sinust mul siin


Hinne: 7.8/10 (16 hinnet )

vaikivBOB (10.03.2010)

arm see kustumatu ja ilus tunne
mis oli kord ja eal ei kordu
sa tulid mu ellu olid ilus kui aare
aga ei iialgi enam ei kordu need tunded
ei iialgi enam sa rännata pilvel
ei iialgi enam saa tunda me kirge
miks jätsid mu maha ?
ma ju armastasin sind
sa hülgasid mu
leidsid teise sa siis
olin noor ei teadnud ma siis
kuidas armastus haiget teha võib
südant põletada , armu kustutada.
sa armusid kellesegi keda põlgasid terve elu.
ma ei vihka sind soovin sulle vaid head
et leiaks sa oma õnne
mida mina iial ei leidnud
minu õnn oleks olla sinu kõrval
kuid ma ei saa
õnn jääb igavesti mull leidmata.


Hinne: 6.3/10 (3 hinnet )

Uuemad
Lühemad
Pikemad
 
День Матери (4)
День Отца (1)
День Святого Валентина (8)
Детские стихотворения (4)
Женский День (2)
Знаменитые авторы (0)
Пожелания Дня Рождения (4)
Разное (18)
Рождение ребёнка (1)
Рождественские куплеты (2)
Свадебные стихотворения (1)
Своё творчество (19)
Шуточные стихотворения (2)
Nädala TOP
Kuu TOP
Reeglid
Saada luuletus:
* tähistatud väljad on kohustuslikud
Vali kategooria: *
Vali keel:
est eng rus
Sinu nimi:
Sinu email:
Salm Salmid Kallimale Sünnipäevaks Luuletusi Armastusest Auhinnamäng
Страницы: 
1
© copyright 2018 E-People OÜ      Версия: 1.5
» Показать клавиатуру
ww