Jõuluvana kulla - pai
palun täida minu soov
Sina oled vana hai
tühjenda üks autopood...

Minult ära salmi küsi
parem haala tuld mul paar
too mul rehv siis kasvõi tühi
pea siis karikaid mul laar

abi vajaks tagasild
sest et minek nõnda nüri
et ei oleks tömp mul silm
kaasa haara klaasihari

too mul juhtmeid mitu tükki
et ei oleks mosse pime
teen siis kasvõi mitu kükki
mis küll oleks lausa ime

võta riiulilt ka õli
et ei jääks me rajal jänni
et ei oleks autos tuli
too ka tuletõrje nänni

ja et minek oleks hea
too ka küünlaid mulle paar
kui siis kaine püsib pea
ei saa vastu Hr Saar

ja kui uued vedrud saan
panen nii et ninast väljas veri
hüppel õhus justkui pelikaan
kindlalt kõrgemal kui Meri

et ei lõppeks minek vägev
pane märssi filter hea
saab siis mossest masin äge
kuulsust kogub õige pea

pane kotti kolb mul uus
et minema saaks kiirelt siit
ei ole enam sõnu suus
vait jäänud isegi on Priit

võta polte kaasa peoga
et ei kukuks mosse koost
õige gaasi õige veoga
maha jääb siis Hr Roost

too ka uus mul norma traks
et siis lõpeks istme ooper
maha jääks siis iga naks
meist ka kindlalt Hr Sooper

kui siis kaitsmeid uusi saaks
ei teeks masin enam tempu
miski enam jätta saaks
ette meil veel Hr Lempu

too ka plekki tükki kaks
sest et ette jäi meil trepp
kui tiib on uus siis iga naks
kaotab kohe Hr Sepp

spido trossi kui veel paluks
sest ei ole kellu taadeld
kui saaks lahti kaugusvalust
maha jääks ka Hr Maaten

kui nüüd küsiks veel
uut akut oleks overkill
kuigi uue voolu teel
kahvatuks ka Hr Lill

ja kui ruumi saani sees
käsikäivitusevänt
et ei noriks tehnilisemees
kurja näoga Hr Jänt

lõppeks võta tuli vilkuv
mis meid hädas välja veab
püüab konkurendi pilku
kraavis me... siis kindlalt teab!!!

nüüd vist lõpetama pean
kuna soontes möllab humal
muidu kes se seda teab
pahandab veel MOSSEJUMAL!!!!!

Jänkuema metsarajal
oma ringe jooksmas käis.
Tema jälgi öisel ajal
põlluääred olid täis.

Jänkul jõuluõhtul unus,
et ta pelgab jahimeest.
Tagasi siit metsa punus
hoopis jõuluvana eest.

Nõnda vapper jänkuema
põõsavarju seisma jäi,
oli õnnelik, et tema
jõulutaati näha sai.

Kes seal ukse taga kopsib,
jalgu lumest puhtaks ropsib?
Tahab tulla meie tuppa -
arvab vist et vana tuttav?

Emme julgelt ukse avab
näol tal naeratus on kaval -
tuppa astus võõras mees
habe ajamata ees

pikk ja valge, ninal prillid
peitmas kulmude all silmi,
mantel punane on maani
kaasas kotitäis tal kraami.

Hakkas minult salmi nõudma
pidi teise kohta jõudma,
kohmitses siis koti sees -
ütles, olen tubli mees!

Kust ta teab? Vist tõesti tuttav?
ma ei küsi, sest ta ruttab.
Tuttavad tal saapapaelad -
vist on isalt saapaid laenand...

Ootan kuni issi tuleb
räägin talle oma murest.
Loodan enne magamist
saab issi saapad tagasi.

Jõulutaadile kummarduse teeme maani,
et ei kingikotti vedama peaks tagasi saani.
Vitsakimbuga meil tuba tuleks ehtida,
et liialt ta sellega saaks vehkida.

Kui siis taat veel hästi end üleval peab,
välja visates soovime talle vaid head.
Sellest hetkest tal aasta jääb jännata,
et uue kotiga meie juurde rännata

Kui Sa magasid,
siis saatsin ingli Su und valvama.
Kuid ingel tuli tagasi,
kui küsisin miks-
vastas ta,
et inglid üksteise järele ei valva!

Kuuselaps see tahtis minna
käharpeade seltsis ka
jõulupuuks me suurde linna.
"Tulen varsti!" hõikas ta.

Seda kuuldes kuusevana
vangutas vaid valget pead:
"Võõrsil tunned kerjajana
palju muret, vähe head.

Mets on õppinud nii mõnda.
Metsa seadus kõlab nõnda:
kes kord siit on läinud, need
tagasi ei leia teed.
Tagasi ei leia teed..."

Kaugel laanelagendikul, seal,kus külmund ojake.
unetuna härmakuues ootab kuusepojake.
Hommikul ta vanem õde viidi ära laial reel...
öö on lähedal, kuid teda tagasi ei ole veel.
"Kibuvitsa-vanaema, tead sa, mis sai sõsarast?"
Eideke vaid ohkab unes ega kuule kuuselast...
kellelt ometi küll küsiks-keegi pole üleval.
rohukõrred, lillenupud ammu lumeteki all.

Virgub tuul ja sajab, helbeid tantsuringis keerutab.
Üks neist liugleb kuuse latva, talle tasa leelutab: "Ei su õde enam ole
Lihtne metsakuuseke..
ta kui murueide tütar, seljas särav kuueke.
Käes tal küünlad värvilised, kannab hõbetähte peas...
nagu muinasjutus elab suures saalis, laste seas.
Maga, maga, väikeveli,
küllap suureks kasvad kord.
Seni külmataat sind ehib
kaunis on ta härmakard..."
Laulis lumehelves une kuusepoja laugele
Laenas tiivad tuulesõbralt, lendas jälle kaugele...

Jõuluvana tore mees
kes küll sõitis saani sees....
Lapsi külastama läks
kuid alt hüüdi päkapikk, Keks.
Kas maha sul ei jäänud kingikott suur
lapsi külastada ei saa ju Kuul....
Tagasi ta läks siis veel
Kingikoti peale ladus päkapikk, Seel.
Hakkas minema siis ta,
kuid oh õnnetust siis ka...
Vaatas taevas tähte suurt ja
sõitis reega vastu kuusepuud...

Kaasaegsed jõulud.

Akna taga vihm ja pori,
kuskilt kostab kõva norin.
Jõulutaat on suikund unne,
päkapikke ta ei tunne.

Päkapike lood on kehvad,
kingikott on teinud vehkat!
Jõulutaat end tõmmand pilve,
päkapikel kurb on ilme.

Leida võiks ju uue taadi,
poris sõiduks pole saani!
Kingikott kust leida üles,
jõulutaadi uimas kerest?

Päkapikud näevad vaeva,
üürivad nad õhulaeva.
Kingid uued abi korras,
juba ootavad neid Norras.

Päkapikel jõud ei rauge,
kuigi sõit on olnud kauge.
Kinkidega kõik nüüd korras,
tagasi nad jõudsid Norrast.

Päkapikud leidsid uue,
jõuluvana uhkes kuues.
Kingitusi meil, kes jagaks
ega narkouimas magaks.

Pilve tõmmand jõuluvana,
päkapikud viisid ära.
Enam seda uimas taati,
nähtud pole sellest saati.

Oi, mäletan IMEDE ÖÖD!
Mitu aastat see tagasi oli.
Tuli kaasa koju kesk ööd-
kempsuaknast ta tagasi ronis.

Habe härmas ja marraskil põlv,
ise laulis ta rõõmsalt "Hei hoo!",
nii et kaikus sest taevavõlv.
Sellest ööst ma laulugi loon!

Igal jõuluööl hinges mul tärkab
hell-ärev rõõm, kas seekord siis taas
minu armas mees äkitselt märkab,
et on JÕULUMEES (käpuli maas)?

-Päkapiku pihtimus-

Minu pisikeses punases kindas on peidus su soovimaailm lai.
Läbi karge õhu, milles unistad ja mida sa hingad, kõik see sinna kogutud sai.
Nüüd ma puhun oma pisikesest punasest pihust kõik su soovid lumehelvestena õhku-
vaid ulata käsi ja püüa oma õnn endale tagasi pihku !

Päev hiilib rutates metsade rüppe,
takerdub puude latvades.
Viivuks veel peatub ja tagasi vaatab -
tõesti, ta lahkub kui kaheldes.
Sügiski taandub, tal lumetusik kannul
teel kaotab kuldseid kingasid.
Kaduvat aastat nii vaadates aiman -
aeg surub takka ju minulgi.
Täna veel jõuan, täna veel jaksan,
rõõmuga astun teel edasi.
Kuulan vaikust, mis sosistab targalt -
pöördu, saad aidata kedagi.
Kasuta päeva, ta lühikest valgust,
siis jõuad rohkem ja enamgi ...

Päikese igatsus haavab me hinge.
Pimedus matab ja tekitab pinge.
Õnneks on Jõulud, mis külvavad ootust,
annavad tagasi rõõmu ja lootust.

Jõuluvana, kullapai,
kuhu minu isa sai?
Ta läks napis riides õue,
mingi asja pistis põue.
See on igal aastal nii,
et sind ei näe ta iialgi.
Sellepärast palungi-
too mu issi tagasi.

Tule tagasi helmemänd

TULE TAGASI METASEKVOIA

Teisest aegilmast siia sadand
tumm kollane päikeselaik
läbi võrade - vastu südant
jälle koputab merevaik

vaik metsast mis merre on vajund
millest üle käind vood ja jääd
kõik lõhnad ja helid on hajund
ainult valgus valgus on jäänd

ainult valgus vaigusse tardund
üks tere- ja hüvastipilk
ja meel mis on ikka sust hardund
liiva kadunud kuldne tilk

ons tüvest kus tema kord nirgus
saand süsi või midagi muud
ei tea - tean vaid leina mis virgus
teie pärast mus muistsed puud

tean sellest ma pääsu ei leia
ikka jälle viib mõtteränd
su juurde mind metasekvoia
su juurde mind helmemänd

ta tuleb kui õhtuti maja
jääb vakka ja otsa saab rutt
ja paneb mind läbi see aja
igatsema ilmvõimatut

igatsema mandreid ja saari
oma mõistmata südamest
vaigumetsade tertsiaari
enne jääd enne inimest

ja ka mõistuse igikainus
sest lummusest jagu ei saa
teab temagi - püha on ainus
üks taevas üks aeg ja üks maa

teab temagi - vahel jääb kitsaks
mõnelegi ta aeg ja paik
ning siis vahest nõiavitsaks
võib saada ka merevaik

ning nii keset põhjamaa talve
on mul pooleldi paganal
oma salamantra ja palve
ja sellised sõnad on tal

kuni paremaid ma ei leia
küllap needki aitavad mind
tule tagasi metasekvoia
tule tagasi helmemänd

J.Kaplinski

olgu sul õnne ja olgu sul tervist,
olgu sul kõike, mis elus sul tarvis.
olgu sul see,keda vihata,
olgu sul see keda ihata.
olgu sul muret ja valu
oma väike pihlakasalu.
olgu sul kodu,kus nutta ja naerda
vahel ellu tagasi kaeda

Kui lähed tahan sind tagasi,
kui tuled olen liigagi armunud.
Ei suuda olla ilma sinuta sekuntitki,
vaan su kallistusi,
hellitavaid suudlusi

Kord tulid mu juurde
ja palusid
:Võta mind tagasi!!
See siiski ei läinud nii...
pettus hinges, põles kui viin
Haiget tegid mu kehale, meelele...
Sulle jäid meenutama mind mu pisarad.
Aasta möödus ja armid väiksemaks muutusid...
Nüüd muutus elu, sest kohtasin kedagi,
kes minus näeb mind ja oskab hoolida,
pakkuda seda mida vajan...
vajan Armastust,
mis on puhas ja omakasupüüdmatu,
ta ei karju, ei löö...ta paitab mu pead
ja vahel sosistab :Ei leidu nii palju sõnu,
et öelda, kui väga sind Armastan!!!

Tema

Ta jättis mu maha,
jäi armastus selja taha.
Tagasi tahan seda,
aga ei ole teda.

Ei ole õrnaid puudutusi,
ning tema pikki suudlusi.
Ei ole tema armast häält,
mis viiks mind minema siit maalt

See minevikku jäänud nüüd,
kuid tean – need olid rõõmsad kuud.
Mil tunda sain tõelist armastust
ning armunud hingede lähedust.

Aeg mis kiirelt lendab,
soovid mis kaasas kannad.
Mõtetes ikka sa kõnnid,
ootad ja tagasi vaatad.
Alati mis varuks sul on
naeratuis...
Heas tujus on tuhanded mõtted,
unistused ja lootused.
Hoia neid, ära maha unusta
kunagi ei tea millal kus neid vaja läheb

MASINAGA ISA AJAB
HABET ÄRA, MAJA KAJAB.

PARDEL PINGSALT PLÄRISEB,
RAADIO KAASA SÄRISEB.

VISA MEES ON MEIE ISA,
AGA HABE ON KA VISA.

HABE TAGASI ON HOMME.
TAL ON SIUKE KIUSLIK KOMME.

Sul on täna sünnipäev!
See on väga lahe päev!
Aga vaata ette sa
100aastat täis sa saad.
Kui 100aastat täis sa saad,
siis vaata korra tagasi,
kas tasub minna edasi?

suvi sihtis silma kevadele
ja kõditas päikest lõua alt.
päike muheles jõe sängi tagasi
ning naeris rohu rohetama.
soe suvi tatsasnurmele nurru lööma.

Kui ma kallistan sind,ei taha ma sinust lahti lasta,
ma ei taha et sa ära lähed,ma ei taha uuesti haiget saada,
sest sina,oled nagu mina,
üheskoos me täiendame üksteise vead,
ma loodan,et nüüdseks sa tead,
palju ma sind armastan,et sa oled mul paganama hea !
Ja seal,kus iganes sa nüüd oledki,
ma loodan et sa mu sõnu kuuleksid ja ma sulle kõige tähtsaim oleksin,
sest kui nii juhtuks,sa ei kahetseks seda mite kunagi.

Sellest on juba kuuaega ja ma helistan sulle aina uuesti,
sa ei võta kõnet vastu,ega ei helista ka tagasi.
Mis juhtus siis ? Miks meil läks nii ?
ma olin sinusse armunud,ma tõesti tahtsin sind,
aga mõtetu on loota,sa ei tule enam tagasi,
ja ma poleks kunagi uskunud,et see asi läheks nii,
kuid siiski,vaikselt läheb elu edasi,
ja lõpude lõpuks pean ma alati ütlema,hüvasti.

Läheks kuskile kaugele,
kus keegi ei tea mida tunnen.
Pisar voolab vaikselt palgele,
kuid valu- see on köige hullem.

Tahaks karjuda köik oma seest,
et keegi teine nutaks mu eest.
Kuid üksi olen ma siin
ja köik endaga hauda viin.

Lähen igaveseks ära ma nüüd,
ei asu kellegi peal süüd.
Tagasi ei tule ma eal,
sest parem olla on seal.