Armas Vana, eks meid mure
vahel päris tihti pure.
Aga glögi lõhnav sõõm
teeb, et elust taas on rõõm.

Jahvatab lund ilmajaam,
hoidub gripist härra,daam.
Tervisest ma pakatan,
sest et täna kingi saan.

Need inimesed elavad vanaisa juures
Esimesest detsembrist käivad laste külas
Magustuseid,kingituseid sussis jätsid
Ööseti nad tihti peitmiseks mängisid.
Uuel aastal päkapikudega tuleb Jõuluvana
Lapsed tulevad kutsuda teda kaua
Jõuluvana süütab nääripuud
Ümber teda laulvad ja tantsivad päkapikud.

Lugu juhtus näärikuul:
mäe peal kasvas ilus kuusk,
aga tihti sellel kohal
palju kurje hunte kolas.

Ühel ööl, kui paistis kuu,
jooksid jänkud ümber puu.
Äkki nägi jänkuema
hunte mäele lähenemas.

Küll on kurb, kui nääriööl
kuri hunt sind ära sööb.

Hopsti! Hopsti! Kuuse otsa
jänkud kähku hüppasid.
Kõrvad konksus ümber okste,
liikumatult rippusid.

Oh sa hella taaditudi!
Tule juba! Vudi- vudi!
Eestlane on vait ja vaga-
tihti õiglast und ta magab.
Tuled- ära palju plära-
anna kink ja mine ära!

Kodusoojus toob jõulurahu hinge.
Lapselapse kallistus viib kogunenud pinged.
Küünlatule värelevas helgis
tihtipeale ELU MÕTE selgib.
Lapsepõlve saanisõidu aisakella kaja
tahaks veel kord kuulda vaiksel jõuluajal.

Jõuluööl ikka sünnivad imed,
tihti neil puuduvad isegi nimed.
Alati neisse Sa uskuda püüad,
jõuluaeg neile järele hüüad.
Imed paitavad tihti Su pead,
kui aastaläbi teed vaid head.
Kaunist Jõuluime!

Igal õhtul mõtlen tihti,
kuidas võtad koti lahti.
Nüüd võid kingid kätte anda,
muidu kott on raske kanda.
Kui sul otsa lõpeb jaks,
helista siis 112.

Ilm on porine ja paha,
millal tuleb lumi maha?
Mina päkapikku ootan-
tihti aknast välja vaatan...

Keegi minu soove kuulas,
vargsi akna taga luuras.
Juba lumehelbeid langeb,
peagi väljas kõrged hanged.
Nüüd saab tulla Jõulumees
põhjapõdrad saani ees!

Mul on kodus suur hall kass
küll on kole elukas,
ühtelugu suppe solgib
ema teda tihti kolgib.

Isa ütles, lööme maha,
sest saab hea kraenaha,
aga mina küll ei taha
hallil kassil haiget teha.

Mõtlesin ma täna ringi
parem teen tal jõulukingi,
sorteerin oma rahakotid
ostan lõksu, püüan roti.

Siis saab kass aru jõuludest
ütleb " näu " kingi eest !

( Uuno Laht )

Selles öös on palju valgust
mida tihti me ei näe,
selles öös on mitu algust
sealt aastaks saame väe

Kuu, kes taevas valvab tähti
veereb vaikselt üle mäe,
teineteist meil vaja jahti
sestap teda me ei näe.

Ilus on jõuluöö kui uni,
kogu ses ilus on tähtis muu.
Sellel ööl ei teki meil tüli,
sellel ööl me otsime kuud.

kaunis jõuluaeg on käes,
unes tihti päkapikke näen.
jõuluöö,kaunis öö.
jõulutaadil palju tööd.
päkapikud ringi hiilivad,
aknast sisse piiluvad.

Ma olen pannud segast

Ma olen pannud segast
ka selget olen pand
mind peetud on kui segast
ja antud armuand

ma olen saanud raha
ja riided söögi toad
on tihti väga paha
jalg märg või nürid noad

ma kardan sisekorda
ja tolmulappisid
ei suuda teha korda
ka seinakappisid

ka kahhelkive seina
ei oska laduda

ma oskan
kasteheina
vaid ära kaduda

J.Viiding

Kusagil mujal

Ta on tavaline tüdruk,
kes paljude silmis õnnelik.
Ta käib alati koolis
ja hinded on korras.
Silmis alati päike särab,
ei tea ta isegi, miks.
Kuid siiski, kõigest hoolimata,
miski teda ikkagi piinab.
Miski, mis on ja ära ei kao.
Vahel tunneb ta, et enam ei suuda,
et on väsinud olemast siin.
Tihti igatseb ta siit ära,
otsida omale uus maailm.
Kusagil mujal.
Mõtleb, et äkki on parem
kusagil mujal.
Äkki on inimesed paremad
ega otsi teistes vigu,
kusagil mujal.
Aru saamata, miks on tung ära,
kuigi kodus on hea,
ihkab see tüdruk eemale -
sinna, kuhu temani halb ei ulatu.
Ta ei taha, et teised teaksid,
et ta tahab ära.
Seepärast ta naeratab,
kuid süda on kusagil mujal.

Sõbrad on nagu tähed.
Sa ei pruugi neid tihtilugu näha,
kuid tead, et nad on
ikka ja alati olemas.

Õnn õitsegu su eluteel
Ja ärgu mingu uhkeks meel,
sest tihti elulainetes
ka õnnetus võib olla sees.

Õnn õitsegu su eluteel
Ja ärgu mingu uhkeks meel,
sest tihti elulainetes
ka õnnetus võib olla sees.

Õnne,särtsu,kannatust,
lusti,rõõmu,tublidust!
Armastust ja läbisaamist,
salasoovide täitumist!
Uusi mõtteid,visadust,
nooruslikku rahutust!
Õnne,tervist,edu!
Kanget tööd ja hüva pidu!

Õnn ja rõõm sind elus saatku,
kaugel olgu kurvastus.
Päike sinu peale paistku,
südant täitku armastus.

Tuhat tulist õnnesoovi,
hästi tubli olla proovi.
Ole viks ja viisakas,
ära ole tujukas.
Selleks sulle palju jaksu,
Õnne palavat ja paksu.

Isa veel vaid tahab
üht lipsu
üht köit ümber kaela
Eriti siis
kui pelgalt minitit nii viis
lapse saamiseks
isaks olemiseks
pole näinud
seda valu ja vaeva

Isal lipse on niigi
ja tegemisi mida laps
ei näe nagunii
Elul isa on ketti pandud
ülepeakaela
ja nii tihti pole tal aega
Enamasti vaid
Tere ja head aega

Isa ikkagi veel
ühte lipsu tahab
Ühte köit
ümber kaela
Seda omaenese verega seotut
kõige kõige lähemalt
Sellist millega väikesed käed
suruvad sel päeval
ümmber issi nii väsinud kaela

Kurbus jookseb me pisarates
õhtul kardame pimetust.
Kuuleme sahinat
mis hirmutab meid.
Tihti nuttad sina vist kaa
nagu minagi.
Ei salli me tülisid
liiga õrnad ja nõrgad oleme.
Nuttame päevast päeva
kahju et on tappmine olemas.
Kui sured siis
nuttan kurbusest.

Unenägudes tihti Sind enda ümber liuglemas näen
lumivalged Su tiivad ja minu poole sirutatud käed
hommikul ärgates Sa kadunud taas
kuid õhtul uinudes Sind jälle näha ma saan
Su silmad nukraina näivad vaadates mind
tunnen et kohe laguneb jalgealune pind
Su ilusad käed mis sirutatud mu poole
ma näen et Sa räägid kuid sõnu ma ei kuule
ma proovin Sind haarata sirutatud käest
kuid käsi mul õhust tühjalt läbi läheb
hommikul ärgates mind painab süütunne
vaadates päikese poole ma mõtlen vaid Sulle
kusagil alateadvuses mul meenub midagi
et mul tiivad ja ilusates paikades lendasin minagi
kuid kohe see mälestus tuhmub siin nüüd
ma kõnnin keset linna siin autode müra kellegi hüüd
ma oodates õhtut vaid viibin siin
et lõpuks unenägu mind Sinu juurde viib
tahan saada selgust mis painab mind
kuid selles abi saan paluda vaid Sind
kui unenäos sa mu juurde ilmud
vaadates Sind mul kõik vaikselt meenub
noor ingel kes kunagi lendas teie seas
avastas et elu võib ka olla ilus maa peal
inimeste sekka ta elama asus siis
kui juhtus see et üks noormees tal mõistuse viis
ta vaadates taevasse ja endal lõigates tiivad
teades et loobub asjadest mis koju teda viivad
alguses oli kõik ilus noor ingel oli rahul
kuni sai tunda siin maailmas mis on pettus ja valu
päikese tõusu imetles veel kaua ta
kuigi ka selle pani aeg unustama
kuni üks unenägu inglite seast ilmusid Sa
tean et tunnetad mu valu mind tahad aidata
kuid tiibade kaotamises saab süüdistada ainult end
karm kuid tõsi se langenud ingli hind
lõpuks ma palun sul lennata tagasi sinna
sellese imelisse paika kuhu enam ei saa ma minna

Autor: VAIKIVBOB

Ninatark

Üks laps kord oli ninatark,
muudkui teisi parastas.
Ta muidu oli täitsa tark,
end tihtipeale karastas.

Kuid haigeks ta siiski jäi,
ning tahtis teiste abi.
Väga õnnetu ta näis,
kuid see ei läinud läbi.

Ei teised aita rumalat,
palugu või jumalat,
ei ninatarka keegi soovi,
see laps veel heaks saada proovib.

Vaid ainus samm on armastusest mureni.
Vaid ainus hetk mis kumab kauguses.
Jah, tead ju küll, et armastus ei sure nii
vaid ikka ootab- sütti veel kord viiv.

See hetk ka tuleb möödanikust tagasi
ja korraks helklebki me üle viivuks siin.
Ning samas kaugeneb tunasesse edasi
ja oled jälle üksi-üksi nii.

Ja vahest loodadki ehk armu jumalalt.
Või hoopis tõreled sa kurjalt saatanaga,
et miks küll õnn ei leia sind su oma vaiba alt
ja õnnetus sind tihti ajab taga.

Sa püüad põgeneda selle eest kui hobu
kel jaksu eluks küllalt antud on.
Kuid armastus see maalitud kui tabu
me eluloole erinevalt on.

On mul veel ainus soov
Veel olla kellegagi koos.
Kes mul oleks alati toeks
ja tihti mu mõtteid
loeks.
Kes mulle oleks
kui tõeline sõber
kui mees, kes tundeid mu
mõtteis loeb.
Kes oleks kõrval kui
tõeline sõber, kes
abivajades ulataks
sõbrakäe

Elas kord üks väike suvi.
Talle meeldis soojus.
Iga kord ta kurvaks muutus,
kui päike loojus.

Väga tihti käis ta rannas,
kus väga liivane on pinnas.
Kuid ta merd ei sallinud,
ega seal sees ujunud.

Kuid jälle kurvaks muutus,
kui suve aeg sai läbi.
Sest, et kahjuks kätte jõudis,
külm ja pime sügis.

Sa oled see, kes sa oled.

Inimestel võib olla unistusi palju,

teistel võib olla nende kohta ohtralt nalju,

kuid päeva lõpuks loeb siiski see,

milliseks sa ise oled teinud oma elutee.



Tihti lugu võid sa kukkuda mäest alla,

kuid ära sellepeale kõike kohe maha talla,

sest igale halvale järgneb hea

alati seda meeles pea!



Uued kogemused tulevad alati sulle kasuks,

need on sulle justkui tasuks,

selle eest,

et oled läbinud rasked teed.



Ära kunagi mängi kedagi teist,

nagunii sa juba erined kõigist meist,

ära tee end ealesgi maha,

ära peida end kellegi teise selja taha.



sa oled see, kes sa tahad olla,

sa oled see, kes sa olid,

ja sa jääd alati selleks,milliseks sa ise end oled loonud !

lugu juhtus suvekuul mäe peal kasvas ilus puu aga tihti selles kohas palju hunte ringi kolas.ühel ööl kui paistis päike jooksid hundid ümber puu.äkki nägi hundiema karu mäele lähenemas.küll on kurb kui suvekuul kuri mees sind maha lõõb.kähku kähku kuuse alla ütles ema kuulsid laapsed