Üks soov
Nii vaikne on soov minu huulil
kesk lummavaid tundeid täis ööl.
Las kaaslane kaaslasest hoolib,
sest üürike on elutee.
Kui langevad lumekristallid,
et katta uinunud maa,
siis kallis las jääb ikka kalliks
ja mõistmatu mõistetud saab...
Võta õnnetu ränduri käsi,
ta pihu sees süüta soe leek.
Anna jõudu, et rändur ei väsiks
ükskõik kui pikk ka on tee...
Minge koos läbi jõuluöö,
läbi puhta ja lootust täis aja.
Astuge uute unistuste teel
uude aastasse kellade kajas...
Aeg,oli meil,tundeid vaid täis,
ei teadnud ma,mida uskuda.
Kui teaksid vaid,et vältisid mind,
olid kui tuul,mis möödus
puudutades hinge ja südant.
Sinust jääb vaid mälestus,
mis on ilus ja kurb väheste
õnnehetkedega.
Kadus päike mu päevast
naeratus suult.
Igatsus jäi südamesse,
miks ootama jätsid sa mind,
kui seda sa ise ka teaksid.
Päike on tõusmas minu päeva
sinust jääb vaid mälestus.
Pikad on ööd ja päevad
mis veedan mõeldes sinule,
lootes,et aeg pöördub.
Nähes teisi,kel õnn silme ees
mõeldes,miks just mina olen see.
Südames on vaid mälestus
mis ei kustu kunagi.
Vähesed hetked,mil õnn oli minuga
neid loodan tunda veel
kas koos sinuga või sinuta.
Möödub ka aeg,pime on öö
näen vaid oma varju mis nukker.
On nukker ta meel,valus ta hing,
ei peatu ta teel,oodates sind
unistades heast mis seisab teel.
Sinust jääb vaid mälestus
mis hinge laastada võib
pisarad silmadesse toob.
Kas kunagi leian ka rahu,
ja saan unustada sind.
Mida toob mulle tulevik
mustad varjud mu teel
kas kaovad ka need.
Mälestus mis südames
ei laseks kaotada neitki mu teelt.
Uskuda tuleb vaid,on olemas teisi
peale sinu mu teel.
Ei muutu mu mälestus
millest loobuda ka ei tahaks
hoides seda enda sees,minnes edasi.
Elu kaugused mõõda sammudega.
Südame tundeid kuula, südamega.
Elus eksitud teid ära kahetse.
Südames valud maha mata.
Tea ,et oled eland elu mis
on väärtuslik.Õppetund
on õpetlik.
Kui oled kukkund ,
löö käega ja tea ,
et sa pole üksi.
Kahetsemiseks
pole põhjust,
pisarad tuhmuvad.
Sära ära iial kaota.
Tunne rõõmu lastest ,
loodusest kes kunagi
sind üksi ei jäta
ka siis kui oled
haiget saand.Õitse
edasi ja tunne ,et
elus pole kukkumine
valus.Tee kus
käid on ammugi tuttav.
Vaiki, kui tunned ,et saad
kõigest üle.Astu vapralt edasi
sära nagu poleks midagi.
Sa tulid....rõõmu silmis Sul nägin,
Sa olid.....tulvil tundeid,
Sa siis aga läksid...jättes valust vaevatud hinhe,
Hinge.... mida miski EI RAVI.
Jõuluõhtu armastus
Minutid mööduvad, kui ootan ma Sind,
sel jõuluõhtul on julgust täis mu rind.
Ma vaatan välja, valgesse lumme,
kuid see, mis mind ikkagi nii väga lummab,
oled Sina.
Jõulutaat juba koputab uksele, kella laseb,
mõtteis kuulen, kuis kohisevad kased.
Kallis, kas Sa ka kunagi suudad märgata,
et mu arm soovib sinus tärgata,
vohama lüüa.
SMS-e meeleheites ma saadan Sulle,
kuid Sa ei anna teada mulle,
kas kohale jõudsid ka need,
kas Su silmist jooksid nutuveed,
mu kallim.
Tuleb mu kord luuletust lugeda,
aeg ongi mõtteist välja pugeda.
Kuid mu hing on kahe vahel veel:
kuhu siiski suunduda sel eluteel,
ootad mind?
Minu hing enam pingele vastu ei pea,
Su tundeid mu vastu ju ei tea.
Avalda mul tõde, halb või hea,
siis tean, kas minema pean,
või ei!
Ema,
Ema,tuleks sa vaid ruttu,
kuid oled heitnud igavesti tuttu.
Sind ma näinud sillerdamas vee peal,
vabana ,lendamas taevas kohal.
Vähemalt unistus sul täitunud,
oled koos isaga.
Kuid ,miks sa läksid liiga vara?
Sa tead,et saamatu ju maa.
Tundeid väljendada on mul raske.
Kuid loodan ,et su õpetustest,
elu veereb hoogsasti.
EMAKE-PAI ,MA ARMASTAN SIND,KUID EI SUUDA KA SINUTA,TULEN VARSTI SINU JUURDE,OOTA MIND VEEL NATUKE.
On mul veel ainus soov
Veel olla kellegagi koos.
Kes mul oleks alati toeks
ja tihti mu mõtteid
loeks.
Kes mulle oleks
kui tõeline sõber
kui mees, kes tundeid mu
mõtteis loeb.
Kes oleks kõrval kui
tõeline sõber, kes
abivajades ulataks
sõbrakäe
Kui surm mu endasse vangistas,
siis see mu hinge ängistas.
Ei saa ma olla sinuga koos,
sa oled kaugel, sa oled teisel pool.
Isegi tuul mu maha jättis,
kui maa mu enda sisse mattis.
Ei ole külma ega sooja,
päikest ei tõuse ei looju.
Pole värve pole ilu.
On vaid varjude vilu.
Jumalale oma tundeid ette ma heidan,
kui oma valu ja kurbust südames peidan.
Kõik mida armastan minust maha jäi,
see neile lõpmata palju kurbust tõi.
Hüvastijätt
Tähtede soojuses,taevaste valguses
palju on teha,kuis jõuan ma seda
Üksik sõdur kesk lagedat välja
Palju on nõutud kuid vähe on anda
Kaugele kaugele las jäävad need rajad
Kus midagi muuta ei enam mul õigust
Miks oodates ootan ja loodan ma tundeid
mis eales ei täitu,kuid loota on hea
oh looja kas pean ma veel taluma saatust
mis andestaks mulle kui vääritu võimu
Oh oleks üks väikene valgusekiir
mis annaks mul mõtte miks edasi joosta
Kas ootaks mind keegi kes ulataks käe.
Ei üksi ei suuda ma vastu sel astu
Ja mõttetu tundub
Oh jumalad katke mul kordki veel laud
et suudaksin tunda mis maitse on elul
Siis läheksin sinna kus parem ehk elu
siin maailmas oodatust vähem sain tunda.
Piiritu armastus hävitab ikked
sajandeid loodud,kuis eksida võin
Teipoolsusest tungivad kaduvad vaimud
nad kutsuvad kaasa,neis palju on võlu
Kui läheksin kaasa,kas suudaksin jätta??
Oh jumalad veel kord mul andeks te andke
et proovisin sekkuda
Xandor
Tühjus – needus!
Mu ellu, needus, ilmus, kõrgeim,
meel tal visalt magus, kargeim.
Mu tundeid raputas, segaseid,
mu mõtteid röövis, sogaseid.
Tuimana värvides, olesklen, piiritus,
värvides, kus kõik kahvatu kui, kiiritus,
mille hinnaks kalleim varandus, eluke,
ning rangelt sügavikku maetud, iluke.
Tung tulevikku, mind elul hoiab,
pilk minevikku, mind hirm leiab.
Olevikus, needus ähvardavalt anub,
kui kaotaksin kõik, ta ju palub.
Armsaim olevus, mu ellu, saabus,
segaduste maile, mu kalleim, maabus,
eemale peletades, needust, kurja,
säästes mind, sasis tühja plaanid nurja.
Värvid taastudes sätendavad, elust,
Nii värske näib elu, mis täiuslikkust, ilust.
Loob maalilise pildi, mu kalleim, sära!
Ning mõtted, mis uued, ei tunne ära!
Kairi Kuusemaa
Aasta
Oli suvi, kõik oli ilus.
Sa armastasid, sa naeratasid sa hoolisid.
Siis tuli sügis, vihm ja vilu -
Sa jahenesid, kuid siiski tundeid näidata veel proovisid.
Ja siis tuli talv
ja su pisarad ja su süda olid jääs.
Sa ei väitnud, nagu oleksin olnud halb
kuid teadsin, et sinusse neid tundeid enam ei jää.
Saabus kevad ja sa sulasid,
kuid mitte enam mulle.
Ma ei suutnud, ja ei suuda ikka tunnistada seda,
et läksid, sest minu juures sulada ei julgend.