Tood mulle ka jõule, pai jõulumees?
Mul muidu tuba nii pime!
Ehk leidub su lumise pauna sees
vast mõni pai või ime?...
(Mul süda nii tuksub, nii väriseb,
kui jõul ei kuule, kui mööda läeb!)
Ma kuku laps olin! Kuid vahest - ka ei!
Tea isegi, kuidas see tuli.
Sest ära mäleta, jõulumees, pai, -
see enne kui eile ju oli!
Ma juuksed nüüd alati siledaks soen...
ja homme - homme, siis salmi sull' loen!
Pai jõulumees!
Hommikuti siis, kui ärkan,
uni silmist kohe läind.
Vaatan akent, vahest märkan,
ehk päkapikk on aknal käind.
Hiilin vaikselt, olen kuss,
vahest märkan teda ma.
Aknal seisab punnis suss,
päkapikk sai minema.
Tule tagasi helmemänd
TULE TAGASI METASEKVOIA
Teisest aegilmast siia sadand
tumm kollane päikeselaik
läbi võrade - vastu südant
jälle koputab merevaik
vaik metsast mis merre on vajund
millest üle käind vood ja jääd
kõik lõhnad ja helid on hajund
ainult valgus valgus on jäänd
ainult valgus vaigusse tardund
üks tere- ja hüvastipilk
ja meel mis on ikka sust hardund
liiva kadunud kuldne tilk
ons tüvest kus tema kord nirgus
saand süsi või midagi muud
ei tea - tean vaid leina mis virgus
teie pärast mus muistsed puud
tean sellest ma pääsu ei leia
ikka jälle viib mõtteränd
su juurde mind metasekvoia
su juurde mind helmemänd
ta tuleb kui õhtuti maja
jääb vakka ja otsa saab rutt
ja paneb mind läbi see aja
igatsema ilmvõimatut
igatsema mandreid ja saari
oma mõistmata südamest
vaigumetsade tertsiaari
enne jääd enne inimest
ja ka mõistuse igikainus
sest lummusest jagu ei saa
teab temagi - püha on ainus
üks taevas üks aeg ja üks maa
teab temagi - vahel jääb kitsaks
mõnelegi ta aeg ja paik
ning siis vahest nõiavitsaks
võib saada ka merevaik
ning nii keset põhjamaa talve
on mul pooleldi paganal
oma salamantra ja palve
ja sellised sõnad on tal
kuni paremaid ma ei leia
küllap needki aitavad mind
tule tagasi metasekvoia
tule tagasi helmemänd
J.Kaplinski
Unistaja öös
Tõttan ajas, ette ruttan
Ootan seda päeva ma
Mil Sind kätele saan võtta
Kanda õhtust öösse, jaa!
Eilsest nii on saanud homne
Märkamatult mulle
Vaatan, unistan ja ootan
Pilk on suunat otse tulle
Tule väreluse saatel
Tunded meeltele on valla
Iga hingetõmbe järel
Igatsust vaid hingest kallab
Unistaja olen öös
Pehmes tulelõõsas
Omaenda mõtteid söön
Igatsuse vari kaasas
Tõttan mõtteis
Ruttan, ruttan
Sinu juurde kohe
Peagi taipan ma et see vaid
Unistuse habras ohe
Sinu silmad need mul meeles
Täna ja ka homme
Halvab teadmine – neid pole...
Aga vahest ülehomme
Tuled taas Sa minu teele
Tõttan ajas, ette ruttan
Ootan seda päeva ma
Mil Sind kätele saan võtta
Kanda õhtust öösse, jaa!
Me ei ole lihtsalt hall ja igav lastemass
Meil on eluterve , teadlik, suitsuvaba klass.
Meil ei ole tarvis teha nurga taga “meest”
Ilma suitsutagi võime seista enda eest
Poiss, kes kõnnib ringi aina suitsurõngad suul
Meie arvates ei ole üldse üli cool
Neiuga, kes lõhnab nagu elav tuhatoos
Pikalt aega veeta keegi meist ei taha koos
Meile meeldib puhas, hästi lõhnav tütarlaps
Kellele saaks vahest anda musi või ka kaks
Su silmile aastate tolmu
vahest puistanud kiirustav aeg.
Täna kullana kroonigu olnut
lõbus tants, väike naps ja naer.
Su silmile aastate tolmu
vahest puistanud kiirustav aeg.
Täna kullana kroonigu olnut
lõbus tants, väike naps ja naer.
Minu isa!
See luuletus on minu isast
kellest paremat pole olemas
Vöibolla ta vahest kaitseb mind liiast
aga ma pole temas midagi muutmas
Ta oskab olla hea issi
ja vahest liiga palju targutada
Ta teab millal öelda et minust ei tule missi
ilma et mind kurvastada.
Ta on ka majapidamises väga osav
ja kõik toidud on super head
Muidugi on tal õigus kaa selles osas,
et kui ma teda ei kuula teen ma jälle vea.
Mida vöiks veel tahat ühelt isalt
kes on lihtsalt üle kõige
Ta kestab meie vingumist, nii visalt
ta on ainuke kes suudab, see õige.
Kui peaksin olema sinu asemel
siis saadaksin end juba Narva
aga kuna sa oled nii heal tasemel
siis soovin sulle heas isedepäeva!
olen lillevaas ,
minu ees on klaas.
mul on suur maja,
vahest palju kaja.
aias kasvab lill,
lambal seljas vill.
mul on aknal pakk,
ja küünel küünelakk.
käes on mul pall,
ja kaelas pehme sall.
laes põleb lamp,
ja toas on põrsas pamp.
seinal seisab riiul,
minu käes on viiul.
kollane on juust,
juustu alus puust.
koolis lemmik mata,
köögis köögikata.
laua ääres tool,
tooli sees on vool.
meile tuli voodi,
üsna minu moodi.
õues kasvab puu,
mille sees on luu.
mina olen laevas,
lennuk sõidab taevas.
ükskord oli raamat,
mina nägin laamat.
meil on kodus kapp,
mille sees ka minu mapp.
meil on kodus komm,
mille sees on pomm.
mul on kodus pere,
kes ütleb teile tere.
meil on kodus laps,
kellel suur on paps.
mul on kodus pann,
mida peseb vann.
Hella & Prella
Meil on tore hobu Hella
tema lapse nimi Prella.
Prella vahest mängis lolli
rääkis, et ta nägi kolli.
Aga külla tuli naine,
kellel super hea on maine.
Prella kohe kaasa viis
Hellal oli hirmus kriis.
Jõulud juba varsti käes,
Seda sa ju ise näed.
Kuigi veel ju pole lund,
Siiski näed sa jõulust und.
Vahest mõtled, küll on kurb,
Et murult paistab muld.
Juba varsti lumi sajab,
Lumega kattunud kõik majad.
Jõuluõhtul vara ärkad,
Kuuse alt sa märkad.
Kingikotte kõik on täis,
Juba jõuluvana käis.
Jõulud juba varsti käes,
Seda sa ju ise näed.
Kuigi veel ju pole lund,
Siiski näed sa jõulust und.
Vahest mõtled, küll on kurb,
Lume asemel on muld.
Juba varsti lumi sajab,
Lumega kattunud kõik majad.
Hommikul sa vara ärkad,
Kingitusi kuuse all sa märkad.
Jooksed kähku kuuse alla,
Lased jõulutunded valla !
:)
JÕULUD KÄES
Jõulud juba käes,
kindad on meil jääs.
Lumememmed igal pool,
mõnes kohas lumest tool.
Majad nii lumisad,
ja päkapikud unised.
Jõuluvana kinke toob,
vahest ka endale salli koob.
Nii ilus on me jõulupuu,
taevas särab väike kuu.
Särav lumi kukub maha,
otse kohe kuuse taha.
Vaid ainus samm on armastusest mureni.
Vaid ainus hetk mis kumab kauguses.
Jah, tead ju küll, et armastus ei sure nii
vaid ikka ootab- sütti veel kord viiv.
See hetk ka tuleb möödanikust tagasi
ja korraks helklebki me üle viivuks siin.
Ning samas kaugeneb tunasesse edasi
ja oled jälle üksi-üksi nii.
Ja vahest loodadki ehk armu jumalalt.
Või hoopis tõreled sa kurjalt saatanaga,
et miks küll õnn ei leia sind su oma vaiba alt
ja õnnetus sind tihti ajab taga.
Sa püüad põgeneda selle eest kui hobu
kel jaksu eluks küllalt antud on.
Kuid armastus see maalitud kui tabu
me eluloole erinevalt on.
mardipäev on tulnud taas .
kokku saavad marid koos.
mardid toredad ja kaunid vahest lihtsalt väga koomid :)
Mehed - täna neist me ei räägi,
nende jaoks on teisigi päevi.
Täna naistest paotame suud,
jutleme seni, kuni eha näeb kuud.
Maiust neil pakume, ehk mõne lillegi.
Põrandat puutuda jalal ei lasegi -
kanname kätel, vahest vankri peal.
Laseme tunda justnagu Kuu peal.
Kasime toad ja peseme nõud,
päeva lõpus, kui raugemas jõud
mudime jalgu ja sasime pead
ei maini me halba, vaid ainult head.
Raske on, tuleb nentida tõika
naised jõuavad ise ju kõike.
Naisel oleks lihtsam kui abiks tal
meeste paar abikätt igal a'al.
kohtusime siis kui sõprust polnud
oleme koos me kõikjal olnud
vahel tülitsemekoos vahest oleme mängu hoos
meie sõprust ei purustamiski
meie sõbrad oleme edasi.
Täituvad soovid
Jõuluõhtul vaatan küünalde säras tuba,
Ootan hinges ärevus,et kas ei tule juba...Jõulu mees.
Jõuluklögi valatud on klaasi,
kaunid kuuseoksad metsa servalt toodud vaasi.
Pipar koogi lõhnast küllastunud õhk,
jõuluhani laual,põrandal on põhk.
Mõeldes oma lähedastele seal kaugel ära.
Teadmine,et ka nende tube valgustamas jõulukuuse sära,täidab kogu hinge rahuga.
Kuid siis koputus,vahest ka kaks.
Tõttan uksele ja näen oma lähedasi seismas seal,
neid kalleid,kes olid enne mul mõtetes...
korraga on siin.
Jõulu ime minu jaoks on saanud ilmsiks,mõtetes
Jõulu meest tänan ja kogu mu pale rõõmu pisaratest särab.
minu kiisu kitu,
vahest minu peale ära kitub.
Kitu on mul väga tark,
ta teab kus asub park.
Kui üle laua veere ripub sall,
siis kitul hakkab kohe trall.
Eriti kui veereb pall,
siis lõbu hakkab tal.
Elu on täis ootusi,
lootusi,
veidraid hetki,
teid,kui ka retki,
vahest tunneme,
et oleme murtud,
maha surutud,
kuid tulutult,
raiskame aega,
öeldes muredele,
head aega!