Istun mõtlikult toas ja tulle vaatan
Tulekeeled kiiskavad õhus nagu tantsiks saatan.
Vaikides halge tulle lisan, kuulen lummust kui tulekisa.
Tasa praksuvad halud, üha paisub leek.
Lisan halgusid juurde,tuli suureneb veel.
Kuulen kuljuste kõla,keegi kaugelt on teel.
Pühad saabunud meile
mida ihkad sa veel.

Siis kui akendes kustuvad tuled,
selja taga on koolisaal tumm,
sinist koduteed vaikides tuled,
ümber langemas lumi kui lumm.

Tahaks uskuda veel kui legendi,
et käis koolis vist eht näärimees.
Siiski muiates meenutad vendi,
kellel see äratundmine veel ees.

Peidab peost jäänud väsimust ära
iga talveööst hingatud sõõm...
Äkki näen, kuidas õhuski särab
magus valutav nääriöö rõõm.

Kõle videvik langes,
hiljuti lemmetas lund,
külma tähtede und.
Kõndis lapsuke hanges,
paljad jalad pooljääs,
küünal kohmetanud käes.

Kõigil koputas ustel,
olgu kuld, olgu muld,
pakkus vaikides tuld,
küünal tuules poolkustel.
Kotta päikese tõi,
päik'seks südamed lõi.

Ruttab laps läbi lume
paljajalu ja -päi:
valgeks taga kõik jäi,
öö ees varitseb tume.
Lapse lõpmatu tee,
täht ent sätendab eel.

Üksi läbi jäätund akna vaatan,
kurb ja pisarais.Seal saatan.

Jõuluõhtuks lumememme tuppa toon,
kena sõbra kuusekõrvale ma loon.

Täpselt südaool ma suudlen lumemeest,
lina pean kuivatama paksust veest.

Kus on siis minu nõutud jõuluime,
kas jõulumees on tõesti saatan või lihtsalt pime.

Nüüd taas olen üksi,
mu kõrval vaid punane porgand.
Kes kurat oli selle memmele ninaks torgand.

Läbi jäätunud klaasi vaatan jälle õue,
karjun, vaikides - armastus tule mu põue.
ja mööda minnes avan ukse, mis jääbki lahti.

Sõprus ei küsi, kui palju Sa kaalud,
oled Veevalaja, Kalad või Kaalud.
Sõprus ei küsi, kus olid nii kaua -
kui tuleb sõber, katad vaikides laua.
Sõprus ei küsi, olid kaugel või ligi:
sõber teab niigi - kui pidi, siis pidi.
Sõprus ei küsi:"Kas oled mu sõber?"
Ta tuleb targu, kui Su ihu on nõder.
Ta ei küsi kui pruut:"Kas olen Sul ainus?"
Ta toob pudeli veini ja toetab Su vaimu.
Sõprus iial ei küsi, kes noorem, kes vanem:
ta on nagu vein - kui vanem, siis parem.

Arm on nii üürike. Sõprus on püsiv.
Mina ta vanust küll TÄNA ei küsi.

/Ave Alavainu/

kuulen , kuidas süda mul põksub,
aina kõvemini ja kõvemini ta tuksub.
ootan vaikides, mis edasi saab,
kas jääb ta seisma nüüd äkki või rahuneb taas.
siis näen teda eemalt ja tunne on hea,
on elus ja terve mu arm, seda siis tean.
siis näeb tema mind, tema näol on rõõm,
ma ammutan elust kõik ja siis veel üks sõõm.

Armastust ei saa osta raha eest,
armastust ei saa sundida
armastus tõuseb südamest,
tõuseb ja voogab ta.
Armastus mõistab vaikides,
ei esita küsimust ta
ta tunneb ja tajub me mõtteidki
see liin on taevas ja maa.
Armastus teab,kuidas panna naerma
ta nagu tuul pühib ära kõik vaevad,
ta on nagu sõber kes annab,
kuid midagi vastu ei palu
temas on peidus päikene
temas on suurim ilu.

See mõte, mis on, kui teda näen

See hea tüdruk, juuksed kullakarva
vaatab naerusui mu poole tõesti harva
Siiski tahaks temaga olla koos
kui taaskord on ta naeruhoos

Mis küll see tüdruk mõelda võib
kui pea kätel, magamas ta näib?
Kas võib ta ikka mulle mõelda
kui pikalt pole midagi öelda

Istume siis vaikides, ta tukub
ma olen valmis püüdma, kui ta kukub
Ent minu abi ta ei vaja
lihtsalt ennast üles ajab

Olen ta juures, pai talle teha tahaks
kuid ei suuda, kas ta kiidaks seda heaks?
Taaskord tast ma aru ei saa
ja olukord sunnib vaikima.

Kuid siiski tahan tasa loota
et ka tema mingit märki ootab
Vast ood kuldjuustele on valegi
Eks süda kirkam tal vist olegi.

Nii mööduvad päevad, nädalad,
Olen ikka üksi oma hädaga
Miks ikkagi see tüdruk, juuksed kullakarva
vaatab minu poole nõnda harva?

Vaikides hinges siirad on tunde.
Mõtted on rändamas maailmas suures.
Kuhu küll minna ,mida küll teha..
Parem on lennata maailma suurde
tunda end linnuna elutee juures.
Võtan nüüd tiivad lendan
nüüd õhku seal on soe tuul mis
saadab mind teele kus mind vajavad väiksed ja suured.Tunnen seal soojust päikest ja sära seda just otsimas olingi rajal.