Jõuluvana külas käis,
ise oli maani täis.
Mantlihõlmad olid valla,
ütles ruttu viina kalla.
Siis ta küsisi minult salmi,
lugesin Krelovi valmi.
Šampanja korgid päästa valla,
vala joogid kurgust alla.
Pärast seda ära salga,
et ei saa sa jala ette jalga.
...Sussi sisse päkapikk
oli pand mul kommi,
mina kartsin hullemat,
auto alla pommi.
Ärimehest tuttaval
veab ju lapsest saati,
firmas ohutuks on ta
teinud kolm granaati.
Kolmas semu, vist Sergei
vajas vallas valvet,
tänaseks on politsei
kuulda võtt ta palvet.
Neljas, ärinaisest hing
palkas turvafirma,
tuntud-turvaline küll
kuid jäi rahast ilma.
Viies käega kõigel lõi
astus Kaitse Liitu,
kuues oleks astund ka
kui poleks old seal Tiitu.
Linnas ringi liikus jutt
kaasas ere näide,
kuidas kuulekalt see kutt
viis päti otsust täide.
Mõtisklustest äratas
mind laste rõõmus kisa,
ka nende sussidesse vist
tõid päkapikud lisa.)
Jõuluõhtu, tähesära,
vaikne linn ja külatänav,
kuuskedel on valged kuued,
kaugelt kellakaja kuuled.
Kuu see vaatab taevast alla,
et sa väravad teeks valla,
saan see sõidab ukse alla, '
uks tee jõuluvanal valla.
Näen aknast taevast tinahalli,
puud kurvalt oot'vad lumerallit.
Sa, Talvetaat, nüüd teadma pead,
on kohe-kohe jõulud käes.
Me rõõmuks päästa sajud valla,
et Jõuluvana kaasa tooks valge talve.
Täitsa minu enda luuletus, just mõtlesin välja:
Sätendava lume sees
sammub punakuues mees,
seljas pungil kingikott,
peas on härmas mütsilott.
Eide kootud paksud kindad,
käsi soojendamas kindlalt.
Astub vana kindlat rada,
meel on rahul, süda vaba.
Juba piparkoogilõhna haistab
metsatuka tagant paistab,
taadi sihiks olnud tare,
aknal ootel lastepere.
Uks läeb suure hooga valla,
lapsed tormavad kõik välja
tervitama härmas vana,
Jõulutaat on külas täna!
Jõulutaevas pühalik,
Inglid lauvad alla,
Süda see on rahulik,
On taevateed ju valla.
Langeb imekaunist lund,
Endasse ta mässib ilma,
Kuu ei saagi täna und,
Ilu lahti hoiab ta silmad.
Jõulurahu Maailmale,
Armastust inimestesse!
Lullilööjaid köögipoolel
ainustki ei asu.
Tänagi neid jahupilvest
otsida ei tasu.
Lehetaignad, liivataignad,
sile-sale saiad.
Pirukaid ja piparkooke
nõuavad kõik maiad.
Naerutujus, polkataktis
plaadile ja ahju.
Kõiki kalleid sugulasi
ei saa näha kahjuks.
Tõravere Tõrva vahet
Naistevallast Narva
minu onu teerull tõttab,
sestap näen teist harva.
Silmadesse rõõm ja sära,
südamesse armastus.
Kõrvadesse naerukaja,
pähe väike vallatus!
Langev lumehelves
Lumehelves,
vaikselt langeb.
Alla taevast,
kõrgelt valgest.
Tasa langeb,
vaikselt langeb.
Mööda pilvest,
linnust väiksest.
Hõljub õhus,
suures hallis.
Tuule kaunis,
meelevallas.
Paksus udus,
puude kohal.
Põdrasarvis,
kraaviperves.
Vaikselt langeb,
maha potsab.
Lumevaibaks,
valgeks saab.
Timpa-tampa keegi tuleb,
koputab ja katsub ust .
Lapsed rõõmsalt kuuse ees,
keegi ei tee vallatust...
Sisse astub jõulumees,
kinke jagab kõigile.
Siit saab noor, ja siit saab vana,
kui on selge salmike...
Küünal särab kuusepuul
Päkapikul naerul suu
Keerab lumekraanid valla
Peidab pakid kuuse alla
Mida soovida õhtul, lumetul,
kui jõulud kohe on tulekul?
Et taevataat lööks luugid valla,
et palju lund siis tuleks alla,
saaks jõuluvana külla tulla
ja lastel rõõmus oleks olla !
Lund hakkas sadama õhtu eel,
pilk püsimas ikka veel teel,
ootus on hinges, kas tuleb ta juba,
see taat punases kuues.
Kas kinke kotis tal veel ja veel,
või vitsakimp asetseb vööl.
Olen olnud ju üsnagi pai, kuid ka vallatust tehtud sai.
Läks mänguhoos katki vaas päris uus,
jäi süüdlaseks kass, kes muu.
Aimab ema ju tõde vist isegi,
kuid kära ei tõsta sest sugugi.
Kooliski olen ma kukupai,
ei kära ei jookse ja viie sain,
Siis rõõmustas isa ja emalt sain pai,
mis lisada oskaks siin enamat,
et kingi nüüd võtaks ja sulle teen pai.
Põhjamaadest tip-tip-tip,
tuleb meile päkapikk.
Lõikab lumepilved valla,
taevast valgeid helbeid kallab.
Metsas üksik kuusk om mures
nukker on ta meel
jõulukuusk ehk kuskil peres
ikka puudab veel
Miks ta peab siin külmetama
üksi metsa sees
kui võoks lapsi rõõmustada
seistes mende ees
Miks ei tule mõni taat
hobusega metsateel
hõiskaks:"Vaat kus alles saak!"
viiks ta koju reel
Siis ta ümber kisa kära
palju rõõmsaid silmi
teda näevad ehtesäras
on see unes või on ilmsi
Siis korraga me nukker kuusk
seal unest äkki virgub
ses`suunas sahisemas suusk
kus puuke uhkelt sirgub
Nüüd suusataja seisma jääb
just kuusekese ette
"Kui ilus puu" ta kohe näeb
haarab raieriista kätte
Mees kuuse laseb juurtest vabaks
too õndsalt kukub alla
hetk hiljem lebab maas kui magaks
nüüd tee tal unelmaisse valla
Õhtul istub lumesees
pisikene lumemees .
Minul temast kahju on ,
hüüab tiigist välja tulnud konn .
Ütleb : toon ta siia alla
päevapoole lasen valla .
Unistaja öös
Tõttan ajas, ette ruttan
Ootan seda päeva ma
Mil Sind kätele saan võtta
Kanda õhtust öösse, jaa!
Eilsest nii on saanud homne
Märkamatult mulle
Vaatan, unistan ja ootan
Pilk on suunat otse tulle
Tule väreluse saatel
Tunded meeltele on valla
Iga hingetõmbe järel
Igatsust vaid hingest kallab
Unistaja olen öös
Pehmes tulelõõsas
Omaenda mõtteid söön
Igatsuse vari kaasas
Tõttan mõtteis
Ruttan, ruttan
Sinu juurde kohe
Peagi taipan ma et see vaid
Unistuse habras ohe
Sinu silmad need mul meeles
Täna ja ka homme
Halvab teadmine – neid pole...
Aga vahest ülehomme
Tuled taas Sa minu teele
Tõttan ajas, ette ruttan
Ootan seda päeva ma
Mil Sind kätele saan võtta
Kanda õhtust öösse, jaa!
Sõprus on inimesele tähtis,
kuna sellest saab ka kasu.
Räägid,lollitad ja arutad
viskad mõtted valla.
Kuid on sõprusest ka see,
mis on tähtis kõigile,
usaldus ja truudus.
head cõbrapäeva sulle,
kuna oled kallis mulle:))
Kui on lumi kui on tuisk
Otsi üles suusk ja uisk
Võta kapist labakinnas
Lumme lustima saad minna
Astu julgelt läbi hange
Mis nii pehme, säravvalge
Lase emotsioonid valla
Sõida igast künkast alla
Ja kui aega üle veel
Meisterda üks lumemees
Porgandnina, sütest suu
Seljas lumehelbeist kuub
Päikese kulda väreleb taevast,
läbi oksavõra vallatult-kaunilt.
Sirelilõhnas purjetavast laevast,
sillerdab ööbiku aaria soundi...
Kastepärlitest niiske on muru
ja pehme tuule soe embus,
haarab endaga mälestuse puru,
kui leiab mind nostalgia lembus...
Teil soovime õnne ja tervist ja kannatust,
et kasvaks pisipõnnist
plikatirts hästi vallatu!
Et rõõmu tooks ainult
ta kasvuragin
ja põrandalt kostuks
pea sammupadin!
Olen koer, kes kaeblikult ulub,
näitab hambaid ja liputab saba,
tahab koju, sest karv juba kulub,
käpad katki, meel nuker ja vaba.
Otsin kohta ses linnas suures,
kohta omasse soojasse kuuti.
Olen koer ja tõukoer sealjuures,
seni näinud vaid kaigast ja nuuti.
Kes tahaks küll koera vastu talve,
väikest vallatut karvakera.
Istun teel, silmis sõnatu palve -
tule, sõber, päästa mind ära!
silmadesse
rõõmu sära
sudamesse armastus,
huulile nüüd
naerukaja,
pähe väike
vallatus.
JÕULUTAADILE AVA KÕIK UKSED,
PÄKAPIKUL TEE LAHTI AKEN,
ET TA SU SUSSISSE SAAKS
PEITA SALAJA PAKKE !
JÕULUIMEDEL HING LÖÖ VALLA,
SÜDA TEE HÄRDAMAKS.
POLE JÕULUTAAT NÕRKADE VALLAST,
SEDA TEAB IGA LAPS !