Kurbus.
Tahti taevas on tihti
motted on risti,
pimedust on koikjal,
valgel lumel oisel tunnil,
metsa rajal,oue najal.
Piilud taevasse ja markad
tahesadu tarkab
uhe neist omale valid
haarad pihku,tuppa tirid
et onn oleks jaadav
kogu minu eluks.
Kaunis kui jaa jarve pinnal
saraks kui teemant ehtes.
Kurbus hetkeks motteisse vajub,
leiad end selili hangest ja sajus,
justkui pehmes sangis tajud,
argata poleks veel tarvis nii vara,
tunne nii varske
habras veel hetkel,
mojub hingele hoolivalt,hellalt,
taastades aegu,mis moodunud praegu.
Kurbus.
Tahti taevas on tihti
motted on risti,
pimedust on koikjal,
valgel lumel oisel tunnil,
metsa rajal,oue najal.
Piilud taevasse ja markad
tahesadu tarkab
uhe neist omale valid
haarad pihku,tuppa tirid
et onn oleks jaadav
kogu minu eluks.
Kaunis kui jaa jarve pinnal
saraks kui teemant ehtes.
Kurbus hetkeks motteisse vajub,
leiad end selili hangest ja sajus,
justkui pehmes sangis tajud,
argata poleks veel tarvis nii vara,
tunne nii varske
habras veel hetkel,
mojub hingele hoolivalt,hellalt,
taastades aegu,mis moodunud praegu.
Rannutee unelm.
Lendad kui lind,
vuhised kui tuul,
seljas uhke ruu,
kiiver suur,
nii sarav ja uus.
Rinnus peksleb,
suda kuum,
kiirustab meid takka.
Maed ,orud,
tee nende vahel,
lookleb joana,kaugusesse.
Rattad kilomeetreid loevad,
meie rannuteedel.
Ei puhata taha,
vaid aina jouda,
mae tippudesse,
lume hangedesse.
Sealt tagasi ei vaataks,
vaid ikka edasi,
pohja ,lounasse,
itta,laande,
ei tea kuhu veel.
Kui ukskord arkad
ja sirutad end,
ning tiivad lood lahti
siis markad vaid end.
Kitsetalled Malled.
Kaks kitsetallekest
nii vaikest Mallekest
seal emme lauda peal
kemplevad mangeldes.
Siis uks Malleke,
maagima hakkas
ja teine Malleke
seda siis jatkas.
Laut maagimist tais
ja pidu seal kais
et emmeke pahuralt
lavele seisma jai.
Ta uuris ja puuris
mis talledel viga
et nonda nad mangeldes
tostsid kisa.
Oh,imet ja roomu
ja silmade sara,
kui veel kus talleke,
heinte sees lamas.
Tähtis on jääda iseendaks,
ning olla veidigi omanäoline.
kui seda kõik endale sisendaks,
siis oleks edu ka tõenäoline.
Lapsepõlve kodu
Alati on tore lapsepõlve koju saabuda,
et meenutada lapsepõlve mälestusi häid.
Töörutiinist mõnekski päevaks loobuda,
et leida paika, kus elasid kord aastaid.
See paik on miski, mida ei lase me eal hävitada,
see paik on miski, mis nõnda südame lähedane meile.
See paik on miski, mida eal ei suuda unustada,
see paik on miski, kus oleks eland justkui eile.
Siinkohal tänaksin ema ja isa, kes andsid mulle elu,
ning kasvatasid tubli, tööka ja hea inimese minust.
Lapsepõlve kodu on miski, millel hindamatu väärtus ja ilu,
Need on need read, mis räägivad mu lapsepõlve kodust.
Täna paljudel meist rõõmupäev,
Sinul jälle sünnipaev.
Elu rõõme pakub sul,
päikest päeva hommikul.
Sõbrad sind nüüd tervitavad,
kinke kuhjaga nad toovad.
On see alles tore päev,
paljudele meelde jääb.
Olen vaike pudruJuss
sirgun suureks nagu uss
siis ma jätan pudru maha
söön vaid nudleid alatasa.
olen suur või olen väike,
minu silmist paistab siiski päike
luuletused minu hobid
toa poole nüüd ma kobin
tahan luuletada juba
kuna korras on mu tuba
Ema isa juurde jooksen varsti
kuna luuletus on mul valmis
käsna kalle
käsnakalle tore mees,
temal ikka augud sees.
temal ainult kuus ripsmekarva on,
tema ülemuseks Krusti Crabi on.
sinisilmne meie Kalle,
tal on meile suur palve.
seda salmi lugedes ,
lugu peage käsnakallest.
KALLIS EMA,SA ANDSID MULLE ELU
MIDA PRAEGU NAUTIDA MA SAAN
SA PÜÜDSID VÕTTA MINU VALU
KUI HAIGENA SU SÜLES OLIN MA
SA SOOVISID ET MU NAER EI LAKKAKS
KUI VAHEL KURBUS RÄSIS MIND
SU HELLUSEST MUL PAREM HAKKAS
SU HOOL KÕIK MURED PÜHKIS TEELT
TÄNU SULLE ON SU ARMASTUS MUL MEELES
MIDA OMA LASTELE JAGADA NÜÜD SAAN
TÄNU SULLE ON SATTUNUD MU TEELE
NII PALJU RÕÕMU-SELLE EEST SIND TÄNAN MA
Ema meeles pean
See päev on tore ja hea,oma ema meeles pean . Hommikul ema äratama pean,se päev on meeles , ma tean. Emale ma lilli viin , kalli-kalli annan seen .Se päev on tore ja hea , oma ema meeles pean
OLET HEA EMA!!!♥
POISS LIIVAKASTIS EHITAB LOSSI
LIIVA VEDAMISEKS VÕTTIS EMA KALOSSI
KANNAB LIIVA JA EHITAB TUBA
KARDAB ,EMA KALOSSI JAOKS EI ANDNUD LUBA
VALMIS ON LOSS,EHITAB AEDA
EMA VEEL EI TULE,TAL LÄHEB AEGA
TAGASI TULEB NÜÜD VIIA KALOSS
SEST VALMIS SAI MU SUUR LIIVALOSS
on ära õitsend kaunid õunapuud,
kaugel sügavas hinge põhjas tundmatuses,
ning puhus hinges jäine tuul.
Kaugelt nägid eemal sa mind puude all üksi istumas
mu ümber puhus jäine külm tuul,
siis olin ma nii õnnetu ja kurb,
sest käisin üksinda valel teel,
ma tean ei süüdista ma sind,
ning andestada võime kord veel.
Ma ei saa ilma sinuta ei suuda,
näen üks kõik kuhu läen,
leian sind taas varjuna eemal.
Kord tuleb päev mil mõistame,
et ära on õitsenud õunapuud,
taas kevadel õide puhkevad,
õnnetu eest ma tean ei saa ju varjuda.
Andestada võib mu mu arm kord veel,
kord tuleb päev mil mõistad,
kui ma sind kinni ei suuda hoida,
olen üksi jäänud õunapuudega,
mis tol päeval meile õitsesid.
MA USKUSIN ,LOOTSIN JA AIMASIN
ÖÖD PÄEVAD EI SAANUD ASU
ILMA AEGU MA ENNAST VAEVASIN
JA SELINE ON MINU TASU
SAIN ARMASTUSELE VASTU,VIHKAMIST
JA HEALE SÕNALE ,SÕIMU
EI OLNUD EI ARMASTUST ,IHKAMIST
TEATSIN ET MEIE TEED EI LÕIMU
MA JUST KUI NÄGIN VIIRASTUST
ÜKS VÄRIN KÄIS MINUST LÄBI
EI TEADNUD ,ET NII JÄÄN VÕRAKS SINUST
KAS MINA PEAKS TUNDMA HÄBI?
MA EI ARMASTANUD VÕERAST NAIST
SEST TA ON TEISE OMA
MA TUNDSIN MIDAGI NII TAEVALIKU, MAIST
JA SIIANI SEDA EI HOOMA
MA KÕNDISIN SUL JÄREL
OODATES SEDA MIS SA MULLE VÕLGU
MUL SELLEST JALAD VEREL
AGA SA KEHITASID VAID ÕLGU
MA TAHTSIN VAID HEAD
KÕIK SEE ÜKSKÕIKSUSELE PÕRKUS
KAS VÕI KORRAKS MU PEAD
PAITADA SU KÄSI TÕRKUS
KAS OLIN VÕI OLEN HEA
VIHKAMAST SA EI VÄSI
SEDA KÕIKE EI TAHA,EI PEA
KIRJA PANNA ENAM MU KÄSI
VÕTAKS SIND SÜLLE JA SINNA SIND PEIDAKS
ET SIND SEALT ENAM ÜLES EI LEITAKS
KÕIGE KURJA EEST PEIDUS NÜÜD SA
JA VALVAN,JA HOIAN,JA KAITSEN SIND MA
VÕTAKS SIND SÜLLE JA SINNA SIND PEIDAKS
ET SIND SEALT ENAM ÜLES EI LEITAKS
KÕIGE HALVA EEST PEITUS NÜÜD SA
KA MINUL ON SEDASI NÕNDA HEA
lugu juhtus suvekuul mäe peal kasvas ilus puu aga tihti selles kohas palju hunte ringi kolas.ühel ööl kui paistis päike jooksid hundid ümber puu.äkki nägi hundiema karu mäele lähenemas.küll on kurb kui suvekuul kuri mees sind maha lõõb.kähku kähku kuuse alla ütles ema kuulsid laapsed
Su kallistus
on justkui soe puudutus.
Su pai
on mõnus,
nagu oleksin kodus.
Kui ütled,et mind armastad,
tunnen nagu mind poputaks.
Emme ma armastan sind!!!
ON ÜKS KINDLUS MILLEL TORN
JA SINA SELLES NÕNDA MORN
OODATES OMA PÄÄSTJAD
SEAL SA PÄEVI LUGESID
ENDAL PALJU LUGUSID
JA PÄÄSTJAD NÄHES HÜÜDSID
HALLELUJA
HALLELUJA
HALLELUJA
HALLELU´U´JA
padi on pehme ja hea
sinna toetan oma pea
patja kartma ma ei pea
seda mina ainult tean
Sõpruse kaotus on valus
Kord olime koos,
tegime lollusi, olime mänguhoos.
Sa kaitsesid vmind nende suurte poiste eest.
Me olime koos nii nutnud kui ka naernud.
Kas mäletad, et...
Just sina lohutasid mind, kui kukkusin ma,
mu kurbust taluda ei suutnud sa tõesti sa.
Me vajasime üksteise lähetust...
Kuid nüüd oleme me tülis. ):
aasta kuud
Ilusad on aastakuud
kõikjalsillerdavad puud
Kevad on ilus
päike on vilus
Vapper olen tuules
mata mul on kuues
Sõber olla kuudega
oskan rääkida ka puudega
Kui võtaks kuudest ühe
see tunduks veidi muhe
Kuud segi mul
miks vaevan pead kui meeles on need sul.