Siidisukk ja hõbeehted
lõbuneid läks reidile, vallera!
Reidil olid vanad mehed,
keda hüüti jõuluvanadeks, vallera!
Oot, oot, oot jõuluvana, jõuluvana,
kuula mind ja pane hästi tähele:
kui tuled külla, siis ainult minule.
Mul on suures paksus kivilinnas oma korter,
turvauks ja internet, üks Samsung-teler,
keemilised lokid ja uksekett.
Christmas Aeg
Hello, armas Jõulutaat!
Kui great, et sind ka näha saab!
Habe on sul tõega cool
ja kingikott fantastic suur!
Next Year ju tuled jälle here?
Ma seniks soovin sul: take care!
Valged kärbsed akna taga
lendavad ja nad on kuss.
Otse aknalaual aga
ammulisui lebab suss.
Mina magan, sest on öö.
Homme leian sussisit komme.
Komme ära suss ei söö.
See ei ole sussi komme.
On jõuluõhtu, küünal põleb,
me ootame kõik jõulumeest.
Ta tuleb kinke tooma meile,
läbi saju, lompidest.
Ta tuleb, tuleb? kuulen hõikeid,
tuleb meie jõulutaat.
Ja seal ta ongi, piilun aknast,
on ukse taga kummipaat?
Kõnnib paksu lume sees,
Väike armas jõulumees.
Kotis palju kingitusi,
mängusid ja mõistatusi.
Jõulurõõm on punajalgne,
jõulurõõm on sajajalgne,
igaühe juures käib,
tipib maja õnne täis.
Olgugi talveöö pime-
täna ta helendab.
Südames süttinud ime
silmades sädeleb.
Rahulikke jõule ja
ilusat uut aastat.
Tulgu jöulud löbusad,
piparkoogid magusad.
Et köik te soovid täituksid
ja mured röömuks muutuksid.
Uus aasta önne toogu,
vana kaunilt meelde jäägu.
See hetk, mil saabub jõuluöö
on nagu imeline ootus,
siis hellad mõtted, soovid suus
ja täituma peaks iga soov.
Jõulutähe säraval helgil,
tulid jõulud.
Rahu ja headust endaga tõid.
Jõulutähe säraval helgil,
ilu maailma tõid.
Jõuluajal üks tähtis mees -
kel valget värvi habe ees
ja pudi-padi koti sees,
oo- see on meie JÕULUMEES!
Jõulude Aeg
Tere, armas Jõulutaat!
Kui vinge, et sind ka näha saab!
Habe on sul tõega vänge
ja kingikott ullult suur!
järgmisel ju tuled jälle here?
Ma seniks soovin sul üva jõulu!
Kui karupoeg näeb talveund
ja akna taga sajab paksu lund,
kui lastel luuletused selged,
kõik maja katused on valged,
kui ahju pandud seapraad-
siis külla tuleb jõulutaat.
Kell tasa tornist kesköötundi teatab,
mustmiljon tähte särama siis lööb.
Sa seisata-aeg korraks peata
ja tunne südames, et käes on jõuluöö.
Sa süüta oma käega kuusel küünlad
ning usu homsesse-kõik päevad õnne täis.
Hetk minevikust proovi kinni püüda,
mis sulle õnne tõi või kaunis näis.
Ja salasoovid sosista sa tuulde
ning otsi üles oma hoburaud,
üks suudlus kingi salaja sa suule
ja sule jõuluuneks oma silmalaud.
Ma istun siin ja süütan küünla ning mõtlen olnule.
On jõuluaeg nii kaunis, käes taas vaikne hetk iseendale.
Jõulude tulekus keegi ei kahtle,
jõulud ju tulevad taeva tahtel.
Igasse kodusse, mäe taha metsa,
linnule, loomale, sinule,
et sa iial ei unustaks lapseiga,
mäletaks sealt saadud selgusega
ise kord jagada rõõmu ja usku.
seepärast jõulud-ta küünlad ei kustu.
JÕULUKINK
ELLEN NIIT
„VANA-VANAMEMM, MINA EI TEA,
MIDA SINA JÕULUDEKS TAHAD.”
„PARIM KINK ON, KUI LAPSED ON HEAD
JA KOGEMATA VAID PAHAD.”
„VANA-VANAMEMM, AGA VEEL?
MIDA MINA SIIS SINULE KINGIKS?”
„OLEKS HEA, KUI SA JÕULUDEKS JÕULULUND
MEILE TAEVA-LAOST VÄLJA TINGIKS.”
„VANA-VANAMEMM, AGA NÄE,
MUL ON RAHA KA, LÄHEKSIN OSTMA…”
„OSTA LOOTUST, ET JÕULUKELLADE HÄÄL
LAPSEPÕLVEST ME TUPPA JÄÄKS KOSTMA.”
ÜLLATUS
CONTRA
SALMI LUGESIN JA JÕULU-
VANA ÜTLES MULLE KUNA
OLED TUBLI LAPS SA OLNUD
KINGIN SULLE KINDERMUNA
PURUSTASIN MUNAKOORE
PIILUSIN MIS IMETEGU
KUKUB KOORTE VAHELT VÄLJA
SEEKORD OLI MUNAREBU
ELEVANDI JÕULUSUSS
AINO PERVIK
KÜMME PÄKAPIKUJUSSI
TÄITSID ELEVANDI SUSSI.
PÄRIS SUUR SEE SUSS ON TAL JU,
SINNA MAHUB IKKA PALJU
ROSINAID JA KREEKA PÄHKLEID,
VIIGIMARJU, MANDLEID, DATLEID,
ARTIŠOKKI*, KABATŠOKKI,
SIBULAID JA MANIOKKI*.
*ARTIŠOKK JA MANIOKK ON SOOJADE MAADE KÖÖGIVILJAD.
JÕULUD SOOJAL MAAL
LEELO TUNGAL
SOOJAL MAAL EI OLE LUMEMEMMESID,
JÕULUKUUSKE KEEGI SEAL EI EHI…
ÕNNEKS ON SEAL OMETIGI EMMESID,
ISSISID JA IGASUGU MEHI,
KES KA TEGELEVAD JÕULUTÖÖDEGA,
ÕNNEKS ON VIST SEALGI PEOD JA PILLID.
PÄKAPIKUD KÄIVAD NIUDEVÖÖDEGA,
JÕULUVANAL EES ON PÄIKSEPRILLID.
PÕHJAPÕDRA ASEMEL ON ANTILOOP…
TSS! EI TOHI EHMATADA TEDA –
MUIDU PANEB PLEHKU!
SÕBRAD, SEE ON HOOP,
KUI TA JÄLLE KAOB KOOS KINKIDEGA!
Jõuluaeg oh jõuluaeg
see meie laste vaev
higimull juba otsaees
saja kingi pakkimine ees
Need tatid sind ei täna
vaid ajavad mingit jõuluvanaplära
miks on see aeg nii masendav
kes mind küll selles asendab
hukub kuuski miljoneid
enesetappe lisandub veel triljoneid
jõulupuu meil ju põleb
ja äkki....polegi ni kõle
tuleb meelde jaaniaeg
kus rõõmustab iga viimnegi isamaa poeg
kuid tuleb meelde su majagi tules
nüüd vaevled põlevas jõulumures
miks vajame seda surmade jada
kas me eneseteostus tõesti nii madal
tulekahjud...enesetapud hävib üks ilus kuusekasvand
nende arv jõulul vaid kahjuks ju kasvab
kuuse otsa ülespooline
jõulupilsnerist surnuks joomine
kuid õitseaeg poodidel
Sildiga "jõulud" odekulonnide suur läbimüümine
teise inimlooma peale keegi ei mõtle
midagi head kellegile ei ütle
inimlooma mõistus on madalam kui muru
mafdalamki muti urust
seaga inimest võrrelda saa
kuid inimene teda oma touduks peab
jõuluajal nii palju loomi ohverdama ju peab
et karvadetta värdlooma vajadused rahuldatud saaks
sulgub uks
ja selle kaja värisema paneb maja
päkapikul sõit on sees
külla tuli jõulumees hilja
gnoomid vaidlevad veel ruttu
laulab kumb või muidu juttu
teeb kui teine tõmbab uttu
haldjat
heidutab see kära
tema tahaks minna ära
metsa kus ei ole paha
ja kus keegi hambaraha
padjalt otsima ei tule
ega jõuga silmi sule
nagu näiteks mantlis mees
lusikaga kohe teeb
tahad metsa? kohe saab!
kuuseni vaid meeter maad
küünlaleekideni ka
põleb kuusk ja põleb tuba
küsin jõuluvanalt luba
kas võin äkki minna
siia-sinna joostes linna
vatti mida panna ninna
salmi lugemiseks vaja
pole leida terves majas
milleks vatt, siin alles lebas
paarikene sigarebast!
tule aga siia, poju!
saame kõhu täis ja koju
jõulud on käes
ja väljas on kylm
päike ei paista
ja linnud ei lenda
und ei saa
ja hingata raske