Olen tänulik:
Maksude eest, mida maksan - see tähendab, et mul on töö.
Selle eest, et pean koristama peo tagant - see tähendab, et mul on sõbrad.
Selle eest, et riided tunduvad kitsaks jäävat - see tähendab, et mul on piisavalt süüa.
Selle eest, et pean lund rookima ja aknaid pesema – Sest tean, et mul on kodu.
Selle eest, et parkimisplats on nõmedalt kaugel - See tähendab, et mul on auto.
Suure elektriarve eest - Sest minu kodus on valgus ja soojus.
Kellegi eest, kes kirikupingis minu taga laulab valesti ja kõvasti - Kuna tean, et kuulen.
Pesuhunniku eest laual - Kuna mul on riideid, mille eest hoolt kanda.
Väsimuse ja valutavate lihaste eest - Kuna tean, et olen tohtinud tööd teha.
Hommikuse äratuskella eest - Kuna tean, et elan.
Ilusaid jõule!
Laman vaikselt voodis, kohe uinumas..
Äkki kuulen hääli kaugelt taevalaest..
Hüppan voodist püsti juskui ärkand ma..
Siis kuulen kella hääli kaugelt kumamas..
ja järsku käib üks mats,
see juskui jõulumehe-pats..
Ärevusest hüppan sängi,
sulen silmad ning ärkan peagi.
Saan on puruks,põdrad purjus.
Kingid maha jõin ma lurjus.
Siin ma istun,meel on must,
mõtlen kust saaks lohutust.
Pood on kaugel,rahad läbi,
kurat laste ees on häbi!
Lapsi on me peres palju,
kaugelt kostub jõululaule valju.
Need on meie pere päkapikud,
kel peas on mütsid punased kui puravikud.
Ootamas on nad tunde mitu juba,
kuhu jääb nüüd Jõuluvana ,tulla ju lubas?!
Varsti kostub korstnast kära,
Jõuluvana kõrvetas oma püksid ära!
Aga sellest polnud kära,
ema tõi sukanõela ja parandas püksid ära.
Siis sai Jõuluvana mahti,
tegi suure kingikoti lahti.
Laste näos siis rõõmu nähti,
küll siis luulekogu läks lahti.
Kõigil Jõulupäeval rõõmus meel,
ning Jõuluvana uutesse kodudesse taas on teel!;)
Küll on kena kelguga
hangest alla lasta.
kaugel luhal säravad
jää ja lumi vasta !
Lumehelbed hiilgavad ,
Puudel ehted uued :
kadakatel karjamaal
seljas lume kuued
Tihane ja varblane
Aidaukse taga
otsivad ja ootavad
Et saaks iva aga .
Langeb mõni ivake -
üks kui teine varmas :
iga kehvem kestake
näljasele armas...
küll on kena kelguga
hangest alla lasta !
Kaugel luhal säravad
jää ja lumi vasta .
Üle hämara, varjudest tume,
Õrna ja sinava lume
Heidab veerev, kustuv päike
Punava läike.
Üle ääreta, lumise välja,
Nii tühja ja palja,
Viib üksik tee
Üle jõe,
Kus pruunikad pajud
On unesse vajund.
Mööda lõpmata teed
Lähevad reed
Kuu kahvatul kumal,
Eha punal,
Kaugele...
Kusagil kaugel, kus keegi ei näe,
kusagil kaugel, kus metsad ja mäed,
elab üks taat, kes tunneb ka sind,
tunneb mu õde, mu venda ja mind.
Kõnnib ta kepiga, see pole ime,
teed on ju libedad, õues on pime.
Tuleb, kui taevas on tähed ja kuu
ja kodudes säravad jõulupuud.
Sõber ta mulle, sõber ta sulle,
rõõmu valmistab kõigile tulles.
Löön talle patsi, loen salmi ta ees,
see sõbralik mees on ju Jõulumees
Jõuluõhtu, tähesära,
vaikne linn ja külatänav,
kuuskedel on valged kuued,
kaugelt kellakaja kuuled.
Kuu see vaatab taevast alla,
et sa väravad teeks valla,
saan see sõidab ukse alla, '
uks tee jõuluvanal valla.
Istun mõtlikult toas ja tulle vaatan
Tulekeeled kiiskavad õhus nagu tantsiks saatan.
Vaikides halge tulle lisan, kuulen lummust kui tulekisa.
Tasa praksuvad halud, üha paisub leek.
Lisan halgusid juurde,tuli suureneb veel.
Kuulen kuljuste kõla,keegi kaugelt on teel.
Pühad saabunud meile
mida ihkad sa veel.
Kuused saavad valged kuued,
kännud pähe mütsid uued,
väiksed põõsad talveunes
üleni on paksus lumes.
Kuid mis sagin metsa all?
Jõulud on ju lähedal.
Tuleb kaugelt jõuluvana
sõpradele jutustama,
et ta laste juurde läheb
ja et abi vajab vähe.
Laanerahvas rõõmuga
teda nõus on aitama.
Jõuluvana habet paitab:
"Kes mul koti selga aitab?"
Jänes sikutab ja tirib:
"Küll on raske!"
"Jäta virin!"
riidleb karumõmm.
Hoplaadi!
Kott on seljas jõulutaadil.
Võtab kepi, astub teele...
"Sõbrad, hüvasti, aidaa!
Pärast tulen rõõmsal meelel
tantsu lööma teiega!"
Vanasti jõulukuul kõik oli valge,
maas oli lumi mis sätendas palge.
Nüüd meil maa must
ja pori on jalgel,
soovime aega mis jäänud meist kaugel.
Siiski on jõulid üks kaunimaid pühi,
mille tulekuks valmistad-palgeil higi.
Mis sellest et pori, kuid hinges on helgus,
jaga sest teistele, siis saabubki valgus.
Jõuluvana - jube pätt,
mütsiks peas on ema rätt.
Habemeks on sauna nuust,
tuttav hääl tal tuleb suust.
Sellest veel siis ikka vähe,
ajab mulle kärbseid pähe.
Et ta olla kaugelt tulnud,
väsinud ja läbi külmund.
Täitsa lõpp on aga see,
siis kui tuleb jõulumees,
igal aastal ühte moodi,
isa just on läinud poodi
Jõuluhommik,lumes teed..
praegu unistustes veel
aga nädal või ehk paar
ja ongi kuulda kella hääl..
algul vaikselt kaugelt kostab,
järjest lähemale jõuab...
kuni peatubki üks saan
täpselt meie väravas
Punakuub ja valgehabe..
täpselt tema...
teda ootabki me pere!
Kuskil kaugel paistab kuma,
Aisakella tasa hääl.
Läbi lume vaikselt suman,
Keegi askeldab vist sääl.
Kuulen päkapiku juttu,
Põhjapõdra kabja häält.
Liigun kuma poole ruttu,
Järsku leian ennast säält.
Oh mis ime, mida näen,
Põhjapoolus silme ees.
Ühtäkki justkui imeväel,
Ees mul seisab jõulumees.
Kutsub kaasa, istub saani,
Sõnab “ aeg on minna mul”.
Habe uhke, mantel maani,
Põhjapõdrad minekul.
Kõik on süvenenud töösse,
Kingikotte saanis kolm.
Järsku kadunud nad öösse,
Maha langeb tähetolm.
Äkki ärkan, see vaid uni,
Kätte jõudnud jõulupäev.
Väljas külm ja kaunis lumi,
Kuuse all siis kinke näen.
Leian kirja, see on mulle
Loen “meeles mul sa väike veli”
Naeratan ja vaatan tulle,
Kõrvus aisakella heli.
kaugel kaugel metsa sees,
elab üks väikene mees.
nimeks on tal päkapikk Juss,
tema ülesandeks on üles otsida iga hea lapse suss.
sussi sisse ta komme toob,
sellega laste meele rõõmsaks loob.
JÕuluõhtul tähistaevas
on meil kaunilt säramas,
isa kaugelt lahti kaevas
hanged koduväravas.
Aisakella hellas kajas
põder peatus läve ees,
taas on meie kodumajas
jõulurõõmud tubades.
Oraval aega jäänud on kasinalt,
kiiruga klõbistab kirjutusmasinal,
vahetab linti ja sätib kopeeri,
vahepeal nimesid kokku veerib:
Tiina ja Miina,
Riina ja Liina -
kõigile neile peab paki viima.
Kalle ja Malle,
Kaarel ja Kaja -
neile samuti kinki on vaja.
Nimestik suurem saab kuusikust kumedast,
nimestik laiem saab tammikust tumedast.
Leevike lendab ja nimesid toob,
nimede juures on näärisoov.
Öökull ööd otsa loeb nimederodu,
uurib, kui kaugel on kellegi kodu:
sinna viib lennuk,
sinna viib saan -
valmis saab näärideks sõiduplaan!
Sinagi, tuuletukk, paki saad taadilt -
nimi sul kirjas seal sügisest saadik.
Kauneid Jõule sulle, kes sa kaugel oled
kes sa üle mõne aja ikka meelde tuled.
kes sa hetkel oled hinge ligi,
keda nüüd ei näe, kuid mõistan ometigi
keda muidu summas tähele ei pane...
kauneid jõule, armas,
kauge lähedane...
Päev möödus askeldus-rutus
ja toiminguis tares ja kojas.
Õhtul kuulati Püha-öö jutlust
Neitsi Maarja ja Jumala pojast.
Pea kirikukellade kaja
jäi kaugele metsade taha.
Nüüd ühes lumega sajab
suur rahu maa peale maha.
Öö läbi nüüd kuuse ees lauldaks',
küünla valgusel põgeneb uni.
Kesk hangesid madalas laudas
täna õhtul ka süüdati tuli.
Õues praksuvad aiateibad,
ja tuul noolib laterna tahti.
Täna loomad said kaeru ja leiba,
täna südamed helded ja lahti.
Kuu valvab akende taga
ja üleval siravad tähed.
Õues lumine pihlakas magab,
ja kaevuteel muinasjutt läheb.
Üks keerub õlgedel istub,
juus kuldne, käes oksad haljad,
ja sõimes pisike Kristus,
suu naerul ja jalad paljad.
Ja taeva sõjaväe hulgad
äkki sõime ümber on ringi,
ja igal redelipulgal
istub väike alasti ingel.
Too süda, mis rõõmule tõrges,
õnn vaesema onnigi mahub.
Au olgu Jumalal kõrges,
ja kodumaa väljadel rahu.
Sajab, sajab laia lund.
Karu magab talveund.
Säramas on jõulupuu,
kaugel kaunid suvekuud!
Jõuluvanal käia pikk on tee,
tuleb kaugelt - teada meile see.
Päkapikud - habemikud tema kõrval timbivad,
rõõmu, maiustusi meile kingivad.
Kummaline kellahelin kõrvus
avan ukse ma…
Liigseid sõnu öelda pole tarvis -
minu toas on jõulu - muinasmaa.
Kaugel laanelagendikul, seal,kus külmund ojake.
unetuna härmakuues ootab kuusepojake.
Hommikul ta vanem õde viidi ära laial reel...
öö on lähedal, kuid teda tagasi ei ole veel.
"Kibuvitsa-vanaema, tead sa, mis sai sõsarast?"
Eideke vaid ohkab unes ega kuule kuuselast...
kellelt ometi küll küsiks-keegi pole üleval.
rohukõrred, lillenupud ammu lumeteki all.
Virgub tuul ja sajab, helbeid tantsuringis keerutab.
Üks neist liugleb kuuse latva, talle tasa leelutab: "Ei su õde enam ole
Lihtne metsakuuseke..
ta kui murueide tütar, seljas särav kuueke.
Käes tal küünlad värvilised, kannab hõbetähte peas...
nagu muinasjutus elab suures saalis, laste seas.
Maga, maga, väikeveli,
küllap suureks kasvad kord.
Seni külmataat sind ehib
kaunis on ta härmakard..."
Laulis lumehelves une kuusepoja laugele
Laenas tiivad tuulesõbralt, lendas jälle kaugele...
Kui ma küünlatule süütan samblakarva kuusepuul,
ma ei karda, et Sind tüütan õrnad lembesõnad suul,
kauneid sõnu kõigil vaja, küllap ootad sinagi,
kuskilt kaugelt tuulte kajast nopin sõnu minagi...
Metsakohin, küünlasära, varjud valgel lumeteel,
kas ma veel kord tulla tohin? Ootad sa mind ikka veel?
Jänkule ma jõulud teen,
kuuse alla koogid viin-
oksa peale süütan küünla,
et näeks jänku tuppa tulla.
Jänku vaatab-rõõmsalt
tuleb-hunt näeb valgust ära läheb.
Ainult hea võib valgust näha-
kuri kaugele tast läheb.
Kaugelt kaugelt lapimaalt,
külla sõidab jõulumees,
põhjapõdrad saani ees,
kingikotid saani sees.