Laman vaikselt voodis, kohe uinumas..
Äkki kuulen hääli kaugelt taevalaest..
Hüppan voodist püsti juskui ärkand ma..
Siis kuulen kella hääli kaugelt kumamas..
ja järsku käib üks mats,
see juskui jõulumehe-pats..
Ärevusest hüppan sängi,
sulen silmad ning ärkan peagi.
Lapsi on me peres palju,
kaugelt kostub jõululaule valju.
Need on meie pere päkapikud,
kel peas on mütsid punased kui puravikud.
Ootamas on nad tunde mitu juba,
kuhu jääb nüüd Jõuluvana ,tulla ju lubas?!
Varsti kostub korstnast kära,
Jõuluvana kõrvetas oma püksid ära!
Aga sellest polnud kära,
ema tõi sukanõela ja parandas püksid ära.
Siis sai Jõuluvana mahti,
tegi suure kingikoti lahti.
Laste näos siis rõõmu nähti,
küll siis luulekogu läks lahti.
Kõigil Jõulupäeval rõõmus meel,
ning Jõuluvana uutesse kodudesse taas on teel!;)
Jõuluõhtu, tähesära,
vaikne linn ja külatänav,
kuuskedel on valged kuued,
kaugelt kellakaja kuuled.
Kuu see vaatab taevast alla,
et sa väravad teeks valla,
saan see sõidab ukse alla, '
uks tee jõuluvanal valla.
Istun mõtlikult toas ja tulle vaatan
Tulekeeled kiiskavad õhus nagu tantsiks saatan.
Vaikides halge tulle lisan, kuulen lummust kui tulekisa.
Tasa praksuvad halud, üha paisub leek.
Lisan halgusid juurde,tuli suureneb veel.
Kuulen kuljuste kõla,keegi kaugelt on teel.
Pühad saabunud meile
mida ihkad sa veel.
Kuused saavad valged kuued,
kännud pähe mütsid uued,
väiksed põõsad talveunes
üleni on paksus lumes.
Kuid mis sagin metsa all?
Jõulud on ju lähedal.
Tuleb kaugelt jõuluvana
sõpradele jutustama,
et ta laste juurde läheb
ja et abi vajab vähe.
Laanerahvas rõõmuga
teda nõus on aitama.
Jõuluvana habet paitab:
"Kes mul koti selga aitab?"
Jänes sikutab ja tirib:
"Küll on raske!"
"Jäta virin!"
riidleb karumõmm.
Hoplaadi!
Kott on seljas jõulutaadil.
Võtab kepi, astub teele...
"Sõbrad, hüvasti, aidaa!
Pärast tulen rõõmsal meelel
tantsu lööma teiega!"
Jõuluvana - jube pätt,
mütsiks peas on ema rätt.
Habemeks on sauna nuust,
tuttav hääl tal tuleb suust.
Sellest veel siis ikka vähe,
ajab mulle kärbseid pähe.
Et ta olla kaugelt tulnud,
väsinud ja läbi külmund.
Täitsa lõpp on aga see,
siis kui tuleb jõulumees,
igal aastal ühte moodi,
isa just on läinud poodi
Jõuluhommik,lumes teed..
praegu unistustes veel
aga nädal või ehk paar
ja ongi kuulda kella hääl..
algul vaikselt kaugelt kostab,
järjest lähemale jõuab...
kuni peatubki üks saan
täpselt meie väravas
Punakuub ja valgehabe..
täpselt tema...
teda ootabki me pere!
JÕuluõhtul tähistaevas
on meil kaunilt säramas,
isa kaugelt lahti kaevas
hanged koduväravas.
Aisakella hellas kajas
põder peatus läve ees,
taas on meie kodumajas
jõulurõõmud tubades.
Jõuluvanal käia pikk on tee,
tuleb kaugelt - teada meile see.
Päkapikud - habemikud tema kõrval timbivad,
rõõmu, maiustusi meile kingivad.
Kummaline kellahelin kõrvus
avan ukse ma…
Liigseid sõnu öelda pole tarvis -
minu toas on jõulu - muinasmaa.
Kui ma küünlatule süütan samblakarva kuusepuul,
ma ei karda, et Sind tüütan õrnad lembesõnad suul,
kauneid sõnu kõigil vaja, küllap ootad sinagi,
kuskilt kaugelt tuulte kajast nopin sõnu minagi...
Metsakohin, küünlasära, varjud valgel lumeteel,
kas ma veel kord tulla tohin? Ootad sa mind ikka veel?
Kaugelt kaugelt lapimaalt,
külla sõidab jõulumees,
põhjapõdrad saani ees,
kingikotid saani sees.
kes see tuleb prillid ees
kellel kingid koti sees
tuleb kaugelt kaugelt maalt
kõiki häid otsima
kaasas on ka vitsa kimp
kui on tehtud suurem vemp
võimsad põdrad saani ees
kes see muu kui jõulumees!
Kui külalist Sa kaugelt maalt
oled oodanud kaua..
..Siis kargab sisse jõulutaat
ja õgib tühjaks laua.
Paitades Su kiilaspead-
soovib Sulle aastat head!!!
Tere, kallis jõulutaat.
Tean, et tuled kaugelt maalt
suure kingikotiga
meile kinke jagama.
Vaata,Jõuluvana,vaata,
kuidas säraküünal särab
Võin sind kuuse juurde saata
sa ei puhu seda ära
vaata,jõuluvana,vaata,
kuidas täna tantsin ma
nüüd on möödund aasta
sind ma kaugelt tunnen ära
Kuused saanud valged kuued
kännud pähe mütsid uued
väiksed põõsad taveunes
üleni on paksus lumes
kuid mis sagin metsa all
jõulud on ju lähedal
tulnud kaugelt jõuluvana
sõpradele jutustama
et ta laste juurde läheb
ja et abi vajab vähe
laanerahvas rõõmuga teda nõus on aitama
jänes sikutab ja tirib
küll on raske
jäta virin
riidleb karumõmm
hoplaadi
kott on sejas jõulutaadil
võtab kepi asub teele
sõbrad hüvasti aidaa
pärast lööme tantsu üheskoos.
Ma võiksin olla su jõuluõhtu kingitus.
Su voodil seistes ma laulaks "Püha ööd".
Ja küünlavalgel, see korvaks minu igatsust
ma eemal hoiaksin sind tähtsast päevatööst.
Sul täidaks toa ma piparkoogilõhnaga.
Ehk kauneid tähti siis vilgub taevalael...
Pea saabub külaline kaugelt-kaugelt põhjamaalt
ja sinu hingesoojus sulatab mus jää.
Mu väike soov kirja paberile sai,
olgugi, et jõuluvana päriselt ei ole.
Küll iga unelm kordki täide minna võib -
loodan, et me õhtu imeline tuleb...
Ma võin ju olla su jõuluõhtu kingitus?
Kui soovid, laulaksin ma sulle "Püha ööd".
Ja küünlavalgel, me korvaksime igatust,
koos eemal seisaksime hallist argitööst.
Kaugelt,kaugelt Lapimaalt,
tuleb meile jõulutaat,
seistes vapralt tema ees,
kingi saab talt igamees.
Tulipunane vihmavari
Kui kõrged olid lauad ja laed!
Kui lähedal päike! kui lähedal taevas, kui kaugel aed!
Ma olin väike.
Olin väike, kuid ihkasin juba.
Rohkem kui nukku ja nukutuba,
rohkem kui pildivihku,
rohkem kui linnukest pihku,
täringuks tähte
ja palliks kuud
rohkem kui tooreid tikrimarju,
rohkem, rohkem kui midagi muud
ihkasin,
oh kuidas ma ihkasin
tulipunast vihmavarju!
Ja siis viimaks, viimaks ometigi
ta oli mul tõesti peos,
tõesti mu südame ligi,
mu kaenlas, mu süles,
kord kinni, kord lahti!
Kesk jooksujahti
tõstsin kilgates üles
suure päikese poole
omaenese väikese
tulipunase päikese!
Kord hoidis teda mu parem käsi,
kord tantsitas vasem.
Hüppasin, hõiskasin
ja olin valmis rataskaari lööma.
Ema hüüdis aknast:
Ole ometi tasem.
Pane vihmavari pingile
ja tule tuppa sööma!
Kui kõrged olid lauad ja laed!
Kui lähedal päike!
Kui lähedal taevas,kui kaugel aed!
Ma olin väike.
Ja kähku sain küllalt roast.
Tippasin toast.
Käsi veel ukselingil,
lävel kepsu ju löömas jalad-
Ma ei kilganud äkki enam
ega taibanud vähematki.
Minu pisike päikene pingil
oli katki.
Oli katki.
Oli keskelt murtud katki.
Suur päike
paistis korraga kaugelt.
Lauad ja laed olid samad,
kuid hoopis madalamad.
Ma olin väike,
ei saanud millestki aru,
ei mõistnud, ei märganud muud,
kui panin pea vastu seina
ja nutsin
oma elu
esimest leina.
Ma ei osanud küsida, kosta
ga sõnadega kurta.
Ma ei lasaknud end lohutada.
Ema lubas osta uue varju,
mis veelgi kenam.
Uut aga,
uut ma ei tahtnud enam.
Betti Alver 1964
Sule silmad
Las ma puudutan su kuumi pehmeid huuli
Las ma suudlen su laugusi mis värisevad kui lendutahtva liblika õrnad tiivad...
Luba ma paitan su pead
Tahan tunda su põletavat ihu enda vastas ja teada
See kuulub minuga ühte...
Võtta sul käest
Pigistada kokku peod ja hoida
Hoida sind nii nagu ei iial kedagi varem
Tajuda sinu olemasolu minu kõrval
Tõmmata oma kopsudesse sinu lõhna
Uneleda sinu kaisutuses
Olla sinuga üks mu arm...
See oleks nii hea
Pimedas öös
Kuu kuldne kuma sillerdamas järve klaasistunud veel
Heitmas pikki ja tumedaid varje puud meie ümber
Kaugelt kostuv hundi ulg
Ja lindude erutav sidin...
Sinuga koos mu kallis...
Paljalt ja häbitult
Nii nagu meid loodi
Teineteist maitsmas ja nautimas
Luba mulle mu arm...
Luba...
Sule silmad sel ööl
Istun oma jääst Külmtundra troonile
Lihasse lõikavad terad mu kroonil
Laubalt viimne verepiisk valgub,
mu jäisel sarnal aseme leiab - ta hangub.
Lumetormis ma just kui viirastus.
Oma lõputus riigis, mille piire teab piiritus
Kaugelt vaid hallikas-musta varju näed.
Ning sa silmitsed mind mu kuningriigis ja sa tead....
Ja sa tead, et sinna varjuks ma jään.
Samamoodi nagu mind ümbritsev sulatamatu igijää.
Härmatis ja tuimus, mina oma rüüs
Hoian su mälestust elus kui igikestev süü.
Unes nähtud kirg mind veel suremast hoiab.
Kauaks veel jätkub seda und, mis eluga toidab?
Laug mu silmil raskeks muutub
ja kõik, mis mu ümber vajub varju.
Katkeb kaja mu kunriigis, katkeb karje.
Ma olen viimaks üks Külmtundra trooniga.
ja terad mis enne mind veristasid, vaikisid mu kroonil.
ja leek, see on kustunud ning ma näen,
et olen külmas, Tundeta, üksinda ja sa tead...
Linn
Tee on nii porine ja uduvine
ümbritseb linna kui hallikas kile
ja paistab kaugelt see tuledesära,
siit vaadates tundub see üpriski kena,
kuid kui mina jõuan lähemale
näen, et see koht on vägagi kole.
Kõik risu ja rämps mida loobivad maha
inimesed, kes ise ei hooli ega taha
teada, mis sellest kohast nii saab
kui ära nad lagastavad kogu selle maa.
Ja see lehk, mis hinge matab mul siin,
kuidas saavad nii elada, see on täielik piin?!
Nüüd ruttu siit linnast pean minema saama,
juba silmangi linna piiri seal taamal,
üle õla veel vaatan seda tuledesära
nüüd see tekitab vastikust, ma tahan siit ära...
Ning kohe kui siit linnast saan minema
ei pea ma siia enam mitte kunagi tulema!
tuul puhub lund,
vihma sajab puuduvad kõik suusarajad hinges on meel kurb ja puud õues on justkui surnud
kas siis jõulud ei tulegi???
päevade möödudes kasvab usk
ehk äkki tuleb lund.
äkki kaob mul sügisene tusk
äkki aga kuskilt kaugelt kajab:
häid jõule!!!
Istun oma jääst Külmtundra troonile
Lihasse lõikavad terad mu kroonil
Laubalt viimne verepiisk valgub,
mu jäisel sarnal aseme leiab - ta hangub.
Lumetormis ma just kui viirastus.
Oma lõputus riigis, mille piire teab piiritus
Kaugelt vaid hallikas-musta varju näed.
Ning sa silmitsed mind mu kuningriigis ja sa tead....
Ja sa tead, et sinna varjuks ma jään.
Samamoodi nagu mind ümbritsev sulatamatu igijää.
Härmatis ja tuimus, mina oma rüüs
Hoian su mälestust elus kui igikestev süü.
Unes nähtud kirg mind veel suremast hoiab.
Kauaks veel jätkub seda und, mis eluga toidab?
Laug mu silmil raskeks muutub
ja kõik, mis mu ümber vajub varju.
Katkeb kaja mu kunriigis, katkeb karje.
Ma olen viimaks üks Külmtundra trooniga.
ja terad mis enne mind veristasid, vaikisid mu kroonil.
ja leek, see on kustunud ning ma näen,
et olen külmas, Tundeta, üksinda ja sa tead.
Jõuluvana liigub meie poole reel.
Meie pere lastel rõõmus meel.
Ootame me ammu teda juba.
Luuletuse lugemiseks on meil luba.
Õnneks on ka lumi maas,
valged jõulud saabunud on taas.
Meil on ilsuasti kaunistatud maja.
Kaugelt kostab aisakella kaja.
Toas meil jõuluehteis kuusepuu.
Taevas särab kirgas kuu.