lumi langes, lumi langes
teed ja toad on paksus hanges.
õu on lumes, aed on lumes,
vaikus põllu valges jumes.
maga aga, maga aga
valge maailm akna taga.
Jõudis vaikne õhtutund,
langeb pilvist laia lund,
valges kattes iga puu,
taeval liugleb hõbekuu.
Laskub maale jõuluöö,
ümber kiirgav tähevöö,
tervitab teid kellakaik,
küünlasäras iga paik.
Rõõmsalt kilab aisakell,
jõululoost meil süda hell,
langeb pilvist laia lund,
kuused näevad jõuluund.
Ega vaiksel talveööl päkapikk ei maga,
tema käib siis luuretööl meie akna taga,
iga päkapikk ju teab kus on palju lapsi neile maiustusi veab sussidesse krapsti.
See on päkapikkudel vana ilus komme,
jõulöödel pikkadel kanda õunu, komme.
Päevaajal aga nad pehmes valges lumes ilusasti magavad lapsi näevad unes.Iga päkapikk ju teab kus on palju lapsi nele maiustusi veab sussidesse krapsti!!!
Nüüd unistan ma taas jõulust
just nagu lapsepõlve aal...
Jõulukuuse särast ja saanikellast
ja valgest lumevaibast maas...
Nüüd unistan ma taas Jõulust
ja saadan tervitusi teil
Palju rõõmukilkeid ja naeru
kauneid jõulupühi ikka teil...
taas sajab valget lund väljas
ja toas on ehted haljal puul.
Kumab küünlavalgus ja rõõmu algus saab peagi lauluks laste suul.
On pilvisse end kuu peitnud,
ei tähti puista taevakaar.
Kuid kui lapsed öös näevad und,
sajab väljas ikka valget lund...
Langev lumehelves
Lumehelves,
vaikselt langeb.
Alla taevast,
kõrgelt valgest.
Tasa langeb,
vaikselt langeb.
Mööda pilvest,
linnust väiksest.
Hõljub õhus,
suures hallis.
Tuule kaunis,
meelevallas.
Paksus udus,
puude kohal.
Põdrasarvis,
kraaviperves.
Vaikselt langeb,
maha potsab.
Lumevaibaks,
valgeks saab.
Lulmi langeb tasa, lumivalgest taevast,
puud on tardunud härmatise taha.
Lulmi langeb tasa, lumivalgest taevast,
nagu õnnistus langeb huulilt maha.
Vesi vakatab lume vaikuses,
tuulgi hingab raskel kähinal.
Vesi vakatab lume vaikuses,
tähistaevas paistab maale lähemal.
Lumi langeb tasa aegamööda taevast,
langeb väreledes kattes laia ilma.
Lumi langeb tasa aegamööda taevast,
Läbi saju vaatan lumeingli silma.
Vihmaveetoru jõulumõtted
Kalender ajab sarved-sõrad kangekaelselt vastu püsti:
“sa pane tähele su enda ümber hoolsamini jõululusti,
ei ole tõsi koduaknast meile näiv see rohelus ja vihmapüha,
kord nagu kohus taevas kingib meile lund ja külmaviha”.
Küll uinub maa ja tardub pakases suits korstnast valkjalt hallilt,
Õhk helgib lumehelmeist hõbevalges lumevallilt,
Jalgvärav kääksudes nüüd punnib vetrunult sul vastu
Kui oleks talle lasund peale tinaraudne raskus.
Nii mõtles tsingist vihmatoru räästast vihma läbematult juues,
Seest roostes, pealt küll ehtsas uudses värvikuues.
Lä`en lõpuks puhkusele, peakohal vihmarenn siis haigutades lausus
Ja külmus purikaks, kord saabub minu jaoks vee suve kaasus.
Jõulumehe valge habe kasvas suvel maani.
Nüüd on habemega hädas-see ei mahu saani.
Käies takerduvad jalad, küünlapaistel hakkab palav...
Istub toolil-jälle paha, habe nagu vaip jääb maha, iga laps siis peale astub, kui talt võtab kinke vastu.
Järsku tule mõte pähe-kui nüüd juuksurisse läheks, habeme seal lõikaks maha, jaa-see mõte pole paha.
Läks ja lõikas...
Kuid oh ime! Enam jõulumehe nime tal ei sobi kanda.Kes küll uue habeme suudaks talle anda?
Nüüd on häda hoopis suurem, vantsis kähku arsti juurde.
Arstionu võttis vatti, vatiga ta lõua kattis...
Kõikjal käib nüüd jõulumees valgest vatist habe ees!
Käib vilgas askeldus ja töö
seal kaugel Jõuluvana maal,
et kinkidega Jõuluööl
saaks teele minna jõulusaan.
Sel ööl täitub iga salasoov,
südametes valitseb rahu.
Jõulutaat kõigile paki toob,
ka lapsele, kes olnud pahur.
Jõuluõhtul küünlavalges
leiab koha rõõmuingel.
See on kõige uue algus,
kui meil leidub soojust hinges.
Iga päkapikk ju teab
kus on palju lapsi
neile maiustusi veab
sussidesse krapsti!
See on päkapikudel
vana ilus komme
talve öödel pikkadel
kanda õunu-komme.
Päeva ajal aga nad
pehmes valges lumes
magusasti magavad
lapsi näevad unes.
KUI MA NÄEN SIND VALGES LOORIS,
SIIS MA TEAN ET OLED PROOVIS.
KUI SA PULMAKLEITI PROOVID,
SIIS MA TEAN ET SUL ON SOOVID.
Kaminas tuli,
halg vaikselt praksus.
Keegi,keegi tuli,
kõik korraga koos hõiskasid.
Nii tasases,ärkavas tantsuhoos
su südamele laskus Jõulutunne.
Hetk lapsepõlvest,
mil vajusid unelmaunne.
Kuis taga igatsed seda,
hinges nii ammu veeritud rida,
salmist,mida laulsid kord valges habemes Taadile,särasilmselt.
Ise nii avali,avali,
uskudes teda kogu oma hingeväega.
Järele lehvitasid kaua,
kaua oma tillukese käega,
ta härmasele lahkuvale saanile.
Jõuluõhtu armastus
Minutid mööduvad, kui ootan ma Sind,
sel jõuluõhtul on julgust täis mu rind.
Ma vaatan välja, valgesse lumme,
kuid see, mis mind ikkagi nii väga lummab,
oled Sina.
Jõulutaat juba koputab uksele, kella laseb,
mõtteis kuulen, kuis kohisevad kased.
Kallis, kas Sa ka kunagi suudad märgata,
et mu arm soovib sinus tärgata,
vohama lüüa.
SMS-e meeleheites ma saadan Sulle,
kuid Sa ei anna teada mulle,
kas kohale jõudsid ka need,
kas Su silmist jooksid nutuveed,
mu kallim.
Tuleb mu kord luuletust lugeda,
aeg ongi mõtteist välja pugeda.
Kuid mu hing on kahe vahel veel:
kuhu siiski suunduda sel eluteel,
ootad mind?
Minu hing enam pingele vastu ei pea,
Su tundeid mu vastu ju ei tea.
Avalda mul tõde, halb või hea,
siis tean, kas minema pean,
või ei!
on külm ja väljas on pime,
tuul ulub akna all taas.
Ma loodan ,et juhtuks üks ime,
et jõulud tuleks kui lumi on maas.
Valgest lumest ehk leiaksin õnne,
nii väikest kui ka suurt.
ja soojust ei võtaks mult hingest,
ka kõige külmemgi põhjatuul.
Õues külmakraadid kanged,
teede ääres suured hanged.
Hange kõrval lumemees,
ei see külm tal liiga tee.
Ninaks pandud porgand tal,
kaela ümber kootud sall.
Kätte antud vana luud,
ise muigab naerul suu.
Mõttes loeb ta vaikselt palve,
tahaks seista siin, ma terve talve.
Lõbusam siin oleks veelgi,
kui siin seisaks veel nüüd keegi.
Salasooviks enda kõrval,
sooviks lumeeite õrna.
Kes siis laulaks varavalgest,
ainult lumest ja valgest talvest.
Õues külmakraadid kanged,
teede ääres suured hanged.
Hange kõrval lumemees,
ei see külm tal liiga tee.
Ninaks pandud porgand tal,
kaela ümber kootud sall.
Kätte antud vana luud,
ise muigab naerul suu.
Mõttes loeb ta vaikselt palve,
tahaks seista siin, ma terve talve.
Lõbusam siin oleks veelgi,
kui siin seisaks veel nüüd keegi.
Salasooviks enda kõrval,
sooviks lumeeite õrna.
Kes siis laulaks varavalgest,
ainult lumest ja valgest talvest.
Väljas sajab pehmet lund
mõmmikul ei tule und!
Tema väike karuaru
püüab saada lumest aru.
Kas on kuskil mänguhoos
padi lagunenud koost
nii et valgeid sulgi langeb,
millest moodustavad hanged?
Või on kuskil suured rotid,
katki närinud jahukotid?
Valget puru täis on ilm,
kuni seletamas silm.
Karukene murrab pead,
aga ikkagi ei tea.
Lõpuks vajub talveunne,
tema koobas mattub lumme.
Ja nii mõmmik näeb ka unes,
et ta müttab valges lumes.
Ma langen
Langen puhtast valgest süsimusta
Sest keegi kunagi tahtis mind osta
Seda ma ei lasknud, ma andsin end ise
Magus mu suus oli too tegelik kibe
Nüüd vaid mõrkjas maitse mul suus
Ja maailm mu ümber nii võõras, nii uus
See hirmutav ja sealhulgas jälk
Peagi mu pilk on mõtteist kalk
Ei tagasiteed puhtusse leidu
Näen kõrval langemas üht sarnast neidu
Eks temagi millaski kolm tilka andis
Kuradi nimekirja end lõplikult kandis
Ei iial tagasi selleks, kes olin
Peas käib ringi meeletu kolin
Langen, sihiks mul veel tühi urn
Mille põhjas mind ootab ees surm