WEB | CO | PICTURE | WEATHER | VIDEO |

 
et   en   ru

Tähelepanu !!


Hetkel luuletusi lisada ei saa !!

luuletus.www.ee meeskond :(

On see sõber,- kes tolkneb sul kannul,
on see sõber,- ked näed igal sammul.
On see sõber,- kes vaid kehitab õlgu,
on see sõber,- kes sult võtab vaid võlgu
EI
On sõber vaid see,- keda tahaksid näha,
on sõber vaid see,- kellega koos kõike teha.
On sõber vaid see,- kellega koos veedad puhkust,
on sõber vaid see,- kelle üle tunned uhkust!


Hinne: 9.4/10 (14 hinnet )

arles (02.03.2008)

Teil soovime õnne ja tervist ja kannatust,
et kasvaks pisipõnnist
plikatirts hästi vallatu!
Et rõõmu tooks ainult
ta kasvuragin
ja põrandalt kostuks
pea sammupadin!


Hinne: 6.7/10 (21 hinnet )

pille (03.09.2008)

Mis saab ilmas tähtsam olla,
kaunis hing ja särav meel.
Lootust, õnne ära leina ,
sea sammud eluks endaks.
Ole sõber, siis kui vaja ,
üllatajaid on terve maja.
Halvast rõõmu ära tunne,
astu väja ,kui sind vajan.
Ole särav leia värav ,
saada teele sõbrad head.
Värvidega üle kallan sügisele
üle annan .
Võta vastu armas sõber ,kaunis loodus
väsimatu sõber.


Hinne: 9.1/10 (8 hinnet )

Taimi Mehine (15.09.2008)

Elu kaugused mõõda sammudega.
Südame tundeid kuula, südamega.
Elus eksitud teid ära kahetse.
Südames valud maha mata.
Tea ,et oled eland elu mis
on väärtuslik.Õppetund
on õpetlik.
Kui oled kukkund ,
löö käega ja tea ,
et sa pole üksi.
Kahetsemiseks
pole põhjust,
pisarad tuhmuvad.
Sära ära iial kaota.
Tunne rõõmu lastest ,
loodusest kes kunagi
sind üksi ei jäta
ka siis kui oled
haiget saand.Õitse
edasi ja tunne ,et
elus pole kukkumine
valus.Tee kus
käid on ammugi tuttav.
Vaiki, kui tunned ,et saad
kõigest üle.Astu vapralt edasi
sära nagu poleks midagi.


Hinne: 7.6/10 (8 hinnet )

Taimi (05.11.2008)

" Hiline aeg vanalinnas "

Õhtu ajal, vanalinnas
inimene kõnnib sillal.
Ta vaatab vette üle silla
ning märkab, vesi on lilla!

Talle tundub imelik
ja väga veider see.
Kuni äkitselt üks sisalik
sibab üle vee.

Ta sammub vaikselt edasi
kuni kohtab kedagi.
See mees näib väga tuttav.
Muidugi, vana semu - Gustav!

Mees ei lausu sõnakestki
kõnnib ainult edasi.
Ka Gustav vaikib sedasi
ning ruttab mööda kiiresti

Mees jõuab ukse ette
ning astub lävelt sisse.
Ta mõtleb minna magama
unenägusid nägema.


Hinne: 6.7/10 (3 hinnet )

Hannes Sahtel (20.09.2009)

Oota Matus

Ootamatus saabub järsku,
ei ennusta, ei hoiata, ei koputa.

Ootamatus võtab väega,
seda ei saa lüüa käega.

Ootamatus meil nähtamatult kannul,
valib omal halastamatul sammul.

Ootamatult ta ootuseid petab,
oma äravalitut lõnga ketrab.

Ootamatust lähedalt näha,
valusad pisarad jäävad pillatult maha.

Kas ootamatusele saab andestada?
Kas ootamatust saab unustada?

Leinates andestada ja leppida ootamatusega,
et vastu võtta tuleviku helgem ootamatus.


Hinne: 6.0/10 (2 hinnet )

Mailis (01.11.2009)

Rahumaa sügishommik

Ühel vaiksel udu-unisel hommikul
leidsime rahu-rahuliku maailma.
Vaikus oli seal võrratult õrn,
hääletud udupiisad kukkusid.
Puud, oksad, lehed ja lambad,
kõik olid oma rahulikus vaikuses.

Paigal seisis liigne liikumine,
segadust ei olnud segatud,
rahutust ei olnud külvatud,
olemas ei olnud painavat pinget.

Paar sammu ette nägime,
uduloori sees peitust mängisime.
Tuul ootas kaugel oma aega,
päike ei tahtnud lõhkuda meie maailma.

Suur ja kiire päevatee oli kaugel,
ei puudutanud mind ega sind.

Oleme seal endiselt, kui silmad sulen,
oleme seal endiselt, kui unistada julgen.

Rahumaailmas on paigake praegugi,
kus kokku võime saada viivuks veel.


Hinne: 6.3/10 (3 hinnet )

Mailis (20.11.2009)

Kuidas Pakane meid kimbutas
(Pille Naur)
2006

Ükskord talvel õige karmilt Pakane meid kimbutas,
madalate kraadidega hirmutas ja tembutas.
Maad ja veed ta üle tõmbas oma jäätund kämblaga,
inimeste põski peksis peene jäise vemblaga.
Ninaotsast näpistas ja varbaid-sõrmi pitsitas,
ise oma habemesse kahjurõõmsalt itsitas.
Pagendas ta väljast tuppa ka kõik õueasukad,
kellel hõredaks jäid seekord pehmed soojad kasukad.
Ühtki üleliigset lendu vareski ei lennanud,
puud jäid tardumusest kängu - külm neid oli emmanud.

Kui nüüd selle kurja moega tühjaks jäänud oli õu,
Pidas vana Pakane veel isekeskis veidi nõu.
Igavusest otsustas ta tulla tuppa järele,
põhjustades meelehärmi kogu inimperele.
Igal pool, kust läbi pääses, tegi ta suurt pahandust!
Mõnes kohas kinni kiilus mitu selle maja ust,
teisal jälle võttis kätte, külmutas ta kraaniveed,
pärast põikas jälle välja, jäätades kõik sõiduteed -
seda lõbu endale ei saanud ta ju keelata,
ahnel pilgul püüdis kõiki kokkupõrkeid neelata.

Siiski talle sellest naljast ikkagi veel väheks jäi,
veidi mõelnud, oma põuest külmakraade juurde tõi.
„Nüüd vast huvitavaks läheb!“, mõtles ta ja maigutas,
kiirelt iga asja ette tõkkeid juurde paigutas.
Küll ei käivitunud autod, küll ei sõitnud mõni buss,
lõdisesid, turtsusid ja lõpuks tegid lihtsalt: „Vuss....“
Eriliselt lõbu pakkus Pakasele aga see,
et ta mõnes kohas kaanetada kinni sai ka kaevuvee.
Kõige lõpuks nautis pilti, piiludes küll sealt, küll siit,
kuidas kõikjal jõudsal sammul kahanenud oli riit –
omaette rehkendades kuuri taga pidas aru,
hävitades nädalaga poole talve puudevaru.

Nõnda viimaks kõik sai tehtud, mõnuga ta hõõrus käsi,
tundis, et ta sellest kõigest pisut ära oli väsind.
Otsustas, et lubada ta võib nüüd endale ka puhkust,
oma kätetööde üle tundis aga siirat uhkust.


Hinne: 6.0/10 (20 hinnet )

Pille Naur (05.12.2009)

Õhtuvaikuses sa kõnnid,hingel rahu,hea on meel,
sammud vaikselt,naudid loodust,lund,mis langemas su teel,
vaatad ringi jooksvaid lapsi,kõigis neis on ingli valgus,sosistamas on see valgus,
et saabumas on taas uus algus.
Saabumas on tähtis päev,kui süütad küünla oma käel,
sa tõstad pilgu taeva poole ning lausud oma uusi lubadusi,,,soove,
nad kiirelt taeva poole suunduvad su tähtedeks seal muutuvad ja taeva kõrgustes su jaoks vaid säravad
ning andes uusi võimalusi,uude aastasse nad sulle tee nüüd avavad!


Hinne: 8.3/10 (22 hinnet )

Andrus (06.12.2009)

Üks väike poeg kord sirgus suureks
lahkus oma isamajast,
ema saatis poega teele,
saatis oma kallist vara.

Kurgus olid nutuluuksed,
siiski jagas õpetusi :
"katsu pojakene olla
igal pool mul virk ja usin.

Kui läed võõra talu tööle,
kuula kannatlikult,
kuigi võib, et sinulegi
pisar silma tikub.

Poeg, me elu pole kerge
leib meil tuleb raskelt,
varahommikul või hilja
ikka võetaks vilja."

poeg end sätib minekule,
lahkumine käes on :
"no jää terveks emakene."
embab teda veelkord.

Ema vaatab pojal järel
oma kodulävel,
nüüd headaega pojakene,
kuid on peagi järel.

Langeb oma poja vastu,
hoiab kinni temast.
Paneb käeksed silme ette
milles valupisar.

Seisab, vaatab pisarsilmi
hinges valuvaod,
kuni poja sammukõla
kaugustesse kaob.


Hinne: 6.6/10 (8 hinnet )

Helika Kaasik (07.12.2009)

Riidekapi mälestused

Hommikul, kui üles ärkan
avan riidekapi.
Vastu vaatab tolmunurk,
mis ootab tolmulappi.

Pole riiulitel riideid,
hoopis igivanad kleidid.
Kandsin neid,
kui olin alles imearmas preili.

Meenusid mul mälestused,
mis on juhtund ammu.
Kui ma tegin alles siis,
veel esimesed sammud.

Puhkusin ma tolmunurka,
tolmu aina lendas.
Kadusid kõik mälestused,
tolm vaid ringi rändas.


Hinne: 8.2/10 (5 hinnet )

Mariann Toots (07.12.2009)

JÕULUD

Jõulukuusel säras täht,
päkapikke nägin kaht.
Sammusid nad mööda teed,
seal kus sõitsid taadi reed.

Nüüd kui saanud suuremaks,
saand ka veidi targemaks.
Päkapikke polnud teel,
ka ei sõitnud sääl taadi reed.

Aastaid hiljem kuuse ees,
mängin lastel jõulumeest.
Päkapikud käivad neil,
jõuluvana kommi toob.


Anne Henn
8.detsember 2009


Hinne: 4.7/10 (3 hinnet )

Anne Henn (08.12.2009)

JÕULUD

Jõulukuusel säras täht,
päkapikke nägin kaht.
Sammusid nad mööda teed,
seal kus sõitsid taadi reed.

Nüüd kui saanud suuremaks,
saand ka veidi targemaks.
Päkapikke polnud teel,
ka ei sõitnud sääl taadi reed.

Aastaid hiljem kuuse ees,
mängin lastel jõulumeest.
Päkapikud käivad neil,
jõuluvana kommi toob.


Anne Henn
08.12.2009


Hinne: 7.2/10 (9 hinnet )

Anne Henn (08.12.2009)

Jõulumees



Jõulumees sammud juba,
ja tal on antud ammu luba.
Me juba aknal ootama,
sind juba kaua kaua.


Kuid äkki nägin jõulumeest,
kes sõidab uhke saani sees.
Tal saanil kümme põtra ees,
ja kingikotid saani sees.


Jõulemees siis sammud seabki,
tuppa kingikotiga.
Lastel rõõmu ,kilkrid,naeru,
kingitusi kuhjaga.


Hinne: 7.2/10 (6 hinnet )

Kristin Karu (08.12.2009)

Jõulurahvas kirju parv,
kel taga tutt ja kellel sarv.
Tuleb eemalt mandariin,
koorimisest peal on kriim.
Tema kõrval lumemees,
hari käes ja porgand ees.
Pärast seda tuleb põder,
pikast sõidust veidi nõder.
Pärast teda päkapikud,
tuju neil ei miski riku.
Kõige taga sammub seal,
mees, kes igal aastab seab
sammud sinu ukse taha,
kes muu see on kui jõuluvana!


Hinne: 8.0/10 (7 hinnet )

Mariliis Kütt (09.12.2009)

jõuluvana

Jõuluvana puna nina,
kotist leidis endalt tina.
Kogemata kombel aga,
neid tal oli palju taga.

Kingikoti viskas ära,
see seal tüdrukule mära.
Mis küll teha ei ta teadnud,
majja oli sammud seadnud.

Astus ruttu tagasi,
kuid päkapikud magasid.
Kust küll leiab kingi ta,
mis sobiks tüdrukule ka.

Järsku meelde tuli tal,
et kotis väike kitsetall.
Mõtles et see sobiv on,
parem ikka kui üks konn.


Hinne: 4.0/10 (3 hinnet )

veronica kaupmees (11.12.2009)

Kätte jõudnud tali

Juba kätte jõudnud tali,
laste kära väga vali.
Väljas tugev on tuul,
lastel villid on suul.

Lumememmed seisavad,
lapsed aga mängivad.
Lastel lõbu laialt
jõulumehel õlad laiad.

Ema kooke küpsetab,
mina piparkooke kaunistan.
Hiljem aga ehin jõulupuud,
tuppa jõudnud jõulumees.

Ootasin akna peal jõulumeest,
juba amnmu, ammu.
Äkki kuulsin uksel koputust,
siis sisse sammus jõulumees.


Hinne: 9.2/10 (13 hinnet )

Ester Sirg (15.12.2009)

Üks pisikene päkapikk,läks reipal sammul poodi,tahtis kleiti mis nii pikk ja unelmate moodi.kuid ta ei tea mis mis parajasti moes sellepärast käibki ta ainult kommipoes


Hinne: 7.1/10 (11 hinnet )

janett-gerli (18.12.2009)

Saabub sügis, öö nii pikk.
Algab töö, kui videvik.
Loodud uus kultuuriharu
tegin selle, olen maru

Veel on aega, lõpeb päev
varsti päike looja läeb.
Õnneks sügisöö on pikk.
Olen pervo Sauna-Mikk.

Filmin hoogsalt igat sammu,
seda teha tahtsin ammu,
Kaamerad on nüüd nii head,
filmib selgelt, vastu peab.

Jälle akna all on reha,
mats on vägev, kuid mis teha.
Tahan näha teiste keret,
Vahel trehvab, kogu peret.

Lõpeb öö, mul suu on vahul,
aga muidu olen rahul.
Ennast vaikselt rahuldan,
naise ära saduldan.

Lõpebki nii iga öö,
tundke kaasa, see mu töö.
Olen boss ma valla sees,
ise ka ei tea mis teen.

Aga muidu mul on savi.
Vajan eriarstilt ravi.
Mul on tõesti väike \"kiiks\",
saaks ma ükskord sellest priiks.

Sauna-Miku
(pervo)


Hinne: 6.2/10 (33 hinnet )

Jevgeni (19.12.2009)

Gladiator

on õhtu noor ja pööbel peab pidu
ma istun siin vaikselt mekin ma mõdu
rahvas juubeldab ja voolab vein
mu südames kurbus ja pakitseb lein
tänases võitluses kaotasin sõbara ma kalli
oma oma truu ratsu kelle varsana viisin ma talli
vein täna ei paranda mu tuju
kui halli massi seast avastasin imearmsa kuju
su liigutsed nõtked ja imeilus pilk
mu südant tabas kuumuse helk
ma kaotasin kõik mis mulle kallis kunagi
kaitstes oma rahvast mul areenil surra lubati
kuid armidest lugemata mu gladiaatori keha
mind hoidis elus minu raev ja viha
siin ma istun ees veinaga täidetud klaas
istusin kui ori ahelad jalgu köitmas taas
meid siia toodi et lõbustada rahvast
et näha surma ja võitlust mahlast
on kord minu ja ma tõusen lauast et võidelda nüüd
seotakse selga turvis hõbekotkas kaunistab mu rüüd
ma astun julgelt sammu sinna
kus tuleb surmaga vastu minna
möödudes rahvast ma märkan sind
su silmad puurivad maast jalatallani mind
ma ei oska seda hinnata mus keeb veel viha
kuigi näen su naiseliku iha
võitlus on läbi seal lebab maas
vastane noor kes kogenematu taas
mult võetakse ahelad ja klaas täidetakse veiniga
kuid mu süda on täitund noore poisi leinaga
ma eemaldun märatseva bööbli eest
liigun ma saali
silmad märjad mul pisaraveest
kui järsku seistes ja ujumas nähes alasti sind
mind sinust varjab vaid kaardina pind
ma seisan siin mu jalad ei liigu
kuni sa märkad ja heidad mulle pilgu
mu julgus on tappa areenil meest
kuid värisema paneb see kui sa tuled välja veest
ma taganen ja põlvili langen ma
kuna ma olen ori ei saa ma sind vaadata
sa lõbusalt naeratades mööda must jooksed
sul ilus on kael ja märjad su juuksed
kui sa lahkund ma tõusen maast nüüd
mu silmis su nägu ma kohendan rüüd
ma nägin su ilu hetkeks vaid ja kadunud sa
ei teadnud ma rohkem veel praegu aimata
tuul vaibunud ja liivakeerisest langeb viimane raas
mu mõõk tõuseb jälle löögist vastane on maas
mu sõber kaaslane on langetanud pea
ta haavad surmavad ma teda aidata ei saa
ise keereldes ma vahutavas liivas
näen ma bööblit kel suu on naerust kiivas
mu mõõk neid lõbustab tol hetkel siin
kuid teisi haavates mul südames on piin
kolm ründajat nüüd vastu mul seisab
ma üksi ehk surm neist kellegi leiab
lootus on jäänud mul veel siiski
sest tribüünil kohtasin imekaunist noviitsi
vana gladiaator kel armiline keha
on nüüd kimbatuses ei tea mida teha
kuigi vanne võitlejal surm tervitan ma sind
ma seisan maas kus verine pind
kolmest vastasest kaks on nüüd
kuigi tõsiselt vigastas mind ja mu rüüd
nõrkedest haavast kukkusin ma
see oli hetkeks ja ründasin taas
teadsin et viimast korda mul piin
näha sind vaatamas seda võitlust on siin
sõbrad langesid kõik enne mind
lootes seda et saaksin emmata sind
lootus pole kadund mu mõõk liigub taas
kuid jälle ma haavast põlvili maas
ülekaal on suur kahele vastasele kaks lisaks veel
mu pilk leiab sind mis kustutab takistused teelt
võitlen veel kuni jaksab mu käsi
kuigi ka see varsti väsib
veristest haavadest nõretab mu keha
tean et midagi ei saa ma enam teha
bööbel lõbutseb ja räuskab taas
kui minu põlved puudutavad maad
mu keha on nõrk ma otsin vaid sind
sa bööbli seas kes armastab mind
nähes su pilku ma jõudu saan
kuid põlved tõusevad vaevu maast
mu turvise paelad rõhuvad keha
sest igal pool on läbi lõigatud liha
kuid nähes sind ma tõusen taas
viimaseks võitluseks jäänd on veel raas
ähmane pilt ma näen läbi udu
seal oled sina meie lapsed ja kodu
viimaseks löögiks ma tõstan nüüd käe
kahjuks ei taband ja põlvili jään
gladiaatorilt kellelt suunatud viimane hoop
ma säästsin võitluses teda ta liiga noor
mu udune pilk otsib vaid sind
ja noor poiss kõrval kel kohus hukata mind
lõpuks jõuab mu kõrvu kohin
ma kuulen su häält su suudlus mu rohi
näen su ilusat keha sinu seljas tooga rüüd
see minu jaoks ellüsium oma pea pistan su sülle nüüd
ma tunnen su keha langevaid pisaraid
avades silmad näen sind ja sinist taevast vaid
ma ei kuule enam pööblit kes laaberdas siin
ma näen su silmi su südames piin
mu jõud nüüd raugeb peost laskub viimane liiv
sõrm liigub su juusteni kuid langeb siis
ma näen vaid seda kui tõused sa
suudeldes mind ja pühkides pisara
sa avad mu rüü mõõgahoidja ja pandlad
ja õlipuu oksa mu rinnale kannad
tunnen su huuli oma kuumal laubal
kätte mul terast käepideme annad
avades silmad ma näen viimast korda sind
kusagil kaugel laulab lind
pigistan mõõka ma lähen siis
viimane pilk jäi sinust mul siin


Hinne: 8.1/10 (18 hinnet )

vaikivBOB (10.03.2010)

Tipa-Tapa kõnnib laps,
tema astub sammu,kaks.
Lõpuks jõuab ema juurde,
ütleb Ligi jõudsin õnne suurde!

Ema ütleb Oh sa pisi väike,
oled nagu särav päike!
Viimaks kallistavad veel,
ning sel lool on lõpp ees.


Hinne: 3.2/10 (12 hinnet )

Nelli Reisenbuk (29.08.2010)

Tulid minu ellu,
loodan et ka jääd.
Kui ma lähen erru,
mind ootama sa jääd.
Sind armastan ma tohutult
ja see ei muutu eal,
ma koguaeg muretult,
et mind ei peta seal.
Ma murtsin oma lubadust,
et enam ma ei joo,
nüüd mõtled halvasti must
ja enam lilli ei too.
Ilma sinuta ma ei saa,
mis sinna parata.
Armastus on jube suur,
see on kirjas minu suul.
sinust mõtlen päeval-ööl,
isegi siis kui söön.
Loodan et ilma sinuta ma olema ei pea,
sest muidu sammud surnuaeda sean.


Hinne: 8.2/10 (5 hinnet )

heli (27.09.2010)

Veider Saatus

Kummalisel öisel tunnil,
sammun võõrasse kohta,
et silmitsi seista saatusega,
mis mind elutuks nõiub.

Mingil tungival sunnil,
järgnen sinuga kohta,
kus õnn lõppeks vaatusega,
mis mind vangiks nõiub.

Sel ilusal tunnil,
mil kuuled saasta minu kohta,
mis sepitsetud võimsa lootusega,
mind kildudeks raiub.

Hülgad mind raevunud sunnil,
õudsemasse närbunud kohta,
kus silmitsi seisame saatusega,
mis meid mõlemaid elutuks nõiub.

Sel kurval närbunud tunnil,
mil kuulen kaunist luulet su kohta,
mind võluvalt petab saatusega,
mis mind andestamatult hoiab.

Hoiab saatus mind kurjal sunnil,
eemal sinust, saates mind kohta,
kus võitlen võimsa lootusega,
imetleda jälle sind, keda õnn kõrgelt hoiab.

Elutult kurval sunnil,
sammun veidrasse kohta,
kus pesitseb vaid õud tühja saatusega,
mis mind sinust eemal hoiab.

Kairi Kuusemaa


Hinne: 9.9/10 (210 hinnet )

Kairi Kuusemaa (29.10.2010)

Haaran viimast kordaveel su käest.

Need on minu elu kõige ilusamad minutid.

See ilus hetk veel pikaks ajaks meelde jääb.

Loodan, et tunned nii samuti.



Ma ei ole just eriline romantik.

See hetk on lihtsalt, kui ilus uni.

Meie tee siiani on olnud konarlik.

See hetk võiks kesta hommikuni.



Sa õhkõrnalt suudled mu laupa.

Sa eemaldad käe ühe sõrme haaval.

Jätad mu käe ühe näpu kaupa.

Sest hetkest jäävad vaid haavad.



Sa lahkud vaadates maha.

Aeglustad sammu vaid korraks.

Siiski kardad vaadata taha,

teades, et miski pole korras.

05.11.2010


Hinne: 7.1/10 (8 hinnet )

Liisa Lotta Tomp (16.11.2010)

Elu möödub raskel sammul
surm käib tihipeale kannul.
Võlad, arved, pangalaenud,
hoia püss sa parem laetud.


Hinne: 8.5/10 (11 hinnet )

Airika (02.12.2010)
Uuemad
Lühemad
Pikemad
 
Birthday (1)
Childbirth (0)
Children poems (0)
Christmas poems (3)
Famous authors (2)
Father's day (0)
Jokes (4)
Lady's Day (0)
Mother's Day (2)
Self made (11)
Valentine`s Day (5)
Varia (9)
Wedding (0)
Nädala TOP
Kuu TOP
Reeglid
Saada luuletus:
* tähistatud väljad on kohustuslikud
Vali kategooria: *
Vali keel:
est eng rus
Sinu nimi:
Sinu email:
Salm Salmid Kallimale Sünnipäevaks Luuletusi Armastusest Auhinnamäng
Pages: 
2
© copyright 2020 E-People OÜ      Version: 1.5
» Show keyboard
ww