Kuu heidab hõbedasi varje
ja künlavalgus kuldset sära.
See jõuluõhtu imeline valgus...
aeg lootuste ja unistuste päralt!
Hullulehmatõbi laastab maad,
päkapikud kõik on otsa saand.
Jõuluvana üle töötab,
lisajõudu Soomest ootab.
Häire välja antakse,
saanid välja kantakse.
Speed on üle 100 miili,
ületame Eesti piiri.
Võmmid kinni meid nüüd peavad,
relva otsmikule seavad.
Ment nüüd ütleb: "Kaasa tule,"
abivägi avab tule.
Maha jääb neist laibamägi,
edasi nüüd sõidab vägi.
Ees on meil nüüd Kaitsevägi,
vaevalt pääsesime läbi.
Vastu tuleb meile Meri,
kelle särgi peal on veri.
Meri meie poole asub,
meie vägi kohe kosub.
Meril kodus snaipripüss,
meil on vastas ESS.
Meri asja seletab väed nii ära peletab...
Jõuluvana-naljanina
haaras kinni lauajalast
laualina kärises,
sült-see laual värises.
Kuid katki ei läind midagi
ja nii käis pidu edasi.
Jääb sõnadest väheks,
et jõulurahu edasi anda,
sest sõnad on südame kaja.
Te kuulake ikka vaid südameid,
siis sõnu ei olegi vaja.
Väiksel pruunil karuotil,
pea on puha plaane täis.
Sest, et temal unekotil jõulud nägemata jäid.
Nüüd me otil ajus käärib
väike mõte sedasi:
Vaat kui lükkaks õige jõulud
suve peale edasi!!
ärkan hommikul - seitse on kell
tormituuled väljas keerlevad
kas tõesti on see pakane , hell -
kellega koos leht väljas veerleb.
Oh kus on see soe ja kuum suvi?
see ilus suvevaheaeg meil,
Kas talveootuses tunned huvi
kuidas aeg läheb edasi teil?
Ruttu riidesse nüüd panen,
kooli ju vaja minna,
kuigi mida varem seda parem,
aga kuna kooli jõuan veel sinna?
Varsti on talv meil käes,
mantel seljas ja lumi maas,
öösiti päkapikke näen.
Vaatan siia, vaatan sinna-
Aknast juba lörtsi näen
kus mu sall ja kindad?
külmunud juba mu käed.
Oh issand kas tõesti ongi nii,
et detsember tuleb
või see ongi siin?
veel mõni õhtu oma silmad sulen
ja lõpeb mu ootuste piin,
näen ohtralt igalpool lund
oh jõuluvana kus oled sa?
on tulnud jõulutund.
Või ma olen unustanud
olla tubli ja hea,
kas olen karistatud
või teinud vea?
Ootan kingitusi ja jõulupuud
sest aasta on möödas,
ja luule jälle suus
ning pärast seda
on juba aasta uus.
Õhtul sajab vaikset lund,
varsti tuleb unetund.
Siis ma lähen magama,
unenägu nägema.
Ilus unenägu see:
valge, roosa, kollane.
Ja kui üles ärkan ma,
vaatan välja: must on maa.
Väga kurvaks muutub meel,
sest jõulumees on juba teel.
Astub saanist maha ta,
näeb ka tema - must on maa.
Edasi käib teekond jalgsi,
kohale ta jõuab varsti,
sest et kinke jagada
tahab meile ikka ta.
Päev hiilib rutates metsade rüppe,
takerdub puude latvades.
Viivuks veel peatub ja tagasi vaatab -
tõesti, ta lahkub kui kaheldes.
Sügiski taandub, tal lumetusik kannul
teel kaotab kuldseid kingasid.
Kaduvat aastat nii vaadates aiman -
aeg surub takka ju minulgi.
Täna veel jõuan, täna veel jaksan,
rõõmuga astun teel edasi.
Kuulan vaikust, mis sosistab targalt -
pöördu, saad aidata kedagi.
Kasuta päeva, ta lühikest valgust,
siis jõuad rohkem ja enamgi ...
Loogiline Aasta
Taas läbi sai loogiline aasta,
kogu töö ja kooli pinged läind,
mis edasi teha inimene vaatab,
pole sellist aastat varem näind.
Kõik riime otsides netis nuhivad,
pea tuhandest riimist paks,
ostetakse mõtlematult kulinaid,
ja koleegidele saadetakse jõulufaks.
Kui pilvevahtu pillub maha
embab valgeks kogu maa
juba ammu käidud rajad
saamas on muinaslooks.
Üks väike ingel tantsib tuules
valgeks saanud kogu maa
vaikus nagu hingetõmme
muutub aina vaiksemaks.
Üks päkapikk see jookseb lumas
sumab kiiresti edasi
aisakella helinat
kuulda juba kaugele....
Korra aastas tuleb ta
üle lume särava,
väikseid lapsi kallistab
kingiga neid rõõmustab.
Kui sa oled olnud hea
ja kui salmi peast ei tea,
paberilt võid piiluda
pika paiga meelita.
Jõulumees on väsinud
rasket kotti tassinud,
rõõmu talle teeb see,
rõõmsalt koti lahti teeb.
Kinke jagab rõõmuga
saavad ema, isa,lapsed ka
kott nüüd jäänd on kergemaks.
Astub vaikselt edasi,
et rõõmustada paljusid.
Ära karda midagi,
et aasta jälle edasi.
Istu voodi servale
ja võta kallim kõrvale
Nagu oleks….
Tundub kui oleks,
kuid tundub et poleks,
Teame, et ema on see,
kes asendab jõulumeest.
Kuid ehk siiski on tõsi,
Et olemas mehike,
kelle jutt on sulatõsi.
Me teame et olemas on jõulud,
kuid miks ei võiks olla vana,
Kes täidab siis kõik su soovid,
Kui sa iganes vaid ka tahad….
Jõulude ajal,
Lase möllata fantaasial,
Ja kujuta ette,
Ei peta siis sind ta mitte..
Jõuluvana süvendub jõuluõhtul siis:
Huvitav kas olla edasi see
Kes on paljude laste soov,
Või mitte olla,
Sest pahasid täis on hoov.
Eks otsusta sa,
Mis teha kui oled jõuluvana…
Kas oled mõelnud sa,
Kuidas sündinud on jõuluvana?
niisama kui meiegi, kuid
Tegelikult kas on?
Sest võluvõimed tal ju on.
Miks muidu siis tekkis jõuluõhtu,
Ega kingitused,kaminadki maha jää.
Ilma selleta ju
Jõuluvana elama ei jääks…
Jõuluööl see kannab
hõbedasi kingi,
mööda maja hiilib
õige vaikselt ringi.
Andestus ja soojus
nõnda kokku saavad,
jõulupühad kaunid
kauaks meelde jäävad.
Seda, mida hoida ei saa
ma kinni hoida tahaks.
Seda, mida anda ei saa
ma edasi anda tahaks.
Ja nii nagu ei keegi teine
ma armastada tahaks.
Elada, naerda ja nutta
ma vaid õnnelik olla tahaks.
Iga laps on emale kalleim aare,
justkui kaunis oaas kõrbesaarel.
Ta suu, väiksed pihud ja süütud silmad,
toovad suurt rõõmu, kui sünnib ta ilma.
Ema hool ja hellus last edasi viivad,
annavad jõudu ja tugevad tiivad,
et laps elus õnnelik olla suudaks
ja ema elupäevad nii rõõmsaks muudaks.
Väike ingel ühel õhtul
Tuli minu tuppa
Poetas tükikese kuust
Ja edasi siis ruttas
Hõljus vaikselt sisse välja
Valged tiivad seljal
Arvan, et ta inimesi
Veidikene pelgab
Sestab käibki öösiti
Kui magab inimvägi
Ta ei oska aimata
Et seekord teda nägin
Oleks tahtnud juttu vesta
Küsida kuis läheb
Uurida mis elu on
Seal maa ja taeva vahel
Näeks kord inglit veel
Siis temalt võtan lubaduse
Et mul aitaks täita
mõne väikse unistuse
Kaunis looduses on jõudu ja sära.
Oska seda leida, hinnata ,teistele edasi anda.
Kõik kaunis hoia hinges ja silmis.
Anna endast mis tähtis kõigile...NAERATUS.
Võta kaasa päike ja sära.
Tuulde saada soovid millest ei hooli.
Ei uskund veel eile
et aeg on määrand minu teele
tulevikku sünget,kannatust
ja üksinduse igavust
karm tõde on tänaseks see
aeg, see võitmatu isand
julmalt on kohelnud mind
võtnud ta selle mis edasi viis
võrdse võimaluse teiste seas
kuid elujanu elab veel
ta saatusega jonni ajab
ei alla anda pole tahet
armu tunda
hing soovib veel
Veel üksinda ta kõnnib keset tänavaid,
kõnnib mööda inimestest, kes talle tuttavad..
ta ei taha kuulda midagi, ega näha kedagi kes õnnelik,
see haavaks teda ja teeks kurvemaks,
sest ta elu on üksik ja konarlik, kus rõõmu ei eksisteeri.
Veel keset ööd end leida võib,
kaob pimeduse varju, kust teda ei leita,
kus saab ta tunda mis on elu,
kui halb see olla võib, kui valus ja kurb.
Tahab ta leida elu mõtet,
milleks elada ja mille või kelle nimel,
kui leiaks selle mõtte, siis võiks elada edasi,
kuid praegu see üksik hing jalutab öö varjus,
et keegi teda ei näeks, ja tema teisi,
sest õnne ta nüüd vihkab ja päikeseloojangut ei salli.
Päike mis läheb looja, meenutab talle ta kunagist õnne,
kuid ta ei taha mäletada midagi mis hea,
ta teab ainult kurja..
ta ei naerata kunagi ja silmades sära ei leia,
ta ei nuta ega mõtle armastusele,
tal on kõigest ükskõik.
Üksik hing, kellel pole vaja mõelda teistele,
ta ei näe kunagi päikeseloojangut,
sest selleks ajaks kaob ta pimeduse varju,
et mitte näha neid kauneid värve,
mis meenutavad armastust.
Kuu varjus ta käib,
jälgib tähti kuid kunagi ei soovi midagi,
sest ta teab, et need soovid ei täitu kunagi..
ja seda ta ei tahakski,
ta on harjunud üksi olema,
ta ei taha armastust ega hoolt
ja õnne ei tahaks ta kunagi enam tunda,
sest see kõik viiski ta sinna kurbusesse.
Ei vala ta pisaraid, mis tulnud armastusest,
ta valab vaid verd kui näeb õnne,
veri mis voolab tal mööda põski, on kui pisarad,
verepisarad.
Kui algab päev kõnnib ta ikkagi mööda tänavaid
otsides üksikuid nurki,
põgenedes päikesetõusu eest,
et kaduda koos ööga..
ootab ta päikeseloojangut,
kuid mitte selleks et seda vaadata.
Päike on tõusnud ja kell lööb peagi keskpäeva,
kuid ei armastus ega õnn seda muuta saa,
et vihkab päevi see üksik hing,
kes tahaks looja minna igaveseks, et olla ainult öö..
see üksik hing soovib vaid olla kuu asemel,
et ei peaks ta põgenema päikese eest.
Pole keegi öelnud et talle ei meeldiks päev
talle ei meeldi vaadata õnne,
sest ta vihkab seda,
talle ei meeldi näha ega tunda armastust,
sest sellepärast ongi ta nüüd üksik hing.
Armastust sai ta tunda,
kuid ta sai liiga palju haiget,
ja haavad ta hinges ei parane mitte iilagi,
ta tahaks vaid leida veel üht sellist hinge,
kes oleks sama üksik nagu temagi,
ja põgeneks koos armastuse eest.
Veel üks üksik hing,
ja elu oleks parem,
kuid kurjust ja kurbust ei võtaks talt miski,
need on ja jäävad ta südamesse,
süda, mille asemel on kivi
süda mis on jääs,
ja mitte keegi ei saaks seda üles sulatada..
isegi mitte päike, sest selle eest ta põgeneb..
Süda kui jää ja hing kui kivi
on murdumatud,
sest nad ongi nii palju murtud,
et enam rohkem ei saa..
talle haiget teha, ega südant murda,
ja ammugi mitte armastust tundma.
Igas öös võib ta näha õnnelikke hingi,
need teevad talle haiget, ja panevad ta verepisaraid valama,
sest sügaval hinges ta tunneb kadedust
miks just tema ei saa enam õnnelik olla,
kuna teda on armastus tapnud,
ta meeli mürgitanud,
ja pisarate asemel verepisaraid valama pannud.
Ta magab päeval, ja näeb und,
kus armastus on sama kaunis kui reaalses elus,
kuid talle on need õudusunenäod,
ja kõige jubedamad hirmud mida ta näha ei tahaks.
Kas on veel keegi, kes kannatab nii,
kes oma kannatusi ei tahagi lõpetada,
kes tahapki nii elada,
üksinda ja üksinduses,
kes ei taha tunda enam armastust mis nii kibe ja valus,
kes ei taha õnne mis lõpuks elu hävitab,
ja nii saigi temastki üksik hing..tänu õnne ja armastusele,
millest ta enam kuulda ei taha..
See üksik hing leidis tee,
ja loojus koos päikesega
nüüd on ta ainult öös, kuhu loojus koos teise hingega,
nad ei ela just õnnelikult,
sest mõlemad vihkavad armastust...
kuulen , kuidas süda mul põksub,
aina kõvemini ja kõvemini ta tuksub.
ootan vaikides, mis edasi saab,
kas jääb ta seisma nüüd äkki või rahuneb taas.
siis näen teda eemalt ja tunne on hea,
on elus ja terve mu arm, seda siis tean.
siis näeb tema mind, tema näol on rõõm,
ma ammutan elust kõik ja siis veel üks sõõm.
Aeg,oli meil,tundeid vaid täis,
ei teadnud ma,mida uskuda.
Kui teaksid vaid,et vältisid mind,
olid kui tuul,mis möödus
puudutades hinge ja südant.
Sinust jääb vaid mälestus,
mis on ilus ja kurb väheste
õnnehetkedega.
Kadus päike mu päevast
naeratus suult.
Igatsus jäi südamesse,
miks ootama jätsid sa mind,
kui seda sa ise ka teaksid.
Päike on tõusmas minu päeva
sinust jääb vaid mälestus.
Pikad on ööd ja päevad
mis veedan mõeldes sinule,
lootes,et aeg pöördub.
Nähes teisi,kel õnn silme ees
mõeldes,miks just mina olen see.
Südames on vaid mälestus
mis ei kustu kunagi.
Vähesed hetked,mil õnn oli minuga
neid loodan tunda veel
kas koos sinuga või sinuta.
Möödub ka aeg,pime on öö
näen vaid oma varju mis nukker.
On nukker ta meel,valus ta hing,
ei peatu ta teel,oodates sind
unistades heast mis seisab teel.
Sinust jääb vaid mälestus
mis hinge laastada võib
pisarad silmadesse toob.
Kas kunagi leian ka rahu,
ja saan unustada sind.
Mida toob mulle tulevik
mustad varjud mu teel
kas kaovad ka need.
Mälestus mis südames
ei laseks kaotada neitki mu teelt.
Uskuda tuleb vaid,on olemas teisi
peale sinu mu teel.
Ei muutu mu mälestus
millest loobuda ka ei tahaks
hoides seda enda sees,minnes edasi.
Sügistuuled salajased,
mõtted ikka avalikud.
Kaasa lendan salaja
kaugele kõrgustesse.
Soojad tuuled abiks
suuna näitamitajaks.
Kaunis looduses on
omad võlud ja jõud.
Leidsin jõu et edasi
lennata ja tunda
sellisena nagu loodus
oma tujugega.
Külmade tuulted haiget
teevad südamesse jäljed
läävad.
Külmad tuuled saada
talvele suunas .
Sügistuuled salajased,
mõtted ikka avalikud.
Kaasa lendan salaja
kaugele kõrgustesse.
Soojad tuuled abiks
suuna näitamitajaks.
Kaunis looduses on
omad võlud ja jõud.
Leidsin jõu et edasi
lennata ja tunda
sellisena nagu loodus
oma tujugega.
Külmade tuulted haiget
teevad südamesse jäljed
läävad.
Külmad tuuled saada
talvele suunas .
Elu kaugused mõõda sammudega.
Südame tundeid kuula, südamega.
Elus eksitud teid ära kahetse.
Südames valud maha mata.
Tea ,et oled eland elu mis
on väärtuslik.Õppetund
on õpetlik.
Kui oled kukkund ,
löö käega ja tea ,
et sa pole üksi.
Kahetsemiseks
pole põhjust,
pisarad tuhmuvad.
Sära ära iial kaota.
Tunne rõõmu lastest ,
loodusest kes kunagi
sind üksi ei jäta
ka siis kui oled
haiget saand.Õitse
edasi ja tunne ,et
elus pole kukkumine
valus.Tee kus
käid on ammugi tuttav.
Vaiki, kui tunned ,et saad
kõigest üle.Astu vapralt edasi
sära nagu poleks midagi.