Kõige ilusam jõulupuu linna ei tule,
tema koduks on vaikne ja lumine laas.
Õhtu süütab ta okste peal tähtede tule,
inglijuustena lumised vaibad on maas.

Ainult metsloomad kuuske kuldehtes nägid,
täheoksi ja latva, kus helendas kuu.
Jõuluõhtul, kui kullasteks muutusid käbid,
sai tast linnu ja orava kinkidepuu.

Kõige ilusam jõulupuu linna ei tule,
talle võõraks jääb platside kivine pind.
Või kui tuleb, siis võib-olla läbi su une,
läbi unenäo kaitseb ja soojendab sind.

Saabunud on aisakella ajad,
kaugusest ta kutse meile kajab,
hämaruses kaunil häälel hüüab,
meie südamesse tulla püüab.

Tahab sinu kodu juurde astu,
loodab, et sa helised sealt vastu.
Tal ei ole kehas pillikeeli,
ometi ta ülendab su meeli.

Aisakell ei kõla ainult sulle,
tema helin kustub küünlatulle.
Midagi ta endas kanda suudab,
mis me hinge ilusamaks muudab.

Iga peopesal võbelev valgus
enam endasse ära ei mahu,
iga küünal on algusele algus
-lootus ja rahu!

Vanasti jõulukuul kõik oli valge,
maas oli lumi mis sätendas palge.
Nüüd meil maa must
ja pori on jalgel,
soovime aega mis jäänud meist kaugel.

Siiski on jõulid üks kaunimaid pühi,
mille tulekuks valmistad-palgeil higi.
Mis sellest et pori, kuid hinges on helgus,
jaga sest teistele, siis saabubki valgus.

Kord eesel tellis jõulupuu
ja kutsus külla mära.
Siis sisse lendas kakaduu
ja puhus küünlad ära.

Kui jälle säras jõulupuu
siis tehti palju kära.
Välja aeti kakaduu
ja kuusk see söödi ära!

Lõunamaale lendas kana
lehmal algas talveuni
jõuluõhtul jõuluvana
ise lunis kingitusi
vastlapäeval mardisandid
tegid kõigile aprilli
pealinnas elevandid
lobisesid londid villi

Jõulutaevas pühalik,
Inglid lauvad alla,
Süda see on rahulik,
On taevateed ju valla.
Langeb imekaunist lund,
Endasse ta mässib ilma,
Kuu ei saagi täna und,
Ilu lahti hoiab ta silmad.
Jõulurahu Maailmale,
Armastust inimestesse!

Isa koduõlut joob,
ütles, metsast kuuse toob.
Võttis kannu, võttis kaks,
jutt see muutus valjemaks.
Kohe metsast kuuse toon,
enne kannu õlut joon.
Nii ta jõi ja ajas juttu,
aeg see lendas väga ruttu.
Õhtu juba kätte jõudis,
isa aina õlut nõudis.
Siis ta lausus, oh sa ime,
väljas juba üsna pime.
Õlu hakkas täitsa pähe,
ei ma täna metsa lähe.
Homme metsast kuuse toon,
enne kannu õlut joon.

Õrnpunaseid viirge
päike loojudes loob.
Lumesinetis endas
pikki varjusid koob.
Kuu aknale maalib
helekollase vöö …
Nii salaja sammub
meile uusaastaöö!

Jõulurõõm on talveajas,
kodurahus hubases,
ootab lapse kodumajas,
kõigis nende tubades.
Jõulurõõm on sinu andes
nagu särav päiksekiir.
Seda annet endas kandes
selgemaks saab silmapiir.
Jõulurõõm on sama vana,
kui sa teda tundma said:
esimene jõuluvana,
tema esimene pai.

Kaugel laanelagendikul, seal,kus külmund ojake.
unetuna härmakuues ootab kuusepojake.
Hommikul ta vanem õde viidi ära laial reel...
öö on lähedal, kuid teda tagasi ei ole veel.
"Kibuvitsa-vanaema, tead sa, mis sai sõsarast?"
Eideke vaid ohkab unes ega kuule kuuselast...
kellelt ometi küll küsiks-keegi pole üleval.
rohukõrred, lillenupud ammu lumeteki all.

Virgub tuul ja sajab, helbeid tantsuringis keerutab.
Üks neist liugleb kuuse latva, talle tasa leelutab: "Ei su õde enam ole
Lihtne metsakuuseke..
ta kui murueide tütar, seljas särav kuueke.
Käes tal küünlad värvilised, kannab hõbetähte peas...
nagu muinasjutus elab suures saalis, laste seas.
Maga, maga, väikeveli,
küllap suureks kasvad kord.
Seni külmataat sind ehib
kaunis on ta härmakard..."
Laulis lumehelves une kuusepoja laugele
Laenas tiivad tuulesõbralt, lendas jälle kaugele...

Keegi öösel salaja
köögilaual sahistas.
Piilusin ja nägin inglit,
vaapa kraapis meie kringlilt.
Nii, kui ingel märkas mind,
lendas minema, kui lind

Memm see kambris ketrab lõnga
mõttekesi mõlgutab.
Lapsepõlve mälestusi
latsekestel heietab.


Olin noor, kuis olid tuisud
lumehanged räästani.
Tule paistel soojendasid
kindaid, mütse, varbaidki.


Jõuluks ema verivorsti
kringlit, saia küpsetas.
Hobustega kirikusse
isa õhtuks sõidutas.

Õues lõppes lumetrall,
tuppa lendas lumepall.
Võttis seljast lumevati,
välja tuli meie Mati.

Päkapikud vanad jobud jõid end täis kui merihobud.
Oksendasid sussi täis ning jätsid kirja: Pole käind!

Uue aasta eel.

Jõulud on möödas,kuid hing on veel hell,
kauem,et kestaks see tunne!
Armastust otsi sa enese seest-
paremaks saada me võime.
Aasta on lõppemas,tulemas uus,
mis ilusad plaanid seks tehtud!
Peaasi see, et algame endast,
kõik maailm siis helgemaks muutub.
Uskuge mind,ei taha ma mitte
roosasid prille kanda
vaid usun,et headus kord troonile saab,
kui ainult tal võimalus anda.

Me ehtisime täna kuuske,
no küll sai alles ilus puuke.
Ta kauneid hõbevärvi ehteid kannab
ja küünaldega endast märku annab.

Ma vaatan seda uhket jõulupuud
ja hetkeks kaovad mõtted muud.
On headus täielikult võitu saanud must,
sest nõndapalju soojust õhkub kuusepuust.

Oh, jõuluaeg, kuis südame teed hellaks
ja muudad hinge helisevaks kellaks.

Ükskord üle eestimaa
lendas saaniga jõuluvana.
Rumalusest äärel tukkus
kogemata välja kukkus.
Kukkus jõkke
ai-ai-ai
nüüd mind kinni pistab hai.
Kaldal naeris konn mis kole
ega eestis haisid pole.
küsis kas sa haiget said,
lohutas ja tegi pai.
Palju tänu sulle konn
ülikond,
mul märg vaid on.

Siga lendas,
roos oli hambus,
sitsirätik peas,
lennates ta mõtles,
nii on ülihea...
Neljal jalal kõndimine
kerele nii ränk,
ja maamaksu võtab ju iga Eesti pank.

siin lendab leevike,
ta on üpris peenike,
sellest jutust mõne osa,
räägiksin ma mõne veel.

see peenike leevike
istus oksalnatuke veel
ja siis lendas minema
ussikesi püüdma

Kaunist sära helveshaaval
Pilvist kuhjab hange
Laotab vaiba üle maja
Tee saab hõbevalgeks

Kuidas tahaks minna
Mööda seda habrast rada
Esimesed arad jäljed
Jätta endast maha

Hüpata ja joosta
Saada killukeseks lumest
Kui vaid leiaks kedagi
Kes õue kaasa tuleks

Hoian ennast kinni
Koduaknast ilu naudin
Puutumata lumi
On veel tuhat korda kaunim

Öö
täis joovastavat armu
kauniks mälastuseks saab
koidukiirte tõustes

Seal peidus kirg ja lootus
et kord jälle tuleb
öö
täis joovastavat armu.

Ei muret
valu
ahastust
öö,täis joovatavat armu
iial endas kanna
Vaid kirest kantud suudlusi
kallasteta kallistuste meres
jääb endas kandma
öö,täis joovastavat armu

Kaunis looduses on jõudu ja sära.
Oska seda leida, hinnata ,teistele edasi anda.
Kõik kaunis hoia hinges ja silmis.
Anna endast mis tähtis kõigile...NAERATUS.
Võta kaasa päike ja sära.
Tuulde saada soovid millest ei hooli.

Mis mul endast öelda, ainult sidesõnad elu,
kui saab mööda, järel jäävad võlad.
Unistused millel polnud antud elu...
need on nagu lilled, nendes ongi ilu.

A. Viljus,

Pea saabumas on hommik.
Sa maga mu lemmik.
Kõik vaevad ja mured
öö endasse suleb.