Kell tasa tornist kesköötundi teatab,
mustmiljon tähte särama siis lööb.
Sa seisata-aeg korraks peata
ja tunne südames, et käes on jõuluöö.
Sa süüta oma käega kuusel küünlad
ning usu homsesse-kõik päevad õnne täis.
Hetk minevikust proovi kinni püüda,
mis sulle õnne tõi või kaunis näis.
Ja salasoovid sosista sa tuulde
ning otsi üles oma hoburaud,
üks suudlus kingi salaja sa suule
ja sule jõuluuneks oma silmalaud.

Nüüd päkapikk asub teele.
Tal seljas on pisike märss.
Ja plaanis on jätta tal meelde
sinu väikene jõuluvärss.

Tal plaanis on õppida ära
see laul, mida sina tead,
näha korraks su silmade sära,
kuulda, kas sa ka viisi pead.
Päkapikk ei pea kimekirja
neist, kes teinud on mõned vead.
Päkapikk paneb nime kirja
neil, kes tahaksid olla head.

Sinu nime ta torkab märssi,
sinu laulu ta jätab pähe
ning ta aitab sul öelda su värssi,
kui see äkki sul muidu ei lähe.
Niisiis päkapikk asub teele,
õlal pisike naljakas märss.
Sina tuleta ruttu meelde,
oma jõuluks õpitud värss.

siis kui meile tuled külla kingipakkidega sa,
võiksid korraks läbi tulla
naabripoiste juurest ka.
Nad ei ole eluotsa
näinud sind veel tulemas...
Mõtle,nad ei usu, et sa üldse oled olemas.

Lookas olgu jõululauad,
sööke, jooke, nalju!
Laulud kõlagu veel kaua,
lastel kinke palju.

Jõuluõhtul korraks peatu,
enda sisse vaata,
siis võid hiljem rahumeeles
aasta ära saata!

Miks tulid sa vaid viivuks,
peaks prae nyyd lõpuni sööma.
Lendlesid nõnda linnutiivul,
varsti kirikus kellad hakkavad lööma.


Korraks kiiksatas uks,
miskit punast vilksas vahelt.
Nyyd syda tuksatab tuks,
meeletult suur on kingi tahe!


Väljas hanged on lausa aknani,
Jõuluootus hinges suur.
Laual tiksub kell tikadi-takadi,
Jõulu ehted juba ammu puul.


Kaunil väljal suur pakane,
järve kaanetab sillerdav jää.
Kohe luuletusi esitama hakkame,
Varsti looja läheb jõulupäev.

TÖÖLKÄIMISE RÕÕM

Rahakott on nõnda tühi,
muudkui päevast päeva nühi.
Tööd on küll,kuid raha pole,
elukorraldus on vale.

Võlakoorem vajub selga
postis igat kirja pelga.
Palgad tõmmatud on alla,
tööd on palju,muudkui talla
mis sa teed ,ah -viina kalla!
Tööst ja viinast väsinud,
stressist ,murest räsitud
lõpuks vajud lihtsalt ära.
Korraks mured meelest läind,
justkui väljapääsu näind?

Hommik!Mine tööle,jälle sära!
Selle väikse palga eest.

Ootan aega
et saaks hetke olla ise,

ootan hetke
et saaks aega omaette,

kuskil kaugel on aega
aga minul mitte,

igal ajal on hetked
olla korraks omaette,

ootan aega ette
ootan aega taha
igalepoole, kuhu vaja

kunagi ta ju tuleb
kunagi ta ju jõuab
minu päeva, minu öösse
ebusesse ja vaikusesse.

Kell tasa tornist kesköötundi
teatab,
mustmiljon tähte särama siis
lööb.
Sa seisata-aeg korraks
peata
ja tunne südames, et käes
on jõuluöö.
Sa süüta oma käega kuusel
küünlad
ning usu homsesse-kõik
päevad õnne täis.
Hetk minevikust proovi kinni
püüda,
mis Sulle õnne tõi või kaunis
näis.
Ja salasoovid sosista Sa
tuulde
ning otsi üles oma hoburaud,
üks suudlus kingi salaja Sa
suule
ja sule jõuluuneks oma
silmalaud.

Mu südamel on halli vihma nägu
ja silmist pleegib mere sinakas kristall.
Ja aegki venitab ühtainsat pikka vagu
või on ehk suksu muutund kronuks tal.

Uus aastatuhat meil ei muuda miskit,
võib-olla hetkel korraks luban endil viskit.
Kui suunurk korraks keeldub gravitatsioonist
ehk luban projekti asemel lihtlabast joonist

Kas mäletad neid aegu, õeke kallis,
kui sügistuultes lehti aina korjad
ja selga topid juba mütsid sallid
ning palehigis elu ennast orjad.
Siis peatu hetk, sel viivul minna lase
Su silme eest kõik sügispäevad hallid.
Säe korraks meenutustele sa pehme ase
ja mõtiskle siis nendega üks viiv.
Ning oleks õnnelik ju igaüks su moodi
kui leiad sest, mis minevikku läind
just samavõrra õnne kui meid loodi
ning hetki kordumatuid, ainult häid.

Vaid ainus samm on armastusest mureni.
Vaid ainus hetk mis kumab kauguses.
Jah, tead ju küll, et armastus ei sure nii
vaid ikka ootab- sütti veel kord viiv.

See hetk ka tuleb möödanikust tagasi
ja korraks helklebki me üle viivuks siin.
Ning samas kaugeneb tunasesse edasi
ja oled jälle üksi-üksi nii.

Ja vahest loodadki ehk armu jumalalt.
Või hoopis tõreled sa kurjalt saatanaga,
et miks küll õnn ei leia sind su oma vaiba alt
ja õnnetus sind tihti ajab taga.

Sa püüad põgeneda selle eest kui hobu
kel jaksu eluks küllalt antud on.
Kuid armastus see maalitud kui tabu
me eluloole erinevalt on.

Haaran viimast kordaveel su käest.

Need on minu elu kõige ilusamad minutid.

See ilus hetk veel pikaks ajaks meelde jääb.

Loodan, et tunned nii samuti.



Ma ei ole just eriline romantik.

See hetk on lihtsalt, kui ilus uni.

Meie tee siiani on olnud konarlik.

See hetk võiks kesta hommikuni.



Sa õhkõrnalt suudled mu laupa.

Sa eemaldad käe ühe sõrme haaval.

Jätad mu käe ühe näpu kaupa.

Sest hetkest jäävad vaid haavad.



Sa lahkud vaadates maha.

Aeglustad sammu vaid korraks.

Siiski kardad vaadata taha,

teades, et miski pole korras.

05.11.2010

Halli lootust näevad mu silmad,

ka siis kui päikeselised ilmad.

Minu jaoks elu pole enam miski

kuid ma ootan, ma ootan siiski.





Ma ei tea mis ees mind ootab,

õnne enam ei julge loota.

Sest korraks vaid, on mu juurde ta tulnud

ja siis jälle, ruttu äragi surnud.





Ära ehmata kui näed neid silmi

nagu mingit õudsat õudusfilmi.

Ja mu süda on puruks löödud

ning viimasedki rõõmud ära viidud.





Nüüd naer mul ammu lukutaga

ja ega pisaradki, need ei maga.

Naeran hoopis teist moodi

ja nutan siis kui lähen voodi.

MA KÕNDISIN SUL JÄREL
OODATES SEDA MIS SA MULLE VÕLGU
MUL SELLEST JALAD VEREL
AGA SA KEHITASID VAID ÕLGU

MA TAHTSIN VAID HEAD
KÕIK SEE ÜKSKÕIKSUSELE PÕRKUS
KAS VÕI KORRAKS MU PEAD
PAITADA SU KÄSI TÕRKUS

KAS OLIN VÕI OLEN HEA
VIHKAMAST SA EI VÄSI
SEDA KÕIKE EI TAHA,EI PEA
KIRJA PANNA ENAM MU KÄSI