ÜLLATUS
CONTRA
SALMI LUGESIN JA JÕULU-
VANA ÜTLES MULLE KUNA
OLED TUBLI LAPS SA OLNUD
KINGIN SULLE KINDERMUNA
PURUSTASIN MUNAKOORE
PIILUSIN MIS IMETEGU
KUKUB KOORTE VAHELT VÄLJA
SEEKORD OLI MUNAREBU
Põhjapõder Rudolf-mees,
tõttab tähe-linnuteel,
Näärivana istub saanis,
vaikselt joriseb kankaani.
Tahtvad Uue Aasta teelt
põgeneda elu eest,
kõrgustes seal peitub oht,
ohutu vaid kodukoht,
hirmu näole toob rakett,
alla kukub sigarett...
Valge lumi
tasa langeb,
kukub tare taha.
Tare taga
kõrged hanged
heitnud unes maha.
Ainult kerged linnujäljed
läevad läbi lume.
Jõulukellad umisevad,
kostavad ka läbi une.
Jõuluvana
Jõuluvana kuskil luusib,
järsku mingit lõhna nuusib.
Järsku auku kukub,
ja siis põrutusest tukub.
Kui üles ärkab,
siis taas ta ärkab.
Jõuluõhtul
(See luuletus on pärit minu lapsepõlvest)
Jõuluvana tulekuks selged
sul on salmid.
Siis,kui lahti läheb uks,
on kõik ammu valmis-
õled pestud põrandal,
verivorstid laual,
sätendava kuuse all
ootad juba kaua.
Järsku kojas lõksub link-
ootad ärevana.
Köögis kukub ümber pink-
tuleb jõuluvana.
Tuppa astub toki toel,
vatihabe kaelas,
seda kohendab ja soeb,
ema muudkui naerab.
Nägu nagu ISAL lai,
ise õhkab pakast,
näib,et kasuka ta sai
selga meie lakast.
Pärib emalt"Lapsi on?"
"Eks seesama ole!"
"Poiss kui naaskel,
aga jonn?"
"Jonnijaid meil pole."
"Vapralt mõistad lugeda,
vildid teenid välja!"
Aga memm saab sugeda,
tuba täis on nalja.
poja hüüab suurel suul
käes on jälle jõulukuu.
kuusk on vaja tuppa tuua,
majja jõulumeelolu luua.
muidu ei tea jõulumees,
et me teda ootame....
tasa vaikselt kuulebki
keegi kuskilt tulebki
korstnast kukub alla mees,
oi näed see on -JÕULUMEES....
salmid loetud, kingid käes,
siis jätkub tema tööpäev...
tal veel nõnda palju teha,
hilineda ta mitte ei taha...
vaikselt meile soovib ta
jõule rohke lumega!!!!
HÄID JÕULE!!!!
Metsas üksik kuusk om mures
nukker on ta meel
jõulukuusk ehk kuskil peres
ikka puudab veel
Miks ta peab siin külmetama
üksi metsa sees
kui võoks lapsi rõõmustada
seistes mende ees
Miks ei tule mõni taat
hobusega metsateel
hõiskaks:"Vaat kus alles saak!"
viiks ta koju reel
Siis ta ümber kisa kära
palju rõõmsaid silmi
teda näevad ehtesäras
on see unes või on ilmsi
Siis korraga me nukker kuusk
seal unest äkki virgub
ses`suunas sahisemas suusk
kus puuke uhkelt sirgub
Nüüd suusataja seisma jääb
just kuusekese ette
"Kui ilus puu" ta kohe näeb
haarab raieriista kätte
Mees kuuse laseb juurtest vabaks
too õndsalt kukub alla
hetk hiljem lebab maas kui magaks
nüüd tee tal unelmaisse valla
Kool saab varsti läbi,
sest jõulud jälle käes.
Kuusel pole käbi,
vaid jõululehte mäed.
Kui külla tuleb jõuluvana,
siis pakke temalt saab
ning kodus sööme jõulukana
ja pärast veel halvaad.
Kui jõulud saavad läbi
ja algab aasta uus,
siis kuusel kukub käbi,
sest on jaanuarikuu.
sõprus on kui klaas,
kord kukub kõrgelt ja jääb terveks,
kord vääratub ja puruneb 1000 killuks.
hoia oma sõpru
Lumehelves langeb maha,
tasa, tasa.
Lumememm valmib tasa,
tasa, tasa.
Lumemees kukub maha,
tasa tasa.
Memm sulab vaikselt, tasa,
tasa, tasa.
Vesi aurab kiirelt ära,
tasa, tasa.
Sest pilve vahel päike särab,
tasa, tasa.
Pilvest sajab jälle lund,
tasa, tasa.
Helbed näevad valget und,
tasa, tasa.
Jälle valmib memmehord,
tasa, tasa.
Nüüd sulada on nende kord,
tasa, tasa.
Lumi kukub pots ja pots,
lapsed jooksevad lirts ja lörts.
Ema avab väravad,
Lumiselt ja säravalt.
Lapsed rõõmust naeravad,
ema hõikab väravalt :
'' Kuulge, kuulge tuleb juba,
teie sõber jõuluvana! ''
Päkapikud abiks ka,
et saaks tulla jõululaat!
Jõuluvana sisse astub,
põuest lume majja kukub.
Jõuluvana kummardas,
Põsed külmast jäätumas.
'' Kas siin häid on lapsi ka ? ''
Küsis jõulutaat meilt taas.
kuigi kuigi palju aega,
meie vist ei saandgi naerda.
Avas kotikesed ta,
kingid maha ladus ka!
JÕULUD KÄES
Jõulud juba käes,
kindad on meil jääs.
Lumememmed igal pool,
mõnes kohas lumest tool.
Majad nii lumisad,
ja päkapikud unised.
Jõuluvana kinke toob,
vahest ka endale salli koob.
Nii ilus on me jõulupuu,
taevas särab väike kuu.
Särav lumi kukub maha,
otse kohe kuuse taha.
See mõte, mis on, kui teda näen
See hea tüdruk, juuksed kullakarva
vaatab naerusui mu poole tõesti harva
Siiski tahaks temaga olla koos
kui taaskord on ta naeruhoos
Mis küll see tüdruk mõelda võib
kui pea kätel, magamas ta näib?
Kas võib ta ikka mulle mõelda
kui pikalt pole midagi öelda
Istume siis vaikides, ta tukub
ma olen valmis püüdma, kui ta kukub
Ent minu abi ta ei vaja
lihtsalt ennast üles ajab
Olen ta juures, pai talle teha tahaks
kuid ei suuda, kas ta kiidaks seda heaks?
Taaskord tast ma aru ei saa
ja olukord sunnib vaikima.
Kuid siiski tahan tasa loota
et ka tema mingit märki ootab
Vast ood kuldjuustele on valegi
Eks süda kirkam tal vist olegi.
Nii mööduvad päevad, nädalad,
Olen ikka üksi oma hädaga
Miks ikkagi see tüdruk, juuksed kullakarva
vaatab minu poole nõnda harva?
Kaisutab karu väike Lea,
Maailma raskusi ta ei tea.
Jookseb ülesse kõrgest mäest,
kui äkki kukub karu käest.
Hakkab nutma tüdruk väike,
kadunud on taevast justkui päike.
Võtab karu sülle ta,
pühib pisarad samas ka .
Õnnelik on lapse elu,
kui ta kõrval armas lelu.
Õues lumi tuiskab väljal,
välja ääres puud on paljad.
Pole enam lehest rüüd,
eks see ole talve süü.
Samuti on vaikseks jäänud,
jõed, mis jääst on kaaned saanud.
Kõik see ongi talve nägu,
ning muutub kevadel, kui kukub kägu.
Õues lumi tuiskab väljal,
välja ääres puud on paljad.
Pole enam lehest rüüd,
eks see ole talve süü.
Samuti on vaikseks jäänud,
jõed, mis jääst on kaaned saanud.
Kõik see ongi talve nägu,
ning muutub kevadel, kui kukub kägu.
Õhtul pimedas lähen koju,
ära kukub minu tuju.
Õues külmaks on ju läinud,
aga rahet ega lund ma pole näinud.
Tulen tuppa, poen teki alla
lasen oma unenäo joosta valla
Üksik lumehelves
Kuue mütsiga,
kuue haruga,
kuue jalaga,
kuue käega lumehelves
seisab üksi,
täiesti üksi
kevadvete kaldal.
Imetleb,
tunneb kuumust,
jalad muutuvad raskeks.
Ja ta kukub,
langeb alla,
sulab ühtseks kevadveega.