WEB | CO | PICTURE | WEATHER | VIDEO |

 
et   en   ru

Tähelepanu !!


Hetkel luuletusi lisada ei saa !!

luuletus.www.ee meeskond :(

Mis sest et pärastlõunal juba pime,
ja maa vahel masendavalt must,
hinges ikka elab jõuluime,
täis sügavat soojust ja armastust.

Jõuluime,milles peidus on rahu,
salajased soovid tähisel ööl,
et südamesse kurbust ei mahuks,
üht takti ta teise südamega lööks.

Mis sest, et vahel on külm ja kõle,
läida küünal- las sooja annab tema leek,
kui seegi ei aita-silmad hetkeks sule,
jõulu imedemaale raja oma tee.

Täitugu soovid, mis kaua olnud peidus,
unistused,mis ei malda enam oodata,
et igaühe jaoks üks langev täht leiduks,
kes jõulusoovidel lubab kord täituda.


Hinne: 9.0/10 (13 hinnet )

Liana (13.12.2007)

Üksik sinilind mis lendab taeva tiivul-
annab jõudu ja lohutust.
Üksik sinilill mis mis kasvab metsa serval-
annab rõhub kurbust ja üksindust.


Hinne: 5.0/10 (5 hinnet )

A.R.S (16.01.2008)

VAIKUSE RADA.


Ma kuulan tuult et püüda sosinaid ta iilist
ma vihmapiisku oma näole lasen langeda
ja nende puudutuse malbes, märjas ilus
on minu hingust,see sind soojendab.
Sa päiksena mu päevi muudad kauniks
su kiired paitavad mu hinge ilusaks
ja kui ma lähen siit, viin kaasa kõik mis andsid
ja minu lahkumine teeb su tugevaks.
Sa ära kurvasta, ma tulen ükskord jälle
ja siis me tunded ühte sulavad
nii nagu vihmapiisad moodustavad järve
ja jäävad igavesti sinna elama.
Kui me ei kohtu enam ja sa tunned kurbust
siis lase tuulel viia igatsus ja äng
ta toob need minu juurde ja sa äkki tunned
on pisaratest sinu nägu märg.
Kas on need vihmapiisad või on valu hingest
sul püüdnud kaduda ja jätnud jälje sest
toob homne päev su rõõmud minu juurde
ja olen üleni su embuses.


Hinne: 9.0/10 (7 hinnet )

Evelyn (11.06.2008)

Meis kõigis on natuke tõde,
kuid valed on suuremad,
ja tunded mis segased, on kustuvad..

Meis kõigis on süda,
mis lööb vaid ühele
kuid mis saab siis kui pole seda ühte??

Meis kõigis on tunded,
need kasvavad me sees
ja lasevad paista õnnel, mis ei kesta..

Meis kõigis on armastus,
me kõik armastame kedagi
kuid kas see inimene ka meid armastab??

Meis kõigis voolab veri
ta tee on üks ja sama,
kuid lõpuks väsib me süda, kannatamast...

Meis kõigis on kurbust
kas see oli minevikust või tulevikust,
ta kummitab meid ega hääbu..

Meis kõigis on natuke tõde,
olgu see kui valus tahes,
murdub ka minu süda kunagi...


Hinne: 4.5/10 (2 hinnet )

Marika (04.10.2008)

Veel üksinda ta kõnnib keset tänavaid,
kõnnib mööda inimestest, kes talle tuttavad..
ta ei taha kuulda midagi, ega näha kedagi kes õnnelik,
see haavaks teda ja teeks kurvemaks,
sest ta elu on üksik ja konarlik, kus rõõmu ei eksisteeri.

Veel keset ööd end leida võib,
kaob pimeduse varju, kust teda ei leita,
kus saab ta tunda mis on elu,
kui halb see olla võib, kui valus ja kurb.

Tahab ta leida elu mõtet,
milleks elada ja mille või kelle nimel,
kui leiaks selle mõtte, siis võiks elada edasi,
kuid praegu see üksik hing jalutab öö varjus,
et keegi teda ei näeks, ja tema teisi,
sest õnne ta nüüd vihkab ja päikeseloojangut ei salli.

Päike mis läheb looja, meenutab talle ta kunagist õnne,
kuid ta ei taha mäletada midagi mis hea,
ta teab ainult kurja..
ta ei naerata kunagi ja silmades sära ei leia,
ta ei nuta ega mõtle armastusele,
tal on kõigest ükskõik.

Üksik hing, kellel pole vaja mõelda teistele,
ta ei näe kunagi päikeseloojangut,
sest selleks ajaks kaob ta pimeduse varju,
et mitte näha neid kauneid värve,
mis meenutavad armastust.

Kuu varjus ta käib,
jälgib tähti kuid kunagi ei soovi midagi,
sest ta teab, et need soovid ei täitu kunagi..
ja seda ta ei tahakski,
ta on harjunud üksi olema,
ta ei taha armastust ega hoolt
ja õnne ei tahaks ta kunagi enam tunda,
sest see kõik viiski ta sinna kurbusesse.

Ei vala ta pisaraid, mis tulnud armastusest,
ta valab vaid verd kui näeb õnne,
veri mis voolab tal mööda põski, on kui pisarad,
verepisarad.

Kui algab päev kõnnib ta ikkagi mööda tänavaid
otsides üksikuid nurki,
põgenedes päikesetõusu eest,
et kaduda koos ööga..
ootab ta päikeseloojangut,
kuid mitte selleks et seda vaadata.

Päike on tõusnud ja kell lööb peagi keskpäeva,
kuid ei armastus ega õnn seda muuta saa,
et vihkab päevi see üksik hing,
kes tahaks looja minna igaveseks, et olla ainult öö..
see üksik hing soovib vaid olla kuu asemel,
et ei peaks ta põgenema päikese eest.

Pole keegi öelnud et talle ei meeldiks päev
talle ei meeldi vaadata õnne,
sest ta vihkab seda,
talle ei meeldi näha ega tunda armastust,
sest sellepärast ongi ta nüüd üksik hing.

Armastust sai ta tunda,
kuid ta sai liiga palju haiget,
ja haavad ta hinges ei parane mitte iilagi,
ta tahaks vaid leida veel üht sellist hinge,
kes oleks sama üksik nagu temagi,
ja põgeneks koos armastuse eest.

Veel üks üksik hing,
ja elu oleks parem,
kuid kurjust ja kurbust ei võtaks talt miski,
need on ja jäävad ta südamesse,
süda, mille asemel on kivi
süda mis on jääs,
ja mitte keegi ei saaks seda üles sulatada..
isegi mitte päike, sest selle eest ta põgeneb..

Süda kui jää ja hing kui kivi
on murdumatud,
sest nad ongi nii palju murtud,
et enam rohkem ei saa..
talle haiget teha, ega südant murda,
ja ammugi mitte armastust tundma.

Igas öös võib ta näha õnnelikke hingi,
need teevad talle haiget, ja panevad ta verepisaraid valama,
sest sügaval hinges ta tunneb kadedust
miks just tema ei saa enam õnnelik olla,
kuna teda on armastus tapnud,
ta meeli mürgitanud,
ja pisarate asemel verepisaraid valama pannud.

Ta magab päeval, ja näeb und,
kus armastus on sama kaunis kui reaalses elus,
kuid talle on need õudusunenäod,
ja kõige jubedamad hirmud mida ta näha ei tahaks.

Kas on veel keegi, kes kannatab nii,
kes oma kannatusi ei tahagi lõpetada,
kes tahapki nii elada,
üksinda ja üksinduses,
kes ei taha tunda enam armastust mis nii kibe ja valus,
kes ei taha õnne mis lõpuks elu hävitab,
ja nii saigi temastki üksik hing..tänu õnne ja armastusele,
millest ta enam kuulda ei taha..

See üksik hing leidis tee,
ja loojus koos päikesega
nüüd on ta ainult öös, kuhu loojus koos teise hingega,
nad ei ela just õnnelikult,
sest mõlemad vihkavad armastust...


Hinne: 8.0/10 (24 hinnet )

Marika (04.10.2008)

Sügis mersas jalutab
kaasa kutsub sõpru häid.
Oled sõber vaata ringi
tunne rõõmu minu hinges.
Metsas kurbust tunda saa
energiast vaid pakatad.
Oska tunda metsa sõprust
vaata ringi sügis- naeratust.
Vahval sõbral sarved püsti
hoolib hoiab salamahti.
Saladused peidab metsa ,
mured matab mätta otsa.
Sügisel on kuldne süda
sosistab ja võlu näitab.
Rahutud on ikka hinged ,
nende silmis kurjad tuuled.
Sügistuuled saadan teile
naeratuse kingin hinge.
Palju kauneid aastaringe
hoia ikka enda hinges.


Hinne: 9.0/10 (26 hinnet )

Taimi (09.10.2008)

Tean et ei ole sulle keegi muu,
kui ainult paljas liha ja luu,
miski ei hoia mind kinni,
Alati ma leian penni.

Suudle mind minu arm,
tean et elu on karm.
see ilu ja sharm,
on ainult elu ja farm

süda valutab ha halb on olla,
kuhugi minna et siis jääda alla,
ma ei saa nii jätkata,
ei jõua edasi matkata.

Mu süda on täis valu ja kurbust,
mu süda on vastu päikest kustund.
nüüd kätte on saabunud tund,
kus kõik lapseb teevad lund.


Hinne: 1.2/10 (149 hinnet )

imre roosipuu (01.09.2009)

kõik tundub praegu nii ilus ja hea,
kuid kaua ma niimodi vastu ei pea.
kui hääletan ringi ja kodu mul pole,
ema ja isa mul ammu ei ole.
õhtuti vaatan kuis tuul
lehti vaid liigutab puul
vihmaga ma nutan koos
on nutust juba märg ka tool
ma üksi jäänud siia ilma
mu kurbust näed vaid vaata silma.
seal valu pisaraid ja kurbust
vahel tahaks end juua surnuks!
mu elu justkui nõelte peal
ma õnne ei leia mitte eal..
pisarad pean kuivatama taas
neid liialt palju juba maas.


Hinne: 8.5/10 (11 hinnet )

sandra elbra (19.09.2010)

Ma nägin su silmi
ning vaatasin neid
nagu vaataksin võrratut filmi.
Kuid seekord su silmad,
olid kohutavalt külmad.
Neis ei paistnud enam päike
vaid lõi hirmuäratav äike
nad enam ei säranud rõõmust
vaid väljendasid kohutavat kurbust
Mis oli juhtunud?
Mis su õnne oli ära luhtunud?
Kes oli sulle nii kohutavalt haiget teinud,
et su silmadest ma rõõmu ei leidnud.
Mul oli tuhat küsimust peas
millele vastust ma ei saand
enam kunagi ...
Sa enam ei naeratanud
mitte kunagi enam ei rõõmustanud.
Olid endasse sulgunud
ja enam tagasi ei tulnud.
Sa olid kadunud...
See polnud enam sina,
mida olin mäletanud mina.
Sa olid kadunud !


Hinne: 9.1/10 (10 hinnet )

Õnne (11.11.2010)

Kui surm mu endasse vangistas,
siis see mu hinge ängistas.
Ei saa ma olla sinuga koos,
sa oled kaugel, sa oled teisel pool.
Isegi tuul mu maha jättis,
kui maa mu enda sisse mattis.
Ei ole külma ega sooja,
päikest ei tõuse ei looju.
Pole värve pole ilu.
On vaid varjude vilu.
Jumalale oma tundeid ette ma heidan,
kui oma valu ja kurbust südames peidan.
Kõik mida armastan minust maha jäi,
see neile lõpmata palju kurbust tõi.


Hinne: 7.3/10 (7 hinnet )

Maarja (06.12.2010)

Sõpruse kaotus on valus

Kord olime koos,
tegime lollusi, olime mänguhoos.
Sa kaitsesid vmind nende suurte poiste eest.
Me olime koos nii nutnud kui ka naernud.

Kas mäletad, et...
Just sina lohutasid mind, kui kukkusin ma,
mu kurbust taluda ei suutnud sa tõesti sa.
Me vajasime üksteise lähetust...
Kuid nüüd oleme me tülis. ):


Hinne: 6.0/10 (2 hinnet )

Siiri Luik (27.03.2013)
Uuemad
Lühemad
Pikemad
 
Birthday (1)
Childbirth (0)
Children poems (0)
Christmas poems (3)
Famous authors (2)
Father's day (0)
Jokes (4)
Lady's Day (0)
Mother's Day (2)
Self made (11)
Valentine`s Day (5)
Varia (9)
Wedding (0)
Nädala TOP
Kuu TOP
Reeglid
Saada luuletus:
* tähistatud väljad on kohustuslikud
Vali kategooria: *
Vali keel:
est eng rus
Sinu nimi:
Sinu email:
Salm Salmid Kallimale Sünnipäevaks Luuletusi Armastusest Auhinnamäng
Pages: 
1
© copyright 2019 E-People OÜ      Version: 1.5
» Show keyboard
ww