Üksik langev leheke
viib kaugemale sügise.
Soe siiras sõprus
helgib ,kuid kaugustes.
Sõprust ära mõõda meerites.
Sõprus koputab südamel.
Iga sõprus on
omapärane ,kuid salalik.
Sõbrale käsi ulata ja
sõbralikult naerata.

Vaikiv leheke.
Kes oskab leida vaikust siit,
see väike armas leheke.
Kes tunneb ära sügise see ikka
väike leheke.
Miks pean ma vaikselt langema ,
et jääda maha teadmata.
Ju vist on see mu elutee ,
kus käivad kõik ju sama teed.
Oh leheke sa ära kurvasta ,
peatselt sirgud uuesi ja
lehvid kogu südames.
Miks muudab meelt vaid
sügise ja lendab ikka kaugele.
Nii siiralt naeratasid veel, kui
kukkusid sa minu teel.Oh leheke
see tee on siin ,vaid ainult
minu silmades.Kui oskaks leida
sulle koha siis alati nii
rõõmsana näeks ikka sind ma säramas.
Kuid paraku ei juhtu nii ,siin ilms
kõik on teisiti.Vaikseid lehti
tuul ei taha jättab ikka kurvalt maha.
Miks teed sa nii, ma sooviks
ka siit ikka minna lendama,
kus leiaks tuul mind ülesse ning oleks
rõõmsad alati.