Kusagil kaugel, kus keegi ei näe,
kusagil kaugel, kus metsad ja mäed,
elab üks taat, kes tunneb ka sind,
tunneb mu õde, mu venda ja mind.

Kõnnib ta kepiga, see pole ime,
teed on ju libedad, õues on pime.
Tuleb, kui taevas on tähed ja kuu
ja kodudes säravad jõulupuud.

Sõber ta mulle, sõber ta sulle,
rõõmu valmistab kõigile tulles.
Löön talle patsi, loen salmi ta ees,
see sõbralik mees on ju Jõulumees

Tuhmjasse tuppa sind toodi,
väikene metsade veli.
Ladvas veel lindude heli,
õrnades oksades hooti
meenub veel orava hüppeid.

Tuhmjasse tuppa sind toodi.
Nüüd aga võrratut helki
pillud kuldnarmaste telki.
Sätendav tulestik loodi
hõbedast narmaste rüppe.

Võib aga olla- su elu
täitub me silmade särast,
ohverdad end meie pärast.
Meile oled vaid lelu
mõningaks ilusaks päevaks.

Lumiste metsade lõhnad
elavad nääripuus.
Põlevad südaööl küünlad –
aasta nüüd algab uus!

Päev möödus askeldus-rutus
ja toiminguis tares ja kojas.
Õhtul kuulati Püha-öö jutlust
Neitsi Maarja ja Jumala pojast.

Pea kirikukellade kaja
jäi kaugele metsade taha.
Nüüd ühes lumega sajab
suur rahu maa peale maha.

Öö läbi nüüd kuuse ees lauldaks',
küünla valgusel põgeneb uni.
Kesk hangesid madalas laudas
täna õhtul ka süüdati tuli.

Õues praksuvad aiateibad,
ja tuul noolib laterna tahti.
Täna loomad said kaeru ja leiba,
täna südamed helded ja lahti.

Kuu valvab akende taga
ja üleval siravad tähed.
Õues lumine pihlakas magab,
ja kaevuteel muinasjutt läheb.

Üks keerub õlgedel istub,
juus kuldne, käes oksad haljad,
ja sõimes pisike Kristus,
suu naerul ja jalad paljad.

Ja taeva sõjaväe hulgad
äkki sõime ümber on ringi,
ja igal redelipulgal
istub väike alasti ingel.

Too süda, mis rõõmule tõrges,
õnn vaesema onnigi mahub.
Au olgu Jumalal kõrges,
ja kodumaa väljadel rahu.

Härmas on metsad ja valge on maa, metsa all sahinal sõidab üks saan, põhjapõdrad seal rakkes on ees,
Kes see küll istub seal saani sees?
Saan on küll väike, kuid koorem on suur,
koorma peal seisab suur jõulupuu.
Kes see küll olla võiks muu,
kui meile kõigile kauaoodatud jõuluvana!

Päev hiilib rutates metsade rüppe,
takerdub puude latvades.
Viivuks veel peatub ja tagasi vaatab -
tõesti, ta lahkub kui kaheldes.
Sügiski taandub, tal lumetusik kannul
teel kaotab kuldseid kingasid.
Kaduvat aastat nii vaadates aiman -
aeg surub takka ju minulgi.
Täna veel jõuan, täna veel jaksan,
rõõmuga astun teel edasi.
Kuulan vaikust, mis sosistab targalt -
pöördu, saad aidata kedagi.
Kasuta päeva, ta lühikest valgust,
siis jõuad rohkem ja enamgi ...

Mida enam võiksin soovida ma,
kui lund ja päikest korraga.
Ja kuidas tahaks talvele taas
anduda roheline aas.

Pilved, hallikassinine taevas,
seal kõrgel, meie soove nad teavad.
Tuleb lumi, enne jõule on maas.
Saavad valgeks nii metsad kui aas.

Jõulu eel

On jõulud imelised aad
kui lumi katab metsad, maad
ja vaikselt, vaikselt, tasa, tasa
siis langeb helbeid ülalt alla
ning iga ebemeke habras
on justkui möödund ajaviiv

Sa vaikselt istud küünlavalgel
Su ümber hõljub jõuluhõng
ja Sinu mõttelõng teeb tiire,
nüüd, kui ei ole enam kiire
on aega meenutuste raal
taas ringi kaeda mälestustemaal

Siis aeg on teha korrektiive
kui kusagile pole kiire
ja oma mõttemaal Sa sead,
ja tõded kõik - mis olnud head.
...ja ära olnud murepäevad
- need kõik nüüd seljataha jäävad

On jõulud imelised aad
kui lumi katab metsad, maad
siis aeg on seada verivorste
ja kuuse alla kingikotte...
Uus aasta - saabub peagi ta,
Sa uusi sihte seada saad...

Tule tagasi helmemänd

TULE TAGASI METASEKVOIA

Teisest aegilmast siia sadand
tumm kollane päikeselaik
läbi võrade - vastu südant
jälle koputab merevaik

vaik metsast mis merre on vajund
millest üle käind vood ja jääd
kõik lõhnad ja helid on hajund
ainult valgus valgus on jäänd

ainult valgus vaigusse tardund
üks tere- ja hüvastipilk
ja meel mis on ikka sust hardund
liiva kadunud kuldne tilk

ons tüvest kus tema kord nirgus
saand süsi või midagi muud
ei tea - tean vaid leina mis virgus
teie pärast mus muistsed puud

tean sellest ma pääsu ei leia
ikka jälle viib mõtteränd
su juurde mind metasekvoia
su juurde mind helmemänd

ta tuleb kui õhtuti maja
jääb vakka ja otsa saab rutt
ja paneb mind läbi see aja
igatsema ilmvõimatut

igatsema mandreid ja saari
oma mõistmata südamest
vaigumetsade tertsiaari
enne jääd enne inimest

ja ka mõistuse igikainus
sest lummusest jagu ei saa
teab temagi - püha on ainus
üks taevas üks aeg ja üks maa

teab temagi - vahel jääb kitsaks
mõnelegi ta aeg ja paik
ning siis vahest nõiavitsaks
võib saada ka merevaik

ning nii keset põhjamaa talve
on mul pooleldi paganal
oma salamantra ja palve
ja sellised sõnad on tal

kuni paremaid ma ei leia
küllap needki aitavad mind
tule tagasi metasekvoia
tule tagasi helmemänd

J.Kaplinski

Metsad põlised Eestimaa rikkus.


Metsad põlised Eestimaa rikkus.
..ammustest aegadest hoitud on neid..
..nüüd aga rajanud inimesed on sinna( uus elurajoone), lõhkudes neid.
Rajoone neid rajades võetakse maha,ilusad puud ja pähklisalud..
..vaadata seda kõike on kõvalt nii valus.
Raudne kopp aga aina avab oma metalseid kihvu..
..kiskudes puruks, ``Maa Ema`` rinna..
..jättes tohutud haavad sinna.
Sellest aru kuidas kül inim loomus ei saa..
..et murda kui metsa ``hing..``
..kaob ühel hetkel ka ELU RING.

Elu on kui päikene taevalael,
vahel ka pisarad, nutt ja naer.
Elu on kui lind, kel tiibades rutt,
elu on seiklus ja muinasjutt !

Elu on kui kevadel tärkav rohi,
elu on vaiksete metsade kohin.
Elu on kui laps, kes mänguhoos,
vahel ka õnn ja õnnetus koos.

On jäljeread valgel lumel,
neid saatmas kuu hõbekullane läik.
Vahel ootad, et keegi kord tuleks
kaasas taevatähtede sädelev helk.

Eemal paistavad härmatand metsad,
viib sinna suusajälgedest tallutud tee.
Vahel tahaks siit kaugusse minna
mööda lumiste puude alleed.

On jäljeread valgel lumel,
neid saatmas kuu hõbekullane läik.
Vahel ootad, et keegi kord tuleks
kaasas taevane sädelev helk !

kusagil kaugel kus keegi ei näe kusagil kaugel kus metsad ja mäed elab üks taad kes tunneb ka sind tunneb mu õde,mu venda ja mind. kõnnib ta kepiga,see pole ime teed on ju libedad,õues on pime. tuleb kui taevas on tähed ja kuu ja kodutes särab JÕULUPUU.sõber ta mulle sõber ta sulle rõõmu valmistab kõigile tulles löön talle patsu loen salmi ta ees see sõbralik mees on jõulumees..

Läbi paksude metsade.
Läbi tiheda vihma. Kuulen su häält, ema.
Kevadise oja suigutav vulin, päiksekiirte malbe sosin –
need on sinu hääl.
Üks pai võib võtta kogu valu.
Üks sõna võib muuta minu elu.
Ka hallipäisena tulen su juurde, panen pea õlale ja sosistan:
" Kallis emme, armastan sind!“

"Must draakon"

Veel müttab mägedes must draakon.
Ei tea, mis lõbusõit ootab teda ees.
Sinised silmad ja must on draakon.
Isegi vesi tema koonu valgeks ei tee.
Draakon on tugev ja värvikas loom.
Rõõmsalt metsades müttab ja lumes on hoos.
Ainult sügisel poriseks saab tema koon.
Aitab vesi tal puhtaks saada sel loos.
Kõnnib aasta ja pikk on tal tee
Oh, kuidas rõõmus on alati meel.
Nii saadab draakon aasta sel lõbusal reel.

Heli (2012)