sulgub uks
ja selle kaja värisema paneb maja
päkapikul sõit on sees
külla tuli jõulumees hilja
gnoomid vaidlevad veel ruttu
laulab kumb või muidu juttu
teeb kui teine tõmbab uttu

haldjat
heidutab see kära
tema tahaks minna ära
metsa kus ei ole paha
ja kus keegi hambaraha
padjalt otsima ei tule
ega jõuga silmi sule
nagu näiteks mantlis mees
lusikaga kohe teeb
tahad metsa? kohe saab!
kuuseni vaid meeter maad
küünlaleekideni ka

põleb kuusk ja põleb tuba
küsin jõuluvanalt luba
kas võin äkki minna
siia-sinna joostes linna
vatti mida panna ninna
salmi lugemiseks vaja
pole leida terves majas

milleks vatt, siin alles lebas
paarikene sigarebast!
tule aga siia, poju!
saame kõhu täis ja koju

Jõuluvana, rikas mees,
tuli meile BMW's
Tuli tuppa istus maha,
küsis kes nüüd kinki tahab
Mina jooksin kohe sinna,
andsin luuletusel minna!

Õrnus ,hellus ,headus käes,
seda Jõuludeaeg südameis näed.
Väike naps ja seapraad,
ning lahti võib minna serenaad!

Jälle otsas piparkoogid
tuleb minna taaskord poodi.
Glögi vaja juurde tuua,
ige jõulutunne luua!

JÕULUVANA TORE MEES
ISTUB KÕRTSI UKSE EES.
PEA ON SASSIS ,HABE HÄRMAS,
ISE KOLEDASTI LÄRMAB

KUS ON HOBUNE JA SAAN,
MINUL AMMU VALMIS PLAAN.
SÕIDAB SIIA ,SÕIDAB SINNA
EI TEA KUHU KÜLL NÜÜD MINNA.

LAPSED AMMU OOTAVAD,
JÕULUVANA HÕIKAVAD.
KUHU KÜLL ON JÄÄNUD TA,
SUURE KINGIKOTTIGA.

LÕPUKS KOHALE END VEAB,
JÕULUVANA IME HEA.
NAERUL KÕIGIL NÜÜD ON SUUD,
ÜMBER SUURE KUUSEPUU.

Üks päkapikk jõulumaal pakke luges
ning ühte pakki siis sisse puges.
Ei saanud ta sealt enam välja
ja see tegi talle nalja.

Päev möödus ning jõulutaat teele asus,
sest laste juurde tal minna tasus.
Kuid päkapikk proovis ja proovis,
sest pakist välja saada ta soovis.
Ja lõpuks me päkapikk oligi väljas,
suute kingikoti seljas.

Läbi esimese lume sahistan
alla Riia mäest kesklinna...
Tuul kõrvus tasa kahistab-
kuhu tahaksid veel minna?

Käes on varsti jõuluaeg
ja poelettidel päkapikud.
Kui jõuab sadamasse laev,
siis kuub mu kodus ripub.

Olen jõuluks jälle merel
sinna ei iial tule jõulutaat.
Kus on päkapikupere,
nad ei uju siia maalt...

Varsti jäätub veepind ära-
see ongi mu jõulukingiks.
Aga kodus jõulupuu sära
ootab ära uue aasta plingiks.

Olen kodus ja otsin miskit
sulanud külmkapi riiulilt.
Pole enam viina ega viskit
kuulen tasa esimest viiulit.

Tule sinagi ja kuula heli...
kuula minuga ja minuta.
Kuula seda tasa seni
kuni pole minuta.

Reaalsuses on nõnda
Külmkapp tasa vilistab.
võtad siis päästerõnga
ja vestivilet vilistad.

Laev läeb muuseumi
ja mina Riia tänavale
kuni saabub sulalumi
minu koduväravale.

Kuskil kaugel paistab kuma,
Aisakella tasa hääl.
Läbi lume vaikselt suman,
Keegi askeldab vist sääl.

Kuulen päkapiku juttu,
Põhjapõdra kabja häält.
Liigun kuma poole ruttu,
Järsku leian ennast säält.

Oh mis ime, mida näen,
Põhjapoolus silme ees.
Ühtäkki justkui imeväel,
Ees mul seisab jõulumees.

Kutsub kaasa, istub saani,
Sõnab “ aeg on minna mul”.
Habe uhke, mantel maani,
Põhjapõdrad minekul.

Kõik on süvenenud töösse,
Kingikotte saanis kolm.
Järsku kadunud nad öösse,
Maha langeb tähetolm.

Äkki ärkan, see vaid uni,
Kätte jõudnud jõulupäev.
Väljas külm ja kaunis lumi,
Kuuse all siis kinke näen.

Leian kirja, see on mulle
Loen “meeles mul sa väike veli”
Naeratan ja vaatan tulle,
Kõrvus aisakella heli.

Piparkook ei pane pahaks ,
kui sa teda hammustad.
Hoopis seda ta just tahaks ,
sest ta kardab minna pahaks.

Jõulutaat on uksetaga,
minul kodus jube laga.
Suurest hirmust ukse sulgen,
tunnistan-vaid seda julgen.

Jooksen kuuse oksa alla.
Jõulu kingid pilla-palla.
Järsku kuulen õudne krobin,
APPI! Taat see korstnast ronib.
Ruttu tuli alla teha,
Kus on puud ja kus on reha?

Ent siis meel on järsku kurb,
Sellel kuul mul raha pold.
Naaber tahtis jõulukinki,
naine karjus osta sinki.

Ostmata jäid ahjupuud,
polegi nüüd teha muud.
Kuuse alt siis rooman välja,
Kõrist alla kallan kalja.


Ent mis selgub kohe varsti.
Jõulumees ei toonud vorsti,
kingikoti ka tal pole
Küll on kole, OI kui kole!!

Vaatan jõulutaat on paks
meenub kohe KANAL 2
Reporter, Uudised ja jutt
Jõultaat on vana pätt.

Suurest hirmust haaran kalja
Jõulutaadil pole nalja.
Jookseb eest ja karjub appi,
lubab ka et annab pappi.

Ütleb kuule armas mees,
lase minna, ära liiga tee!
Siis ma mõtlen ah las läeb
jõuluaeg ju siiski käes!

ärkan hommikul - seitse on kell
tormituuled väljas keerlevad
kas tõesti on see pakane , hell -
kellega koos leht väljas veerleb.
Oh kus on see soe ja kuum suvi?
see ilus suvevaheaeg meil,
Kas talveootuses tunned huvi
kuidas aeg läheb edasi teil?
Ruttu riidesse nüüd panen,
kooli ju vaja minna,
kuigi mida varem seda parem,
aga kuna kooli jõuan veel sinna?
Varsti on talv meil käes,
mantel seljas ja lumi maas,
öösiti päkapikke näen.
Vaatan siia, vaatan sinna-
Aknast juba lörtsi näen
kus mu sall ja kindad?
külmunud juba mu käed.
Oh issand kas tõesti ongi nii,
et detsember tuleb
või see ongi siin?
veel mõni õhtu oma silmad sulen
ja lõpeb mu ootuste piin,
näen ohtralt igalpool lund
oh jõuluvana kus oled sa?
on tulnud jõulutund.
Või ma olen unustanud
olla tubli ja hea,
kas olen karistatud
või teinud vea?
Ootan kingitusi ja jõulupuud
sest aasta on möödas,
ja luule jälle suus
ning pärast seda
on juba aasta uus.

Mets on vaikses talveunes,
aga loomad suures mures:
ees on näärid, talvepidu,
kust saaks nääriks luuleridu?

Otsivad kõik ruttu - ruttu,
pole aega minna tuttu.
Orav, kohev saba taga,
hüüab: “Karu, ära maga!”

Jänes, hallivatimees,
kõigist loomadest on ees.
Temal ammu salmid peas,
peol ta istub esireas.

Kuuselaps see tahtis minna
käharpeade seltsis ka
jõulupuuks me suurde linna.
"Tulen varsti!" hõikas ta.

Seda kuuldes kuusevana
vangutas vaid valget pead:
"Võõrsil tunned kerjajana
palju muret, vähe head.

Mets on õppinud nii mõnda.
Metsa seadus kõlab nõnda:
kes kord siit on läinud, need
tagasi ei leia teed.
Tagasi ei leia teed..."

Päkapikul graafik tihe,
jalgeall on tee nii libe.
Jookseb siia jookseb sinna,
vaatab kuhu poole minna.

Ühest aknast paistab kuusk,
sinna tuleks viia suusk.
Teises tulukene ere,
seal on koos ju kogu pere.

Ema tahaks saada kooki,
isa jälle vägijooki.
Lapsed ootamas on komme,
olgu, sinna lähen homme.

Kätte ongi jõudnud hommik
otsa saamas jõulukommid.
Õhtul jälle algab töö
kuni saabub jõuluöö.

Taas kätte jõudnud jõulud,
lastel pähe õpitud salmid, laulud.
Kõigil rõõmus meel,
sajab lund veel ja veel..
Päkapikudel käimas töö,
olgu päev või öö.
Nad piiluvad ja maiustusi tassivad,
päevast,päeva rassivad.
Taevast piilub kuldkollane kuu,
toas sädeleb ehteis kuusepuu.
Pannil vorstid särisevad,
õues puude härmand oksad värisevad.
Kõigil südames mõte hell ja hea,
seda jõuluvana ja päkapikud ei tea,
Keegi koputaski uksele,ukse taga jõulumees, enda habe ikka veel härma sees...
Luuletused loetud,
vorstid söödud, uued valmis praetud..
jõuluvanaga jutud aetud
minna ka teisi lapsi kaema,
jõuluvana tunneb ja näeb vaeva,
kuid talle meeldib see,
kui kõikjal käidud ootab teda kodutee...

Jõuluvana päris vana,
tukkus saani sees,
põhapõdrad olid vagad
ei äratanud jõulumeest.

Päkapikud hoolega
püüdsid äratada jõuluvana,
kes vaid norskas, kes vaid ohkas
kuhu jääb küll jõulusära.

Peagi jõuti Rõngu külla,
et saaks minna lastelegi külla,
päkapikud usinasti ajasidki
jõuluvanal pea sassi,
jõulumees siis tõstis kära,
kas me olemegi päral.

Esimesena mindi polumooni,
et saaks asjad kiirelt loodi,
püüti kinni Risto Roos,
keda ootas ees kingi noos.

Ristol luuletused peas,
sai ta jõuludeks palju head.
Peagi kingid kõigil käes,
rõõmus meel ja kõlas naer,
jõulutaat siis asus teele,
lubas et peab ka järgmise
jõulud neid meeles.

Oh kätte jõudnud jõulukuu
Kõigil ehtes on kuusepuu
Nüüd on külm nüüd on paha
Õue minna ma ei taha.

Aga mis meelde tuli sul
Lahti uks vist jäänud mul
Oi oi mis ma näen
Vastu vaatavd jõuluvana käed

Astu sisse kallis vana
kuidas sa siia eksisid ära
Kas ma tegin palju kära
Kas mind siit viid ära

Rahu laps lausus vana
Oled olnud väga vaga
Selle pärast et oled tubli
Siia külla ma tulin.

Sokkidel on kavalus,
kadumise saladus,
öösel oskavad nad minna
äraleiaüles linna.

Hommikul sa veidi jälgi
kas on sokijalajälgi.
Aga äkki võimalik
varastas nad päkapikk?

Kui sul aknal polnud sussi
läks tal kingipanek vussi.
Kogemata puistas sokki
tühjaks oma kingikoti.

Kui sul akna peal on suss
sokid paigal on ja kuss.

Väga valgeks on muutunud väljas.
Ühegi lapse kael pole paljas.
Lendab lumepalle siia-sinna,
ei teagi enam kuhu minna.

Kui kõrvu kostub tuulemühin,
Kirjutan lumele: Häid pühi!

jõulud tulid, kolinaga
lumi ununes neil maha
järgi minna aega pole
veidi porine ja kole
olema saab jõulupäev
kuid miks soojaks seest küll läeb

Päkapikul väga kiire,
vaja käija mitmeid miile.
Jõuluvanal sama tee,
minna üle maa ja vee.
Kingikotid vaja viia,
need ei tohi jääda siia.

Valge lumi katab maad,
kooli minna küll ei saa.
Pakane paugub ja näpistab ninast,
kindluse valmis meisterdan siva!

mul on kodus päkapikk
ta on veidi imelik.
jookseb siia-sinna
ei tea kuhu peittu minna

Käib vilgas askeldus ja töö
seal kaugel Jõuluvana maal,
et kinkidega Jõuluööl
saaks teele minna jõulusaan.

Sel ööl täitub iga salasoov,
südametes valitseb rahu.
Jõulutaat kõigile paki toob,
ka lapsele, kes olnud pahur.

Jõuluõhtul küünlavalges
leiab koha rõõmuingel.
See on kõige uue algus,
kui meil leidub soojust hinges.

Ma võiksin olla su jõuluõhtu kingitus.
Su voodil seistes ma laulaks "Püha ööd".
Ja küünlavalgel, see korvaks minu igatsust
ma eemal hoiaksin sind tähtsast päevatööst.

Sul täidaks toa ma piparkoogilõhnaga.
Ehk kauneid tähti siis vilgub taevalael...
Pea saabub külaline kaugelt-kaugelt põhjamaalt
ja sinu hingesoojus sulatab mus jää.

Mu väike soov kirja paberile sai,
olgugi, et jõuluvana päriselt ei ole.
Küll iga unelm kordki täide minna võib -
loodan, et me õhtu imeline tuleb...

Ma võin ju olla su jõuluõhtu kingitus?
Kui soovid, laulaksin ma sulle "Püha ööd".
Ja küünlavalgel, me korvaksime igatust,
koos eemal seisaksime hallist argitööst.