See hetk, mil saabub jõuluöö
on nagu imeline ootus,
siis hellad mõtted, soovid suus
ja täituma peaks iga soov.

Noksisin siit ja näksisin sealt,
ära sõin rosinad saiade pealt.
Peaks ju olema jõulurahu,
aga miks see Miisule pähe ei mahu!

Tuleb vist loota Pikkpäka peale,
kes toob maiusi lapsele heale.
Ronin siis vaikselt ma jõulusussi
ja mängin Miisule vingerpussi!

Väiksel Jussil tore plaan
püüaks kinni päkapiku.
Lõngad, niidid risti-rästi
nii peaks lõksu saama hästi.

Ema vähe õpetas,
siit võid tee küll jätta lahti,
et saaks kapi juurde mahti.

Hommikul oh üllatust-
lõksus kinni minu suss.
Õnneks kommid on seal sees,
särab rõõmust väike mees.

Kui käes on talve algus,
siis napp on päevavalgus,
kui lundki veel ei ole,
on asi päris kole.

Kuid kindlasti on sinus,
noh, muidugi ka minus,
meis kõigis mingi selgus,
üks ikka korduv algus,
jah, see on jõuluvalgus.

Näe, linnas möll ja melu
ja vilgas rahaelu,
kroon krabiseb, sent kõlksub
ja coca-cola mulksub.

Kas kaikuv jõulumusa
peaks võtma talvetusa,
kas püha öö ja saanid
peaks tooma rõõmsad toonid?

Kui sa ei saakski kinki,
kui poleks jõulusinki,
ei kuuske, küünlasära,
ei läheks jõulud ära-
nad elavad ju sinus,
noh, muidugi ka minus.

See imeline selgus,
see ikka korduv algus
ju ongi jõuluvalgus.

Jõulutaadile kummarduse teeme maani,
et ei kingikotti vedama peaks tagasi saani.
Vitsakimbuga meil tuba tuleks ehtida,
et liialt ta sellega saaks vehkida.

Kui siis taat veel hästi end üleval peab,
välja visates soovime talle vaid head.
Sellest hetkest tal aasta jääb jännata,
et uue kotiga meie juurde rännata

Hiire-Intsu jõulumõtted
Anneli Mägi

Nokkisin siit ja näksisin sealt,
ära sõin rosinad saiade pealt.
Peaks ju olema jõulurahu,
aga miks see Miisule pähe ei mahu!

Tuleb vist loota Pikkpäka peale,
kes toob maiusi lapsele heale.
Ronin siis vaikselt ma jõulusussi
ja mängin Miisule vingerpussi!

Igal aastal on näha taevas
üht eredat tähte, mis eredam kui teised.
See täht ei lange alla,
ega kustu ka hommikul.
Jõulutäht on see, mis toob sära
igasse talve ja ka uude aastasse.
Ta särab taevas, tuues sära ka teistele,
ta näitab valgust ka pimedamasse.
Ei kao ka siis, kui taevas pilvine,
vaid toob esile jõulusära.
Jõulutäht näitab talve,
kui kõige ilusamat aastaaega.
Jõulutäht täidab soovi,
kui ta ka ükskord langema peaks.

Igakord kui algamas on jõulukuu
ja kõik on ootusärevuses,
iga linn saab jälle uue jõulupuu
ja õhtupime tuleb tuleväreluses

Iga kord kui algamas on jõulukuu
on olnud sagimist ja rabelemist üle pea
ma tuppa ammu ei too jõulupuud
ja kingiks mida tahan üldsegi ma ei tea

tegelikult kui veidi mõelda tean küll mida tahan
tahan liiga palju saada
jõuluvana ei saa tuua, seda mida mina tahan
Mina soovin saada krapsakamat keha

Soovin uusi sõpru
head tööd ja palju raha
Raha palju poleks vaja
Vaid, et elaks ära

Et ma ei peaks seisma sabas,
kus on seista paha
Et ma ei peaks mõtlema, mida vastan ma
Miks mul kepp on ja kas ootan last nüüd ma

Igakord kui algamas on jõulukuu
ja kõik on ootusärevuses
saab iga linn jälle uue jõulupuu
ja õhtupime tuleb tuleväreluses...

Tuul Ja Kuusk

Tuul:
Olen Põhjatuul! Uhuu!
Raagu puhun iga puu!

Kuusk:
Siis kui terve mets on paljas,
kuusk on ikka ilus haljas.

Tuul:
Oot, sind sasin sedamaid!
Sa ju torkad mind, ai, ai!

Kuusk:
Ära tule, tuulevana,
minu okkaid puudutama!
Metsale on ehteks nüüd
minu roheline rüü.

Lastel meelgi nukker oleks,
kui ma talvel haljas poleks.
Mis nad nääriks tuppa seaksid?
Mille ümber pidu peaksid?

See hetk, mil saabub jõuluöö
on nagu ilmeline ootus,
siis hellad mõtted, soovid suus
ja täituma peaks iga soov.

See peaks olema õige soov
mida jõuluvana tooks,
Soovin...soovin...aga mida ?
Tean ! Soovima pean seda !
Soovin, et mul õe ta tooks,
et saaksime mängida siis koos !!!

See hetk, mil saabub jõuluöö on nagu imeline ootus, siis c, soovid suus ja täituma peaks iga soov.

Minu ja sinu koduks on Põhjamaa,
veel veidi jäisem Islandil,
külmapuudust ei tunta Lapimaal,
nii peaks see olmea Vilsandil.

Aga häda, lumetaadil lumepuudus,
suvekuudel põdes rasket grippi,
nüüd on lumest tõesti puudus,
ehk teie teate mõnda nippi?

Kas osta lumemasin, või võtta liising
et ise lund saaks toota riiki,
et kõik võiks meidki tunda auga,
kui külma Põhjamaade riiki!

Lund meil pole
ja ilm on ka kole,
ei tea kas Jõulutaat üldsegi tuleb-
Kui ma vaid teaks,
mida tegema peaks,
et jõulud meil valgemad oleks...

Nüüd muretseb ema ja muretseb taat
kuis jõulutaat kingid kohale saab,
kes ruttu ütleks mis vaja on teha,
jõulud on kohe,kinke on vaja!
Kuhu jäänud on lumi kuhu jäänud talv
nüüd saanil peaks olema rattad all!
Taat salme kuulaks ja silitaks pead
sest lapsed ootavad,olnud nad head
Kes aidata saab,palun,olge head!!!
ON SELLISEID,HÄID INIMESI ???

Kulla-kallis Jõulutaat
kas sa tuled jõlutaadimaalt?
Ütle, kas teil iga päev
kõikidel on jõulud käes?
Muigab Jõulutaat "Ei, ei.
Pühi pole üldse meil.
Kui me peaksime kõik pühi,
oleks kingikott meil tühi"

Kuusemetsas askeldavad pikud,
et väiksed Mikud,
kel sussid aknalaual,
enam ootama ei peaks kaua.

Kulla kallis jõulumees
kingi mulle BMW
kui sa peaksid ziksi tooma
kukun masendusest jooma

Bemm see on ju kobe masin
mida iga rullnokk vahib
tahan, lasen kapsu ma
teistest mööda kihutan

Aga kallis jõulumees
üks väike palve oleks veel
palun kingi raha ka
siis saan trahve maksta ma

Miks tulid sa vaid viivuks,
peaks prae nyyd lõpuni sööma.
Lendlesid nõnda linnutiivul,
varsti kirikus kellad hakkavad lööma.


Korraks kiiksatas uks,
miskit punast vilksas vahelt.
Nyyd syda tuksatab tuks,
meeletult suur on kingi tahe!


Väljas hanged on lausa aknani,
Jõuluootus hinges suur.
Laual tiksub kell tikadi-takadi,
Jõulu ehted juba ammu puul.


Kaunil väljal suur pakane,
järve kaanetab sillerdav jää.
Kohe luuletusi esitama hakkame,
Varsti looja läheb jõulupäev.

Veel üksinda ta kõnnib keset tänavaid,
kõnnib mööda inimestest, kes talle tuttavad..
ta ei taha kuulda midagi, ega näha kedagi kes õnnelik,
see haavaks teda ja teeks kurvemaks,
sest ta elu on üksik ja konarlik, kus rõõmu ei eksisteeri.

Veel keset ööd end leida võib,
kaob pimeduse varju, kust teda ei leita,
kus saab ta tunda mis on elu,
kui halb see olla võib, kui valus ja kurb.

Tahab ta leida elu mõtet,
milleks elada ja mille või kelle nimel,
kui leiaks selle mõtte, siis võiks elada edasi,
kuid praegu see üksik hing jalutab öö varjus,
et keegi teda ei näeks, ja tema teisi,
sest õnne ta nüüd vihkab ja päikeseloojangut ei salli.

Päike mis läheb looja, meenutab talle ta kunagist õnne,
kuid ta ei taha mäletada midagi mis hea,
ta teab ainult kurja..
ta ei naerata kunagi ja silmades sära ei leia,
ta ei nuta ega mõtle armastusele,
tal on kõigest ükskõik.

Üksik hing, kellel pole vaja mõelda teistele,
ta ei näe kunagi päikeseloojangut,
sest selleks ajaks kaob ta pimeduse varju,
et mitte näha neid kauneid värve,
mis meenutavad armastust.

Kuu varjus ta käib,
jälgib tähti kuid kunagi ei soovi midagi,
sest ta teab, et need soovid ei täitu kunagi..
ja seda ta ei tahakski,
ta on harjunud üksi olema,
ta ei taha armastust ega hoolt
ja õnne ei tahaks ta kunagi enam tunda,
sest see kõik viiski ta sinna kurbusesse.

Ei vala ta pisaraid, mis tulnud armastusest,
ta valab vaid verd kui näeb õnne,
veri mis voolab tal mööda põski, on kui pisarad,
verepisarad.

Kui algab päev kõnnib ta ikkagi mööda tänavaid
otsides üksikuid nurki,
põgenedes päikesetõusu eest,
et kaduda koos ööga..
ootab ta päikeseloojangut,
kuid mitte selleks et seda vaadata.

Päike on tõusnud ja kell lööb peagi keskpäeva,
kuid ei armastus ega õnn seda muuta saa,
et vihkab päevi see üksik hing,
kes tahaks looja minna igaveseks, et olla ainult öö..
see üksik hing soovib vaid olla kuu asemel,
et ei peaks ta põgenema päikese eest.

Pole keegi öelnud et talle ei meeldiks päev
talle ei meeldi vaadata õnne,
sest ta vihkab seda,
talle ei meeldi näha ega tunda armastust,
sest sellepärast ongi ta nüüd üksik hing.

Armastust sai ta tunda,
kuid ta sai liiga palju haiget,
ja haavad ta hinges ei parane mitte iilagi,
ta tahaks vaid leida veel üht sellist hinge,
kes oleks sama üksik nagu temagi,
ja põgeneks koos armastuse eest.

Veel üks üksik hing,
ja elu oleks parem,
kuid kurjust ja kurbust ei võtaks talt miski,
need on ja jäävad ta südamesse,
süda, mille asemel on kivi
süda mis on jääs,
ja mitte keegi ei saaks seda üles sulatada..
isegi mitte päike, sest selle eest ta põgeneb..

Süda kui jää ja hing kui kivi
on murdumatud,
sest nad ongi nii palju murtud,
et enam rohkem ei saa..
talle haiget teha, ega südant murda,
ja ammugi mitte armastust tundma.

Igas öös võib ta näha õnnelikke hingi,
need teevad talle haiget, ja panevad ta verepisaraid valama,
sest sügaval hinges ta tunneb kadedust
miks just tema ei saa enam õnnelik olla,
kuna teda on armastus tapnud,
ta meeli mürgitanud,
ja pisarate asemel verepisaraid valama pannud.

Ta magab päeval, ja näeb und,
kus armastus on sama kaunis kui reaalses elus,
kuid talle on need õudusunenäod,
ja kõige jubedamad hirmud mida ta näha ei tahaks.

Kas on veel keegi, kes kannatab nii,
kes oma kannatusi ei tahagi lõpetada,
kes tahapki nii elada,
üksinda ja üksinduses,
kes ei taha tunda enam armastust mis nii kibe ja valus,
kes ei taha õnne mis lõpuks elu hävitab,
ja nii saigi temastki üksik hing..tänu õnne ja armastusele,
millest ta enam kuulda ei taha..

See üksik hing leidis tee,
ja loojus koos päikesega
nüüd on ta ainult öös, kuhu loojus koos teise hingega,
nad ei ela just õnnelikult,
sest mõlemad vihkavad armastust...

Mis vahel mu närve nii sööb,
kui mu ümber pole kedagi,
ja vaikne on maa...
Miks mõtlen veel sulle,
kus oled, mida teed,
ja kas ootama sind peaks veel..??

Nii üksi ja vaikus mu hinge paitab
teades et on olemas sõpru,
nagu sina mulle oled,
eriline ja hea, kelleta ei saaks..,
sest lubasin sulle,
et ei unusta iial sind ja jätan su südamesse,
kuigi valu teeb hing...

Tahaksin vaikust, et olla rahus,
kuid vaikus meenutab mulle sind..
ja see pole sama
mis ta enne oli...
vaikus ilma sinuta,
on kui päev ilma päikseta,
mis hall ja must, ning mõtetu...

Karlsson mõtles üksi,
tahaks minna jooma,
äkki mõtles, laseks püksi,
ei peaks poest õlut tooma.

tuli mai,
tegi pai.
kus se mai küll siis sai?

tuli talvestjooksujalu
pika talve mai ei talu.

ütlema peab seda ,et
mai tõi malle kevade.

tuli mai,
oli mai.
kus see mai nüüd järsku sai?

kui see peaks sind huvitama-
mai läks maale suvitama.

Emake mu tugi raskel hetkel



Kodutare.. vokiratta vurin,
õuest kostund koera vaikne urin.
Ulguv tuul ja ahjus hõõgvel söed
ammu ununenud olema peaks kõik see juba
jah,,,,kuid meelen mul see ikka.
Ema soojad käed,
sageli ta lahket pilku naeratamas näen.
Tunnen tema puudutust,
see maha võtab pinge,
rahu tuleb tagasi mu väsinud hingge.

Nukker isadepäev

Isadepäeval näeb tuhandeid lapsi
käekõrval lõbusalt vedamas papsi.
Aeda koos isaga!Kooli koos isaga!
Üks laps kuid põselt peabpühkima pisara:
tal on küll kena ja armastav ema,
kuid oma isa ei mäleta tema.
Täna ta tunneb end eriti lööduna:
peaks küll see isadepäev rutem mööduma!
Kuidas ta seni neid päevi küll talus?
Isast on rääkida,mõeldagi valus...
Siis aga... tee peale lendas üks suleke,
vihmapiisk sätendas sellel kui tuleke-
võib-olla last nõnda tervita isa,
öeldes:"Pea püsti!Ja kuivata pisar!
See on küll kurb,et ei saagi nüüd tulla ma
sinuga rääkima,õppima,hullama,
aga kõik see,mida head oli minus,
ära ei kao,vaid jääb elama sinus!
Õpetab see,et sind aitamas pole ma.
kaks korda tugevam elus sind olema..."