Vesi

Ronkmustad pilved me peade kohal,
sähvivad ja lõvi kombel möirgavad.

Palju, palju on seal pisaraid,
mis ootavad, kuniks kukuvad,
oma rahumaale jõuavad.

Aga piisad pilve sees,
otsa ei saa, ei saa, ei saa,
mõõtmatu on vee kogus seal.

See kogu taevalae katab,
ja aina kallab ja kallab,
üleujutab kõik kaldad.

Vesi, igalpool aina vesi,
uuristab oma väikseid augukesi,
ta varsti mind enam ei kanna,
ja põhja poole üle annab.

Rahumaa sügishommik

Ühel vaiksel udu-unisel hommikul
leidsime rahu-rahuliku maailma.
Vaikus oli seal võrratult õrn,
hääletud udupiisad kukkusid.
Puud, oksad, lehed ja lambad,
kõik olid oma rahulikus vaikuses.

Paigal seisis liigne liikumine,
segadust ei olnud segatud,
rahutust ei olnud külvatud,
olemas ei olnud painavat pinget.

Paar sammu ette nägime,
uduloori sees peitust mängisime.
Tuul ootas kaugel oma aega,
päike ei tahtnud lõhkuda meie maailma.

Suur ja kiire päevatee oli kaugel,
ei puudutanud mind ega sind.

Oleme seal endiselt, kui silmad sulen,
oleme seal endiselt, kui unistada julgen.

Rahumaailmas on paigake praegugi,
kus kokku võime saada viivuks veel.