poisid lilli meile andsid kaheksandal märtsil.
ütlesid, et naistepäev, ja kaege, et ei närtsi,

plikad, teie pinkidel need kollased nartsissid.
siis nad jänku-hundi märgid meile rinda pistsid.
pärast tunde seltsis sõime suhkurdatud kringlit.
poisid olid viisakad ja lahked nagu inglid,

teatasid, et püha puhul saadavad meid koju.
aga õues neile tuli lumesõjatuju.
mina sain palliga suhu.
helen sai laubale muhu.

mail oli ranits lund täis.
klaarika käpuli käis.
minni, kel lund sattus ninna,
ähvardas kaebama minna.

siis me jooksu pistsime, ja poisid kannul jooksid
küllap nad meid lõpuks ikka koju saata lootsid.
teet mind narris: “luba, et su koolikotti kannan!”
naersin – on ju naistepäev, ja mis seal pahaks panna!”

Ranits hüpleb kooliteel,
päike särab tema ninal.
Ranitsal on rõõmus meel,
tal on aabits, tal on pinal!

Ranitsat ja koolilast
ootab koolimaja.
Ütleb tere tulemast
esimene õpetaja.