Jõuluvana kulla - pai
palun täida minu soov
Sina oled vana hai
tühjenda üks autopood...
Minult ära salmi küsi
parem haala tuld mul paar
too mul rehv siis kasvõi tühi
pea siis karikaid mul laar
abi vajaks tagasild
sest et minek nõnda nüri
et ei oleks tömp mul silm
kaasa haara klaasihari
too mul juhtmeid mitu tükki
et ei oleks mosse pime
teen siis kasvõi mitu kükki
mis küll oleks lausa ime
võta riiulilt ka õli
et ei jääks me rajal jänni
et ei oleks autos tuli
too ka tuletõrje nänni
ja et minek oleks hea
too ka küünlaid mulle paar
kui siis kaine püsib pea
ei saa vastu Hr Saar
ja kui uued vedrud saan
panen nii et ninast väljas veri
hüppel õhus justkui pelikaan
kindlalt kõrgemal kui Meri
et ei lõppeks minek vägev
pane märssi filter hea
saab siis mossest masin äge
kuulsust kogub õige pea
pane kotti kolb mul uus
et minema saaks kiirelt siit
ei ole enam sõnu suus
vait jäänud isegi on Priit
võta polte kaasa peoga
et ei kukuks mosse koost
õige gaasi õige veoga
maha jääb siis Hr Roost
too ka uus mul norma traks
et siis lõpeks istme ooper
maha jääks siis iga naks
meist ka kindlalt Hr Sooper
kui siis kaitsmeid uusi saaks
ei teeks masin enam tempu
miski enam jätta saaks
ette meil veel Hr Lempu
too ka plekki tükki kaks
sest et ette jäi meil trepp
kui tiib on uus siis iga naks
kaotab kohe Hr Sepp
spido trossi kui veel paluks
sest ei ole kellu taadeld
kui saaks lahti kaugusvalust
maha jääks ka Hr Maaten
kui nüüd küsiks veel
uut akut oleks overkill
kuigi uue voolu teel
kahvatuks ka Hr Lill
ja kui ruumi saani sees
käsikäivitusevänt
et ei noriks tehnilisemees
kurja näoga Hr Jänt
lõppeks võta tuli vilkuv
mis meid hädas välja veab
püüab konkurendi pilku
kraavis me... siis kindlalt teab!!!
nüüd vist lõpetama pean
kuna soontes möllab humal
muidu kes se seda teab
pahandab veel MOSSEJUMAL!!!!!
üle võrgu kahiseva
lendab baidike
bitid vahetavad faasi
ruuter umbesse
koormusjuhtimine feilib
ekspodent on laes
jõulutervitused voona
serverruumi praeks
puhvriummistuste püünis
kihiline kook
MAC ja IP aadress tülis
võrgumeister joob
Kas kauneim aeg?
Kas kauneim aeg,
mis hinge poeb,
on suured ostud
Kaubamajast või
kõikjalt kostev
trill ja trall
-või hoopis-
rõõm ja rahu hinges,
silmis sära,
ei mingit kära?
Siis kauneim aeg
on rahuaeg,
ei ostukära
ei liigset sära?
Jääb vaid andeksand,
et oleks ruumi
meil kõigil võita
see KAUNEIM AEG.
Sel ööl me tunneme hella vaikust,
aegajalt vaid kiriku kella kaiku.
Sel ööl tuleb kõigile andeks anda,
et hinges oleks ruumi vaid rõõmu kanda.
Su siniste silmade sära,
peegeldus mu silmis...
Kui vaid see tunne ei kaoks ära,
ma olen ju valmis..
valmis sind tundma.
Omada maailmaruumi,
nagu pisike liblikas su terves pihus,
kas tajud ?
See lõhn on kogu maailmaõhus.
Jah, see oled sina ja mina...
korraga nagu uus ja vana,
Nagu üks paks romaan,
mida sa ahmid lugeda.
Kui palju kordi on tunne,
et arm on kaotanud mõte ,
kui mõtetu võib tunduda üks vanne,
tuua su ette kõik tähed
nagu mingi salakate,
mida ta varjab ?
Kuid äkitselt elustub romantika
nagu vana keraamika,
mis leiab jälle oma elumõte
su tühjal riiulil või kaminasimsil .
Ja sa usud jälle.
Maailm võtab su omale sülle
ja lennutab mööda
maailmaimesid ja vikerkaart.
Nagu öeldakse, et nisu on kullakarva,
ütlen mina vaid vahel, väga harva
nii nagu näen mina,
su silmad-need säravad
nagu hommikune taevasina.
Ja mina ei ole romantik,
olen uskuja
ja püüdlik maailmaparandaja.
Selles väikeses kuplis.
Nelja seina vahel.
Olen sulanduja.
Sinuga sulandun ma veelgi enam
ja maailm tundub tõepoolest kenam.
Olgu see romaan või puhas suguakt,
sinus leian ma enda ja oma loomingu,
ja see on minu silmis juba
päris arvestatav FAKT.
Mu arm.
Kadunud armastus
Ma mõtlesin ise ennast süüdi
kui ütlesid,et ei vaja enam mind.
Sind armastades lõin endale müüdi
et ikkagi peaks jumaldama sind.
Pea aru sain lihtsatest asjadest
nii kerge on haiget saada
kui puudu jääb ilusatest sõnadest
kus maaslamajat iial ei lööda.
Ma hetkeks kaotasin aja ja ruumi
vastakad tunded painasid mind.
mis loevad siin unistused ja soovid
kui nii raske on unustada sind.
Langevate udulooride ookeanis
väljaspool aega ja ruumi
lõppes ootus,
see enneolematu õnne ootus,
alateadvuse alandlik viisakus
lõpetas eksisteerimise
eirates julmalt aega ja ruumi -
lõppes ka aristokraatlik orjatöö
siin tinahallis ookeanis ...
Ma ei tunne end olevat sõbralikes suhetes
suure maailma luksusega
mis mu akna alt tõldades möödub,
tunnen end nii olematu näitlejana
igavikku pikkuses tragöödias,
nende inimpapagoide seas ...
Ja see maailm,
mille loomisel pole saanud ma osaleda
sunnib mind pidevalt silm-silma vastu seisma
oma tõelise härra minaga,
ma olen neetud siia hundilauta
aastatuhande valele poole,
roosakate kristallidega veres ...