Lapsi on me peres palju,
kaugelt kostub jõululaule valju.
Need on meie pere päkapikud,
kel peas on mütsid punased kui puravikud.

Ootamas on nad tunde mitu juba,
kuhu jääb nüüd Jõuluvana ,tulla ju lubas?!
Varsti kostub korstnast kära,
Jõuluvana kõrvetas oma püksid ära!

Aga sellest polnud kära,
ema tõi sukanõela ja parandas püksid ära.
Siis sai Jõuluvana mahti,
tegi suure kingikoti lahti.

Laste näos siis rõõmu nähti,
küll siis luulekogu läks lahti.
Kõigil Jõulupäeval rõõmus meel,
ning Jõuluvana uutesse kodudesse taas on teel!;)

Tere jõuluvana,pai
oodatud sind kaua sai,
üles tuniistama pean oma
head ja halvad vead,
kui see jutt siis kestaks kaua,
teine kord ma sellest laulan.

Tere jõuluvana pai,
oodata sind kaua sai.
Üles tunnistama pean,
oma head ja halvad vead.
Kui see jutt siis kestaks kaua,
teine kord ma sellest laulan.

Jõuluvana, ma ei oska sulle salmi lugeda
luba kingituse tasuks ühel jalal hüppata
luba et sul habet paitan enne kui ma kingi saan
ja kui sellest veel ei aita teisel jalal hüppan ka...

Jõulutaevas jõulutähed
valgustamas maad.
Jõulusõnum Jõululapsest
kõlab üle maa.
Jõulukirik, jõulukellad,
jõuluküünla lõõm -
sellest kõigest südamesse
tuleb jõulurõõm...

uuel aastal ma ei purjuta
uuel aastal meest ei harjuta
uuel aastal rügan teha tööd
uuel aastal kodus veedan ööd
uuel aastal lapsi ei kurjusta
uuel aastal naist ei kurjusta

ja kui sellest ikka veel on vähe
õpin selle salmi jöuludeks pähe:)

Minu jõulud mööduvad
kodus, õues, kuudis.
Ma ei tea miks inimene
kingist ainult hoolib.
Sellest, et me jõululaud
lookas oleks söögist.
Kuusel ehted säravad
tehtud piparkoogist.
Minu jõulud poleks rõõmsad,
kui mul puuduks nina.
Näärihõngu ei saaks tunda,
haista laual liha.
Sellest, millest mina soovin
saada jõulurõõmu,
pole nukk, ei auto, voodi
ega kalliskivid.
Vaid, et lihtsalt minu silmad
säraks sinu hoolest.
Ma ei tahaks väga palju,
tunda seda häbi,
millest küll võiks olla tehtud
kuuseladvas käbi.
Mulle meeldiks, kui sel teel
poleks algust, lõppu.
Et su pehmed käpakesed,
tõuseks rõõmust õhku..

Jõulutaadile kummarduse teeme maani,
et ei kingikotti vedama peaks tagasi saani.
Vitsakimbuga meil tuba tuleks ehtida,
et liialt ta sellega saaks vehkida.

Kui siis taat veel hästi end üleval peab,
välja visates soovime talle vaid head.
Sellest hetkest tal aasta jääb jännata,
et uue kotiga meie juurde rännata

Vanasti jõulukuul kõik oli valge,
maas oli lumi mis sätendas palge.
Nüüd meil maa must
ja pori on jalgel,
soovime aega mis jäänud meist kaugel.

Siiski on jõulid üks kaunimaid pühi,
mille tulekuks valmistad-palgeil higi.
Mis sellest et pori, kuid hinges on helgus,
jaga sest teistele, siis saabubki valgus.

Päkapikk tõi kingitusi
sest ta on meil väga usin
väikseid komme,piparkooke
mullinätsu,pepsijooke
Vastu tegime tal pai
sellest tuju heaks tal sai
kutsusime teda külla
lubas aasta pärast jälle tulla.

Jõuluvana - jube pätt,
mütsiks peas on ema rätt.
Habemeks on sauna nuust,
tuttav hääl tal tuleb suust.
Sellest veel siis ikka vähe,
ajab mulle kärbseid pähe.
Et ta olla kaugelt tulnud,
väsinud ja läbi külmund.
Täitsa lõpp on aga see,
siis kui tuleb jõulumees,
igal aastal ühte moodi,
isa just on läinud poodi

Esimeset pakust lumest
kuuseke sai talvejume
ja ta rõõmsalt vaatas ennast:
"nüüd ma olen kauneim vennast"
Ent oh imet,
vend taees
seisis lausa lume sees.
VAlge olid teised puudki,
karukoobas ja veel muudki...

Sellest lumevalgusest talvekuu sai alguse !

Jõuluvana, punanina,
kinkis mulle kirju kana.
Kirju kana munes muna,
sellest kasvas Jõuluvana!

Jõuluõhtul oli tore,
kuigi päkapikul oli mure.
Mure oli väga paha,
sellest rääkida ma ei taha.

Kuigi peate teadma,
tegin kogu aeg head ma.
Tegelikult päkapikk,
on veidi imelik.

Oi, seda lund, oi lumekest,
mida sajab ja sajab!
Oi, seda talvist tuulekest,
mis väljas sääl juttu ajab!
Tuul kõneleb kuule ja tähile,
ta kõneleb jõuluööst.
puud lumega kaetud, nad kuulavad,
mis räägib tuul imedeööst.
Oi, seda tuult, ta kõneleb,
et tulemas jõulumees,
ja oi, kui ta tuleb,
siis säramas tal lumeke taga ja ees;
ning pambud tal seljas, ka vitsakimp - v
ist lastele, arvab küll Endu,-
ei, see on selleks, kui varesed teel,
neid hirmutab, et tõuseks lendu.



Oi, seda lund, oi lumekest, mida sajab ja sajab!

Oi, seda talvist tuulekest, mis väljas seal juttu ajab!

Tuul kõneleb säravast jõulupuust ja sellest, mis Endule toodi

Küll mängiks Endu, see latseke; ta väsimus viimaks viis voodi…

kui kell on kuus
on piparkoogimaitse suus
sa unistad siis muust
sellest ilusast jõulpuust

Särab kuusk ja tuba
jõuluvana tuleb juba,
lastelt luuletusi kuulab
juba sellest rõkkab terve tuba.

vaata ja sa näed -imeilus jõuluaeg
siiras rõõm on lapse silmis
päkapikk tõi kingi ilmsi
sellest rõõmust lapse silmis
sai ka ema-isa kingi
see on jõuluime ilmsi.

Pisut tähetolmu, natukene lund,
Keegi tatsab tasa, südaööni tund
Uinuda ei saa sest ärevus on hinges
Hiilid voodist välja, saatjaks on sul ingel,
Sinu sammud on kui kassil kuumal plekil.
Ümber võtnud vana lapiteki,
sest et veidi külm, samas aga õdus,
nagu jõuluajal, ikka olnud kodus
Nii hea on olla laps ja tunda seda rõõmu.
Kuni oled noor veel, haara igat sõõmu
sellest jõulutundest, mis on haruldane,
millele ei miski pole ligilähedane.
Kuid kes siis on see, keda kuulsid kolistamas?..
See isa on, kes miskipärast kuuse all on kolistamas!
Sa küsid isalt: " Mida öösel teed siin, paps?"
Isa ehmatades hüüab:" Ära uuri elu, laps!"

Hilistest halladest saati
igatseb iga laps lund.
Lumega koos jõulutaati
kätte kui jõuab see tund.

Väljas on härmatand oksad.
Südames hingel ent soe,
headust kui märgata oskad.
Muu siis üldse ei loe.

See ongi jõulude mõte.
Ka andmis- ja saamisrõõm.
Anda parem on- see on tõde!
Hinge jääb sellest rahu ja rõõm.

Väike päka komistas koridoris,
sellest tekkis kõva lärm .
Ema ärkas ülesse ja porises,
jälle teeb ta põranda poriseks.

Kaasaegsed jõulud.

Akna taga vihm ja pori,
kuskilt kostab kõva norin.
Jõulutaat on suikund unne,
päkapikke ta ei tunne.

Päkapike lood on kehvad,
kingikott on teinud vehkat!
Jõulutaat end tõmmand pilve,
päkapikel kurb on ilme.

Leida võiks ju uue taadi,
poris sõiduks pole saani!
Kingikott kust leida üles,
jõulutaadi uimas kerest?

Päkapikud näevad vaeva,
üürivad nad õhulaeva.
Kingid uued abi korras,
juba ootavad neid Norras.

Päkapikel jõud ei rauge,
kuigi sõit on olnud kauge.
Kinkidega kõik nüüd korras,
tagasi nad jõudsid Norrast.

Päkapikud leidsid uue,
jõuluvana uhkes kuues.
Kingitusi meil, kes jagaks
ega narkouimas magaks.

Pilve tõmmand jõuluvana,
päkapikud viisid ära.
Enam seda uimas taati,
nähtud pole sellest saati.

Oi, mäletan IMEDE ÖÖD!
Mitu aastat see tagasi oli.
Tuli kaasa koju kesk ööd-
kempsuaknast ta tagasi ronis.

Habe härmas ja marraskil põlv,
ise laulis ta rõõmsalt "Hei hoo!",
nii et kaikus sest taevavõlv.
Sellest ööst ma laulugi loon!

Igal jõuluööl hinges mul tärkab
hell-ärev rõõm, kas seekord siis taas
minu armas mees äkitselt märkab,
et on JÕULUMEES (käpuli maas)?

Täna ma jutustan karuotist
kes kukkus välja kingikotist,
kukkus mauhti saanilt maha
saan se kihutas metsa taha.

Karuott saanile järele astus,
teel tuli keksides jänes vastu
kuulnud et hädas on mängu karu
haaras ta karu ja tormas kui maru .

Varsti ta pusiski salamahti
tegi tuttava koti suu lahti,
taas oli karu koti sees
kus teda ootasid sõbrad ees

Jõulumees midagi sellest ei tea
nägu tal naerul ja tuju on hea

päkapikku täna nägin,
sellest teile räägin.
Nüüd tean kes on päkapikk,
minu isa Mikk!

Jõuluvana käis minu kodus,
kingid mulle kätte ladus.
luule oli vist hea,
seda kiitiski mu ema Lea!