sulgub uks
ja selle kaja värisema paneb maja
päkapikul sõit on sees
külla tuli jõulumees hilja
gnoomid vaidlevad veel ruttu
laulab kumb või muidu juttu
teeb kui teine tõmbab uttu
haldjat
heidutab see kära
tema tahaks minna ära
metsa kus ei ole paha
ja kus keegi hambaraha
padjalt otsima ei tule
ega jõuga silmi sule
nagu näiteks mantlis mees
lusikaga kohe teeb
tahad metsa? kohe saab!
kuuseni vaid meeter maad
küünlaleekideni ka
põleb kuusk ja põleb tuba
küsin jõuluvanalt luba
kas võin äkki minna
siia-sinna joostes linna
vatti mida panna ninna
salmi lugemiseks vaja
pole leida terves majas
milleks vatt, siin alles lebas
paarikene sigarebast!
tule aga siia, poju!
saame kõhu täis ja koju
Armas kallis jõulumees,
insuliini vajan ma!
Tahaks lausa tasuta,
ära palun pahanda!
Häid pühi kõigile!
Jõuluvana punanina
aasta otsa pani tina
nõnda palju manustas
et lapsed sootuks unustas
ja nüüd näed vanal värisevad käed
ei saa lahti kotipaela
mida tahaks panna kaela.
Vaiksel talveõhtul naeratab kuldkuu,
väljadel laiali lumejuuksed.
Lumeräitsakad, kristalne jõulukuu.
Sügavas unes on jõulukuused.
Veel vara on ärgata unest
ning oodata ilusat õhtut.
On vara end soputada lumest
ja tõusta inglina õhku.
Ja lõpuks kui käes jõuluõhtu,
ingel lumekleidis jalutab
Sajab lund ja jõuluhõngu
täis hing, kuid süda valutab.
Ja naeratab kuldkuu, ning tähed...
Aeg inglina lume sees veerelda.
Langeb täht, soove on vähe:
Tahaks veelkord kristallides keerelda!
Valged on põõsad ja valge on lumi.
Valge mu mõte ka.
Üle härmatand maa
aisakellade kumin.
Kuulan hardalt ja keeletult,
olen pisem ja arem.
Ning ma tahaksin
meeletult,
meeletult
olla enesest parem!
Pisike päkapikk
oled päris asjalik,
tule minu sussi juurde
too mulle kommi ja üks struudel,
tahaks veel ka sokolaadi,
verivrsti ja rulaadi.
aga ära puzzlet too,
sest et see mul juba koos
Minu jõulud mööduvad
kodus, õues, kuudis.
Ma ei tea miks inimene
kingist ainult hoolib.
Sellest, et me jõululaud
lookas oleks söögist.
Kuusel ehted säravad
tehtud piparkoogist.
Minu jõulud poleks rõõmsad,
kui mul puuduks nina.
Näärihõngu ei saaks tunda,
haista laual liha.
Sellest, millest mina soovin
saada jõulurõõmu,
pole nukk, ei auto, voodi
ega kalliskivid.
Vaid, et lihtsalt minu silmad
säraks sinu hoolest.
Ma ei tahaks väga palju,
tunda seda häbi,
millest küll võiks olla tehtud
kuuseladvas käbi.
Mulle meeldiks, kui sel teel
poleks algust, lõppu.
Et su pehmed käpakesed,
tõuseks rõõmust õhku..
Jõulutaati ootab laps,
ootab ema, ootab paps.
Ootab koer ja ootab kass.
Päkapikud akna taga
ikka siis, kui mina magan.
Tahaks kordki näha neid,
silitada nende päid.
Kahjuks mina neid ei näe,
kuidas lood on sinul?
Läbi esimese lume sahistan
alla Riia mäest kesklinna...
Tuul kõrvus tasa kahistab-
kuhu tahaksid veel minna?
Käes on varsti jõuluaeg
ja poelettidel päkapikud.
Kui jõuab sadamasse laev,
siis kuub mu kodus ripub.
Olen jõuluks jälle merel
sinna ei iial tule jõulutaat.
Kus on päkapikupere,
nad ei uju siia maalt...
Varsti jäätub veepind ära-
see ongi mu jõulukingiks.
Aga kodus jõulupuu sära
ootab ära uue aasta plingiks.
Olen kodus ja otsin miskit
sulanud külmkapi riiulilt.
Pole enam viina ega viskit
kuulen tasa esimest viiulit.
Tule sinagi ja kuula heli...
kuula minuga ja minuta.
Kuula seda tasa seni
kuni pole minuta.
Reaalsuses on nõnda
Külmkapp tasa vilistab.
võtad siis päästerõnga
ja vestivilet vilistad.
Laev läeb muuseumi
ja mina Riia tänavale
kuni saabub sulalumi
minu koduväravale.
Piparkook ei pane pahaks ,
kui sa teda hammustad.
Hoopis seda ta just tahaks ,
sest ta kardab minna pahaks.
Armas jõuluvana mul on palve
ära pane pahaks,
kuid mu vennas selleks talveks
uusi uiske tahaks.
Vend on praegu hällis vakka
ta on minust pisem,
seni kui ta käima hakkab
uisutaksin ise!
Kullakallis päkapikk,
mul on sulle palve,
võiksid külastada mind
mitte ainult talvel.
Kevadelgi iga päev
tahaks kommi süüa,
suvel jäätist võiksid
sussi sisse tuua.
Käes on jälle jõulukuu
, linnas särab kuusepuu.
Jõulurahu, küünlasära,
kingitus läks meelest ära.
Tahaks linna sõita reega,
kus siis sõidan palja teega.
rooli viskan sõbra klemmi,
hoovist võtan papsi bemmi.
jõuan linna, kaubamajja,
ostan vorsti, veidi saia.
kingitusi kuhjas poes,
ringi käia on siin soe.
isale ma ostan vöö,
seda nõuab tema töö.
ema mult saab uue lõhna,
et ilus oleks jõulu õhta.
väike õde see on pai,
talle kõlbab suhkrusai.
olen kodupoole teel,
mõned toimingud on veel.
aga kallim, see läks meelest,
asun jälle linna teele.
Talle ostan kaelakee,
kimbu lilli, lõhnavee.
nüüd siis kõik on kinke saanud.
ise olen ilma jäänud.
tuiksan mööda teed nüüd koju
, uksel ootab kiisupoju.
talle verivorsti annan
ja siis süles tuppa kannan.
ongi jõuluõhtu käes,
jõulud käimas täies väes.
kuulen uksel kop-kop-kop,
ukse taga jõulu sokk.
sisse astub jõuluvana,
nõnda jõulud täies hoos
käimas selles jõululoos
Nüüd päkapikk asub teele.
Tal seljas on pisike märss.
Ja plaanis on jätta tal meelde
sinu väikene jõuluvärss.
Tal plaanis on õppida ära
see laul, mida sina tead,
näha korraks su silmade sära,
kuulda, kas sa ka viisi pead.
Päkapikk ei pea kimekirja
neist, kes teinud on mõned vead.
Päkapikk paneb nime kirja
neil, kes tahaksid olla head.
Sinu nime ta torkab märssi,
sinu laulu ta jätab pähe
ning ta aitab sul öelda su värssi,
kui see äkki sul muidu ei lähe.
Niisiis päkapikk asub teele,
õlal pisike naljakas märss.
Sina tuleta ruttu meelde,
oma jõuluks õpitud värss.
Siis kui akendes kustuvad tuled,
selja taga on koolisaal tumm,
sinist koduteed vaikides tuled,
ümber langemas lumi kui lumm.
Tahaks uskuda veel kui legendi,
et käis koolis vist eht näärimees.
Siiski muiates meenutad vendi,
kellel see äratundmine veel ees.
Peidab peost jäänud väsimust ära
iga talveööst hingatud sõõm...
Äkki näen, kuidas õhuski särab
magus valutav nääriöö rõõm.
Talvest tahaks ma leida nii palju punaseid põski ja tõttavaid jalgu uniseid hommikuid, kuukiirevarju silmadesära, mis ehmataks ära suurlinna sombuse kisa ja kära avaraid tänavaid, päikese valgust seda, mis tähistaks alguse algust magusaid hapukaid lõhnu ja maitseid kedagi kindlat, kes hoiaks ja kaitseks helgemaid päevi lumeredeleis parke õrnust ja hetki, mis iial ei lõpeks.
Päkapikul graafik tihe,
jalgeall on tee nii libe.
Jookseb siia jookseb sinna,
vaatab kuhu poole minna.
Ühest aknast paistab kuusk,
sinna tuleks viia suusk.
Teises tulukene ere,
seal on koos ju kogu pere.
Ema tahaks saada kooki,
isa jälle vägijooki.
Lapsed ootamas on komme,
olgu, sinna lähen homme.
Kätte ongi jõudnud hommik
otsa saamas jõulukommid.
Õhtul jälle algab töö
kuni saabub jõuluöö.
Jõulurõõmu jagamiseks
läheb jõlunuvanal rabamiseks.
Jõulurahu saamiseks
piisab ainult magamisest.
Kui läheb luule küsimiseks
muutume me tõsisteks.
Meie palju luuletaks
lapsed ainult kinke tahaks.:)
tahaks nutta väheke jõuluhardal meelel.
Piparkoogitäheke tasa sulab keelel.
On tähed kaunid, säravad
kui pimedad on tänavad
ja vaikus hinge kriibib siis,
küll tahaksin, et oled siin.
Ning kätte jõudnud jõulud taas
ja veidi lundki leidub maas,
Oh kus küll oled, "jõulumees"
sa tule koju, ole mees.
Kullakallis päkapikk,
mul on sulle palve,
võiksid külastada mind
mitte ainult talvel,
kevadelgi igapäev
tahaks kommi süüa,
suvel jäätist võiksid
sussi sisse tuua!
NAERATUS
Pliiats hetkeks peatub suus
Sùda kinke ihkab
Väike tùdruk òhinal
jòulusoove mòtleb:
Olen saanud juba nònda suureks
et mu suusad mulle jäänud väikseks
neid ma kohe tòesti uusi vajaks...
Minu uisud alati on teiste vanad
kui saaks ùkskord päris omad..
luitund värvikarpi silmates
märkab, pliiatseid sealt kadund,
osal terad katki, mòned jupiks jäänud
Tahaks saada päris uue karbi
et vòiks teha oh mis kauni pildi!
Ometi ùks soov veel sùdames.
Läbi akna pilgu suunab tähistaevasse
ja siis kogu hingest lausub oma jòulusoovi:
Ah, kes teab kas tuleb ùldse talve –
igal aastal polegi ju suusailma
kui vanadele uiskudele paneks valged paelad
näeks nad välja kohe nagu uued
siis saaks sellel aastal veel ka ilma läbi
ja pliiatseid ehk saaks ka edaspidi
ja tea, kas ongi tuju joonistada...
AGA
KUI VÓIKS INGEL TULLA SIIA ALLA
RÒÒMUSTAMA MINU ISA – EMA
NENDE PALGEILT KUI NÄEKS NAERATUST
NENDE KESKEL KUI NÄEKS ARMASTUST
KINKI SUUREMAT EI OSKAKS UNISTADA.
SIIS MUL ALLES OLEKS MIDA JOONISTADA....
Mida enam võiksin soovida ma,
kui lund ja päikest korraga.
Ja kuidas tahaks talvele taas
anduda roheline aas.
Pilved, hallikassinine taevas,
seal kõrgel, meie soove nad teavad.
Tuleb lumi, enne jõule on maas.
Saavad valgeks nii metsad kui aas.
Saabuvad Jõulud, ning küünalde säras
ma tahaksin näha su silmade sära.
Ehime kuuse ja süütame leegi,
jõulurahus ei sega meid keegi.
Toogu need Pühad soojust ja valgust,
sulle ja mulle millegi algust.
Luban, et nii nagu soovid ma käitun,
lootes et siis meie unistus täitub.
Kodusoojus toob jõulurahu hinge.
Lapselapse kallistus viib kogunenud pinged.
Küünlatule värelevas helgis
tihtipeale ELU MÕTE selgib.
Lapsepõlve saanisõidu aisakella kaja
tahaks veel kord kuulda vaiksel jõuluajal.