Lõunamaale lendas kana
lehmal algas talveuni
jõuluõhtul jõuluvana
ise lunis kingitusi
vastlapäeval mardisandid
tegid kõigile aprilli
pealinnas elevandid
lobisesid londid villi
Kulla kallis jõuluvana,
Oh kuis ootasin ma sind.
Et sa kallil jõulupühal
külastaksid jälle mind.
Nüüd sa tulid ,tänu sulle
meelespidamise eest
Tegid palju rõõmu mulle
Kullakallis jõulumees):
Jõuluvana püsti hädas-
oli saan see nända madal,
et läks katki saginaga.
Saanikesel tukid taga,
lapsed tühjaks tegid saani ,
milles palju jõulukraami.
Jõuluvana trilla-tralla
jättis kingid pilla-palla.
Päkapikud tulid appi
tegid korda kingikoti.
Päkapikud, oh te hullud
tühjaks tegid kõik kartulipõllud.
Olgu jõulud või uusaasta see,
ikka toovad kartulikrõpse.
INDI - INVA.
Olid metsas indiviid,
tegid tööd ja läksid siit.
preres elada, siis oli viis
nyyd elad vaimus yksi invaliid.
Sa tulid mu ellu
kui päikese kiir
Sa tegid mind õnnelikuks
kinkisid poja keda armastan
sama palju kui sind
ja loodan ,et see armastus kestab igavesti...
SINU KÕIGE PAREM SÕBER.
Kord tulid mu juurde
ja palusid
:Võta mind tagasi!!
See siiski ei läinud nii...
pettus hinges, põles kui viin
Haiget tegid mu kehale, meelele...
Sulle jäid meenutama mind mu pisarad.
Aasta möödus ja armid väiksemaks muutusid...
Nüüd muutus elu, sest kohtasin kedagi,
kes minus näeb mind ja oskab hoolida,
pakkuda seda mida vajan...
vajan Armastust,
mis on puhas ja omakasupüüdmatu,
ta ei karju, ei löö...ta paitab mu pead
ja vahel sosistab :Ei leidu nii palju sõnu,
et öelda, kui väga sind Armastan!!!
südame lähedale lasin sind,
huultele suudlesin sind,
kõigest hingest armastan sind,
olid minu sinilind,
kuid nüüd tegid tiiva löögi,
mis oli valus mulle
ning südamest valu läbi sööstis.
Jõulu aeg üks tore aeg
lumehelbeid täis on aed.
Kingitused kuuse all
ühes pakis vist on sall.
Jõulutaadil abi vaja
hõid lapsi taevast sajab!
Päkapikud haigeks jäid
lumememm on ära läind.
Tulid appi valged inglid
tegid mõned krõmpsud kringlid.
Ingleid kunagi näha ei saa
päkapikke ka ei saa.
Sa elus andsid endast kõik,
mis iial suutsid anda.
Veel tegid tööd su vanad, virgad käed.
Sa kandsid hinges, mida suutsid kanda.
Sul oli ka siin oma eluraamat,
kus olid kirjas kõik su eluread.
Su hinges säras ikka päiksepaiste
ja kõigile sa soovisid vaid ainult kõike head.
Siin elus iga hetk on meie elu saatus
ja igal hetkel oma teatud hind.
On algus sünd ja lõpp on viimne vaatus,
kui kell lööb viimset sekundit ja sulgub eluring.
Sügis
Vihmane ja hämar,
vesine ja udune,
hall ja pime,
sombune ja nukker.
Tuuline ja kõle,
näpistav ja külmetav,
mullalõhnane ja kõdunev,
hüvastijättev ja kurb.
Seeneline ja samblane,
luigelaulune ja õunalõhnane.
Villasokiline ja salline.
Vaatasime koos sügist,
nägime koos sügist,
tundsime koos sügist,
hingasime koos sügise hõngu,
jalutasime koos lehesajus.
Järsku oli hoopis kõik:
värviliselt kaunis,
kuldkollaselt kuldne,
pur-purselt punane.
Päike paitas õrnalt,
läbi rõkkava sügisvärvi,
tuul keerutas tasa,
lehti ümber me jala.
Sina avasid mu silmad,
et saaksin näha,
sügiskauniduse sära.
Sina avasid mu meeled,
et saaksin tunda,
õunalõhnalist sügislummust.
Sina tegid sügise soojaks,
hoides mind kaisus,
kuniks vihmasadu vaibus.
Kuidas Pakane meid kimbutas
(Pille Naur)
2006
Ükskord talvel õige karmilt Pakane meid kimbutas,
madalate kraadidega hirmutas ja tembutas.
Maad ja veed ta üle tõmbas oma jäätund kämblaga,
inimeste põski peksis peene jäise vemblaga.
Ninaotsast näpistas ja varbaid-sõrmi pitsitas,
ise oma habemesse kahjurõõmsalt itsitas.
Pagendas ta väljast tuppa ka kõik õueasukad,
kellel hõredaks jäid seekord pehmed soojad kasukad.
Ühtki üleliigset lendu vareski ei lennanud,
puud jäid tardumusest kängu - külm neid oli emmanud.
Kui nüüd selle kurja moega tühjaks jäänud oli õu,
Pidas vana Pakane veel isekeskis veidi nõu.
Igavusest otsustas ta tulla tuppa järele,
põhjustades meelehärmi kogu inimperele.
Igal pool, kust läbi pääses, tegi ta suurt pahandust!
Mõnes kohas kinni kiilus mitu selle maja ust,
teisal jälle võttis kätte, külmutas ta kraaniveed,
pärast põikas jälle välja, jäätades kõik sõiduteed -
seda lõbu endale ei saanud ta ju keelata,
ahnel pilgul püüdis kõiki kokkupõrkeid neelata.
Siiski talle sellest naljast ikkagi veel väheks jäi,
veidi mõelnud, oma põuest külmakraade juurde tõi.
„Nüüd vast huvitavaks läheb!“, mõtles ta ja maigutas,
kiirelt iga asja ette tõkkeid juurde paigutas.
Küll ei käivitunud autod, küll ei sõitnud mõni buss,
lõdisesid, turtsusid ja lõpuks tegid lihtsalt: „Vuss....“
Eriliselt lõbu pakkus Pakasele aga see,
et ta mõnes kohas kaanetada kinni sai ka kaevuvee.
Kõige lõpuks nautis pilti, piiludes küll sealt, küll siit,
kuidas kõikjal jõudsal sammul kahanenud oli riit –
omaette rehkendades kuuri taga pidas aru,
hävitades nädalaga poole talve puudevaru.
Nõnda viimaks kõik sai tehtud, mõnuga ta hõõrus käsi,
tundis, et ta sellest kõigest pisut ära oli väsind.
Otsustas, et lubada ta võib nüüd endale ka puhkust,
oma kätetööde üle tundis aga siirat uhkust.
Kallis Jõuluvana,
mulle meeldib kana.
Kui see on mu jõulukink
ja sul väga maitsed sink,
siis kingituse teen ma sulle,
sest ju sina tegid mulle.
Emale sa võiksid
tuua uue lambi.
Sest ma vana teen ju katki
kui ma palli tambin.
See luuletus on Sulle. Jah, Sa oled selle välja teeninud Vahet pole, millega Ehk koristasid Oma toa ära... Pesid nõud... Said hea hinde koolis... Ütlesid emale,et Armastad teda... Kallistasid kedagi ilma põhjuseta... Armastad ka teisi peale Enda Oskad naerda südamest... Tegid pontule pai... Jah, Sulle... Sulle,sest lugedes neid ridu mõistad ehk, kui ERILINE Sa oled!!!
See luuletus on Sulle. Jah, Sa oled selle välja teeninud Vahet pole, millega Ehk koristasid Oma toa ära... Pesid nõud... Said hea hinde koolis... Ütlesid emale,et Armastad teda... Kallistasid kedagi ilma põhjuseta... Armastad ka teisi peale Enda Oskad naerda südamest... Tegid pontule pai... Jah, Sulle... Sulle,sest lugedes neid ridu mõistad ehk, kui ERILINE Sa oled!!!
Pruuni värvi olid su silmad.
Nad lugesid läbi mu ihu ja mõtted.
Puurisid ajugi auklikuks.
Tegid hinge endalegi talumatuks.
Nüüd su silmade värv on värvitu.
Ihu ja mõtted jäänd laokile.
Aju asemel kui aseaine.
Seda nimetatakse nüüd vaid -
abieluks.
Kui pole sind, pole ka mind.
Kes teaks miks tegidki nii,
et sinuta pean elama nüüd.
Ootama ja lootma, kuni sa tuled .
Küni ütled ja võtad
ningendale jätad !
Ma polnud kurb,
kuid vajasin abi.
Su lohutav sõna
päästis mu piinast.
Kõike, mis ütlesid,
teadsin juba enne.
Siiski peitus Su sõnades võluägi,
mis muutis mu maailapildi.
Su sõnu ootasin ammu,
kuid ometi tulid need ootamatult.
Sest ma ei teadnud,
et unistused täituvad.
Su sõnad olid need,
mis mu terveks tegid.
Nüüd tead, et Su sõnadest
sai uue tee algus.
365 päeva(jõulueri)
käes on jälle jõuluaeg
jõuluvana sind ma olen oodanud jälle need 365 päeva
Lõpuks sa jälle saabusid
Justkui tegid mulle selle imelise päeva
kus ma tunnen end õnnelikult
nüüd jälle sa oled läinud
sind ootama jälle ma pean sind need 365 päeva.