Lapsi on me peres palju,
kaugelt kostub jõululaule valju.
Need on meie pere päkapikud,
kel peas on mütsid punased kui puravikud.
Ootamas on nad tunde mitu juba,
kuhu jääb nüüd Jõuluvana ,tulla ju lubas?!
Varsti kostub korstnast kära,
Jõuluvana kõrvetas oma püksid ära!
Aga sellest polnud kära,
ema tõi sukanõela ja parandas püksid ära.
Siis sai Jõuluvana mahti,
tegi suure kingikoti lahti.
Laste näos siis rõõmu nähti,
küll siis luulekogu läks lahti.
Kõigil Jõulupäeval rõõmus meel,
ning Jõuluvana uutesse kodudesse taas on teel!;)
Akna taga plirts ja plärts,
vihmapiisku sajab,
verivorst teeb pannil särts,
veel kuivab piparkoogimaja.
Jõulutaat ei saanud tulla,
saan ei sõitnud asfaldteel.
Kingid jõudsid kuuse alla
salvo kelgus läbi vee.
Saabunud on aisakella ajad,
kaugusest ta kutse meile kajab,
hämaruses kaunil häälel hüüab,
meie südamesse tulla püüab.
Tahab sinu kodu juurde astu,
loodab, et sa helised sealt vastu.
Tal ei ole kehas pillikeeli,
ometi ta ülendab su meeli.
Aisakell ei kõla ainult sulle,
tema helin kustub küünlatulle.
Midagi ta endas kanda suudab,
mis me hinge ilusamaks muudab.
Säraküünla ilus sära
saadab vana aasta ära.
Uus las tulla väiksel sammul
nii, et õnn tal püsib kannul!
Taevas on suur kuu,
akna all pikk puu.
Aisakellad helisevad
vorstid ahjus särisevad.
Istun toas ja loen siin päevi.
Mustad Jõulud küll on paha.
Kardan ,et ma lund ei näegi,
Jõuluvana ei tulla taha.
Kui tuleks lumi maha,
tuleks pühad rõõmuga.
Näe keegi tuleb ukse taha
Jõulumees! - suure kotiga!
Lumme tuisand teed ja rajad -
jõulusalmi oleks vaja.
Siis saab tulla jõulumees,
kingid suure koti sees
Helisegu aisakellad,
särisegu vorstipannid,
et võiks pühad
tuppa tulla,
küünlasära kaas tuua.
Jõuluvana, võiksid tulla
meile homme jälle külla.
Meie klassis, et sa teaks
jäävad lapsed ikka heaks!
Jõuluvana öötöö
Kuldne kuu on akna taga.
jõuluvana veel ei maga-
ei saa sängi pugeda,
vaja kirju lugeda.
Enne tuttu ta ei lähe,
kui saab laste nimed pähe.
Sellepärast ongi tal
pea ja habe helehall.
Nimed peas,võib meile külla
jõuluvana kindlalt tulla-
hüüab kas või pimesi
meie kõigi nimesid.
Kes seal ukse taga kopsib,
jalgu lumest puhtaks ropsib?
Tahab tulla meie tuppa -
arvab vist et vana tuttav?
Emme julgelt ukse avab
näol tal naeratus on kaval -
tuppa astus võõras mees
habe ajamata ees
pikk ja valge, ninal prillid
peitmas kulmude all silmi,
mantel punane on maani
kaasas kotitäis tal kraami.
Hakkas minult salmi nõudma
pidi teise kohta jõudma,
kohmitses siis koti sees -
ütles, olen tubli mees!
Kust ta teab? Vist tõesti tuttav?
ma ei küsi, sest ta ruttab.
Tuttavad tal saapapaelad -
vist on isalt saapaid laenand...
Ootan kuni issi tuleb
räägin talle oma murest.
Loodan enne magamist
saab issi saapad tagasi.
Ei soovi karda ja kingisadu,
vaid väikeseid lumiseid metsaradu.
Soovin, et õnn oskaks tulla ja avada ust,
et tuba saaks täis armastust.
Imelisi Jõule
Päkapikk tõi kingitusi
sest ta on meil väga usin
väikseid komme,piparkooke
mullinätsu,pepsijooke
Vastu tegime tal pai
sellest tuju heaks tal sai
kutsusime teda külla
lubas aasta pärast jälle tulla.
Lumi, lumi, lumi, lumi
ootan sind ju kaua.
Lumi, lumi, lumi, lumi
lõpuks tuleb taevast alla.
Jõulud nii meil saabuvad
mõtted õhtuks laabuvad.
Nii saab jõuluvana tulla,
kingid anda, lumes hulla.
Jõuluööl on vaikne,pime,
sellel imelisel ööl
ikka juhtuda võib ime.
Sellel ööl on inglid tööl.
jõuluööl võib näiteks tulla
nagu ahjust värske kringel
sulle ootamatult külla
päris ehtne taevaingel.
Kullakallis Jõuluvana, rikkurite killast
too mul buumer musta värvi
nokats helelilla
maki pealt sa lase tulla
kõige tümpsum looke
rikkurite jõuluvana ei too piparkooke
Ei taha möllu ega kingisadu
vaid vaikseid ja lumiseid metsaradu. Soovin, et õnn oskaks tulla ja avada ust...
et tuba ja õu saaks täis armastust.
Ei taha karda ja kingisadu,
vaid vaikseid lumiseid metsaradu.
Soovin, et õnn oskaks tulla ja avada ust, et tuba ja õu saaks täis armastust.
Kui ma küünlatule süütan samblakarva kuusepuul,
ma ei karda, et Sind tüütan õrnad lembesõnad suul,
kauneid sõnu kõigil vaja, küllap ootad sinagi,
kuskilt kaugelt tuulte kajast nopin sõnu minagi...
Metsakohin, küünlasära, varjud valgel lumeteel,
kas ma veel kord tulla tohin? Ootad sa mind ikka veel?
Jänkule ma jõulud teen,
kuuse alla koogid viin-
oksa peale süütan küünla,
et näeks jänku tuppa tulla.
Jänku vaatab-rõõmsalt
tuleb-hunt näeb valgust ära läheb.
Ainult hea võib valgust näha-
kuri kaugele tast läheb.
siis kui meile tuled külla kingipakkidega sa,
võiksid korraks läbi tulla
naabripoiste juurest ka.
Nad ei ole eluotsa
näinud sind veel tulemas...
Mõtle,nad ei usu, et sa üldse oled olemas.
Las halb kõik meelest läeb,
kui küünlaid süütavad Te käed
Las tulla algav aasta uus,
kus õnne, rõõmu, armastust!
Jõuluvana tore mees,
istub rõõmsalt saani sees,
võtab suuna taevasse ,et saaks külla tulla sinule.
Jõulusoove ootab ta,et saaks neid ka jagada.
Jõulumees ta mõtleb kaua kuni kohale tal jõuab,
et sa soovid kõike head,teistele ja Talle ka.
kauneid jõule
soovin teile
täna õhtul südamest
et võiks homme
parem tulla
selleks hoidkem teineteist
süütan küünla
jõuluõhtul
toomaks rahu
hingele nii nukrale
küünlaleegi vaikne värin
toobki rahu hingele
kaunid jõulud
saabund kõikjal
valgeid helbeid
lendleb taas
rinnus tärab
ärev ootus
et ei lõppeks
kõik see hea
süütan küünla
jõuluõhtul
toomaks rahu
hingele nii nukrale
et jääks kestma
kaunis homne
selleks edu veel ja veel
NAERATUS
Pliiats hetkeks peatub suus
Sùda kinke ihkab
Väike tùdruk òhinal
jòulusoove mòtleb:
Olen saanud juba nònda suureks
et mu suusad mulle jäänud väikseks
neid ma kohe tòesti uusi vajaks...
Minu uisud alati on teiste vanad
kui saaks ùkskord päris omad..
luitund värvikarpi silmates
märkab, pliiatseid sealt kadund,
osal terad katki, mòned jupiks jäänud
Tahaks saada päris uue karbi
et vòiks teha oh mis kauni pildi!
Ometi ùks soov veel sùdames.
Läbi akna pilgu suunab tähistaevasse
ja siis kogu hingest lausub oma jòulusoovi:
Ah, kes teab kas tuleb ùldse talve –
igal aastal polegi ju suusailma
kui vanadele uiskudele paneks valged paelad
näeks nad välja kohe nagu uued
siis saaks sellel aastal veel ka ilma läbi
ja pliiatseid ehk saaks ka edaspidi
ja tea, kas ongi tuju joonistada...
AGA
KUI VÓIKS INGEL TULLA SIIA ALLA
RÒÒMUSTAMA MINU ISA – EMA
NENDE PALGEILT KUI NÄEKS NAERATUST
NENDE KESKEL KUI NÄEKS ARMASTUST
KINKI SUUREMAT EI OSKAKS UNISTADA.
SIIS MUL ALLES OLEKS MIDA JOONISTADA....
Ei taha karda ja kingisadu,
vaid vaikseid lumsieid metsaradu.
Soovin, et õnn oskaks tulla ja avada ust,
et tuba ja õu saaks täis armastust.
Jõuluõhtul näed taevas sa tähtede pidu,
kuuled kuljuste häält, saani naksatust.
Rullub lahti su ees kogu jõuluilu,
täis su unistusi ja armastust.