lumi langes, lumi langes
teed ja toad on paksus hanges.

õu on lumes, aed on lumes,
vaikus põllu valges jumes.

maga aga, maga aga
valge maailm akna taga.

Väljakul on Jõulupuu

Õhturahu. Mööda välja
lumeuitu kannab tuul. Astud õue. Õuest välja.
Väljakul on jõulupuu.

Puhas kargus. Mõtlik vaikus
pikkamisi muutub ööks.
Aastaraamat kesköö paiku
ennast sulle lahti lööb.

Lootust, jõudu, õnnevirvet
lubab särav jõulupuu.
Ehteks lume karrakirmet radadele paistab tuul.

Sõidan jõuluks koju,
aastaid pole käinud
memme taati näinud,
näitan neil oma poju.

rõõmust' vanad kortsud
võttes sülle lapselapse.
klaaritud sai vanu apse
maetud tüli portse.

jõuluõhtul saabus
rahu, vaikus maabus,
peres kõik viimaks laabus

uus aasta uut moodi,
pere armsalt koos
õitseb kui valge roos-
nii aastat uut loodi

Ilusaim mälestus - jõulujutt.
Palju viind kaasa aegade rutt.
Lihtne toake, emake hell,
talve vaikuses helisev kirikukell.
Säravaist küünaldest ehitud puud.
Vaikne on jõuluöö - pühaim tund.

Vaikuses on Tema sammud,
sahiseva lume sees.
Ootame ju Teda ammu.
Tuleb. Naeratus on ees!

On tähed kaunid, säravad
kui pimedad on tänavad
ja vaikus hinge kriibib siis,
küll tahaksin, et oled siin.
Ning kätte jõudnud jõulud taas
ja veidi lundki leidub maas,
Oh kus küll oled, "jõulumees"
sa tule koju, ole mees.

Sama habras ja õrn kui elu
on tuules värelev küünlaleek.
Keset pühadeootuse melu
leia aega ka mõtiskluseks.

Vaikust kuula ja leeki vaata
salasoov leia südames,
et siis talveöös teele saata
selle võiksid head soovides.

Ära unusta seda, kes ootab,
ava süda ja pühenda end
küünlaleeki sa hoolega vaata
seal avaneb ulmade hing

Küünlaleegis on õnne ja valu
hingevärinaid, armastust.
Ta on habras ja õrn nagu elu
sunnib paotama hinge ust.

Sul soovin jõuluööde õnnist vaikust
ja õrna hella kuma sinu hingesse
ja tema ligiolu üllast aimdust
ja teadmist:rahu elab südameis .

Sul soovin jõulu sätendavat sära ,
et temailu peegelduks su silmades
ja et ei kustuks aasta kestel ära
see rõõm , mis süüdatud sai jõuludes .

Jäälilledest ehitud aken,
langev lumi.
Jõuluvaikuses kostub
aisakellade kumin.

Päev hiilib rutates metsade rüppe,
takerdub puude latvades.
Viivuks veel peatub ja tagasi vaatab -
tõesti, ta lahkub kui kaheldes.
Sügiski taandub, tal lumetusik kannul
teel kaotab kuldseid kingasid.
Kaduvat aastat nii vaadates aiman -
aeg surub takka ju minulgi.
Täna veel jõuan, täna veel jaksan,
rõõmuga astun teel edasi.
Kuulan vaikust, mis sosistab targalt -
pöördu, saad aidata kedagi.
Kasuta päeva, ta lühikest valgust,
siis jõuad rohkem ja enamgi ...

Sel ööl me tunneme hella vaikust,
aegajalt vaid kiriku kella kaiku.
Sel ööl tuleb kõigile andeks anda,
et hinges oleks ruumi vaid rõõmu kanda.

Kõrvus tuikab kella tundide tukset,
pilk ootavalt peatunud uksel.
Ränkrasket vaikust täis kogu tuba-
tuleks Jõuvana juba!

Lumiste luhtade valgusest
silmad veel vidus,
keegi otse mu nina eest
põõsasse vidus..
Keegi üksikult pihlapuult
külmunud marju otsib,
keegi kusagil kaugemal
koorepragudes toksis,
keegi pesa-puul hoolega
kollast kasukat harjab-
lumine vaikusalati
eneses midagi varjab.

Kui pilvevahtu pillub maha
embab valgeks kogu maa
juba ammu käidud rajad
saamas on muinaslooks.

Üks väike ingel tantsib tuules
valgeks saanud kogu maa
vaikus nagu hingetõmme
muutub aina vaiksemaks.

Üks päkapikk see jookseb lumas
sumab kiiresti edasi
aisakella helinat
kuulda juba kaugele....

Lulmi langeb tasa, lumivalgest taevast,
puud on tardunud härmatise taha.
Lulmi langeb tasa, lumivalgest taevast,
nagu õnnistus langeb huulilt maha.

Vesi vakatab lume vaikuses,
tuulgi hingab raskel kähinal.
Vesi vakatab lume vaikuses,
tähistaevas paistab maale lähemal.

Lumi langeb tasa aegamööda taevast,
langeb väreledes kattes laia ilma.
Lumi langeb tasa aegamööda taevast,
Läbi saju vaatan lumeingli silma.

Selles öös on palju ime:
Ümbruses siis lamab tume,
Kõik on tasa, pole keegi,
Ainult ilus sajab lund,
Vaikus läbib küngaid,mägi,
Taevas helkib üksik täht,
Kõikjal tasa,igav,tume,
Aga tunnen hea meel,
Süda kuumutab mind see,
Mis algab nii,et sellest arugi ei saa!

Seda hea tunnet toob mulle jõulu
Arnastus mul kingis jõudu,
Mul on nüüd siis tugev taht,
Ma oskan seda,mis omab maht!

Otsekui puhanud jõuga
taevas on täna
tusaseks löönd.
Maas tuulesõnn hõõrub lõuga,
hange on kadunud värav,-
tuisk kihises läbi öö.

Ikka julgemaks,julgemaks paisub
nurmedelt tuisklev,
valendav tuhk.
Pole rahu,pole pilgukski vaikust,
ulviall neelab ning huikleb
näärikuu heitlev puhk.

Tuul nagu puhastaks vaipa-
jahust ja rasket,-
otse su nina all.
Lumepilv veereldes ründab aita,
nüüd juba raputab kaske,
nüüd juba oigab tall.

Korraga veerlevad aias
nurmkanatäpid
abitus reas.
Süda ei jäta sind mõnusalt majja:
müts varnalt ja randmeile käpik,
tuisk välja su veab.

Vaiksema hange varju
kollaseid teri
raputad peost.
Ja eemalt siis jälgid,kui harjub
inimestest peljutet veri,-
veri,mis ühte meid seob.

vaikuses on tema sammud
sahiseva lume sees
ootame ju teda ammu
tuleb naeratus on ees.
sokolaaist saapad sall,
karamellisa kukerpall.
suusamütsil tutt on lumest
õnneks nägin seda jõuluunes

Sigin, sagin , osturagin,
rahvast poes kui murdu.
Hinnapakkumiste pragin,
ajan selja sirgu.

Parem lähen hoopis metsa,
kõnnin värskes lumes.
Vaatan tähti, kuulan vaikust,
jõuluvana süles.

TAEVAS PILVINE JA HALL,
LUMI KRIUKSUB JALGE ALL.
VÄIKELINNA TÄNAV TÜHI.
VIST KÕIK PEAVAD JÕULUPÜHI.

ÕNNIS JÕULUPÜHA VAIKUS ...
TÄNAV NAGU UNNE SUIKUS.
ÜHTKI INIMEST MA'I NÄE,
KAS SIIS VIIMNEPÄEV ON KÄES?

KÕNNIN UINUND TÄNAVAL,
LUMI KRIUKSUB JALGE ALL.
EI, SEE TÄNAV VEEL EI MAGA!
PEATUN ÜHE AKNA TAGA.

TOAS ON HELE KÜÜNLAVALGUS,
LAPSED KUUSE JUURES SALGUS.
SALMI LOEB SEAL VÄIKE POJU.
MINAGI SIIS TÕTTAN KOJU.

Valge liivarand üksikul saarel,
me kahekesi lebamas maas
Päike särab kõrgel taevakaarel,
meri puhas ja sile kui klaas.

Ei kunagi ütlema pea mida soovid,
sõnad tähtsaimad pole, ma tean.
Ole julge ja kõike vaid proovi,
nii ise kirjutad oma eluread.

Ei seal rannal meid keegi sega,
siiski üksindust tundma ei pea.
Vaikus ei häiri meid väga,
olen sinuga alati, sa tea.

Valge liivarand üksikul saarel...
kaks tähte taevas säravad...

Kuulatame,
vaikuse vaikset hääleta häält,
tunneme,
kuidas sõber paneb su kaela ümber
oma soojad/kallistavad käed!

Mu sõnad on kusagil õhus
Kui liblikad lendlevad seal
kus pilvedes vaikus ja rahu
Sa kinni vaid püüdma nad pead


Kui tahad mu kõrval Sa seista
Pead käima neis kõrgustes
Vaid siis võid mind kuulda ja mõista
Ka sõnatus vaikuses

VAIKUSE RADA.


Ma kuulan tuult et püüda sosinaid ta iilist
ma vihmapiisku oma näole lasen langeda
ja nende puudutuse malbes, märjas ilus
on minu hingust,see sind soojendab.
Sa päiksena mu päevi muudad kauniks
su kiired paitavad mu hinge ilusaks
ja kui ma lähen siit, viin kaasa kõik mis andsid
ja minu lahkumine teeb su tugevaks.
Sa ära kurvasta, ma tulen ükskord jälle
ja siis me tunded ühte sulavad
nii nagu vihmapiisad moodustavad järve
ja jäävad igavesti sinna elama.
Kui me ei kohtu enam ja sa tunned kurbust
siis lase tuulel viia igatsus ja äng
ta toob need minu juurde ja sa äkki tunned
on pisaratest sinu nägu märg.
Kas on need vihmapiisad või on valu hingest
sul püüdnud kaduda ja jätnud jälje sest
toob homne päev su rõõmud minu juurde
ja olen üleni su embuses.

Kes on sõber
Naljakas sõna see sõber kord on
Selleks võib olla ju isegi konn
Naelal on haamer,pintslil on värv
pastakal paber ja vaikusel lärm.

Valisin sinu,sest meeldid mul väga,
aitan sind hädast kui midagi mäda,
armastan kõike mis ilus ja tore,
Vihkan vaid valet ja petust mis kole

Nendega sõprust siin ilmas mul pole.