Mis mõtlete uusaasta alguses,
kui viimane küünal on pime?
Ma arvan, ses tehisvalguses
üks tõeline tuli on IME!
Külmade linade põhjatu krabin,
sügavasse unne suikunud keha viimane vabin.
Sisemise tõrviku tahmav sära,
tõrjub monstrumeid,kui kappav mära.
Vaikuse varjus loon oma pildi,
''Erevalge seiklustemaailm'' sildil.
Kosmiline kõiksuseloov jõud allub minule,
ning see kuulub ka sinule!
Õige sõber.
Kui sõbral on valus ja haiget ta sai,
siis lohuta teda ja tee talle pai.
Kui abi sest pole, ikka kurb on ta meel,
sa kalli võid teha- nii paremgi veel.
Kui ikkagi rõõmsaks ei teda tee see,
võta viimane kompvek ja pooleks see tee.
Parimaks kingiks mis sõbrale tahta,
on see, kui ei hoita vaid enese nahka.
Gladiator
on õhtu noor ja pööbel peab pidu
ma istun siin vaikselt mekin ma mõdu
rahvas juubeldab ja voolab vein
mu südames kurbus ja pakitseb lein
tänases võitluses kaotasin sõbara ma kalli
oma oma truu ratsu kelle varsana viisin ma talli
vein täna ei paranda mu tuju
kui halli massi seast avastasin imearmsa kuju
su liigutsed nõtked ja imeilus pilk
mu südant tabas kuumuse helk
ma kaotasin kõik mis mulle kallis kunagi
kaitstes oma rahvast mul areenil surra lubati
kuid armidest lugemata mu gladiaatori keha
mind hoidis elus minu raev ja viha
siin ma istun ees veinaga täidetud klaas
istusin kui ori ahelad jalgu köitmas taas
meid siia toodi et lõbustada rahvast
et näha surma ja võitlust mahlast
on kord minu ja ma tõusen lauast et võidelda nüüd
seotakse selga turvis hõbekotkas kaunistab mu rüüd
ma astun julgelt sammu sinna
kus tuleb surmaga vastu minna
möödudes rahvast ma märkan sind
su silmad puurivad maast jalatallani mind
ma ei oska seda hinnata mus keeb veel viha
kuigi näen su naiseliku iha
võitlus on läbi seal lebab maas
vastane noor kes kogenematu taas
mult võetakse ahelad ja klaas täidetakse veiniga
kuid mu süda on täitund noore poisi leinaga
ma eemaldun märatseva bööbli eest
liigun ma saali
silmad märjad mul pisaraveest
kui järsku seistes ja ujumas nähes alasti sind
mind sinust varjab vaid kaardina pind
ma seisan siin mu jalad ei liigu
kuni sa märkad ja heidad mulle pilgu
mu julgus on tappa areenil meest
kuid värisema paneb see kui sa tuled välja veest
ma taganen ja põlvili langen ma
kuna ma olen ori ei saa ma sind vaadata
sa lõbusalt naeratades mööda must jooksed
sul ilus on kael ja märjad su juuksed
kui sa lahkund ma tõusen maast nüüd
mu silmis su nägu ma kohendan rüüd
ma nägin su ilu hetkeks vaid ja kadunud sa
ei teadnud ma rohkem veel praegu aimata
tuul vaibunud ja liivakeerisest langeb viimane raas
mu mõõk tõuseb jälle löögist vastane on maas
mu sõber kaaslane on langetanud pea
ta haavad surmavad ma teda aidata ei saa
ise keereldes ma vahutavas liivas
näen ma bööblit kel suu on naerust kiivas
mu mõõk neid lõbustab tol hetkel siin
kuid teisi haavates mul südames on piin
kolm ründajat nüüd vastu mul seisab
ma üksi ehk surm neist kellegi leiab
lootus on jäänud mul veel siiski
sest tribüünil kohtasin imekaunist noviitsi
vana gladiaator kel armiline keha
on nüüd kimbatuses ei tea mida teha
kuigi vanne võitlejal surm tervitan ma sind
ma seisan maas kus verine pind
kolmest vastasest kaks on nüüd
kuigi tõsiselt vigastas mind ja mu rüüd
nõrkedest haavast kukkusin ma
see oli hetkeks ja ründasin taas
teadsin et viimast korda mul piin
näha sind vaatamas seda võitlust on siin
sõbrad langesid kõik enne mind
lootes seda et saaksin emmata sind
lootus pole kadund mu mõõk liigub taas
kuid jälle ma haavast põlvili maas
ülekaal on suur kahele vastasele kaks lisaks veel
mu pilk leiab sind mis kustutab takistused teelt
võitlen veel kuni jaksab mu käsi
kuigi ka see varsti väsib
veristest haavadest nõretab mu keha
tean et midagi ei saa ma enam teha
bööbel lõbutseb ja räuskab taas
kui minu põlved puudutavad maad
mu keha on nõrk ma otsin vaid sind
sa bööbli seas kes armastab mind
nähes su pilku ma jõudu saan
kuid põlved tõusevad vaevu maast
mu turvise paelad rõhuvad keha
sest igal pool on läbi lõigatud liha
kuid nähes sind ma tõusen taas
viimaseks võitluseks jäänd on veel raas
ähmane pilt ma näen läbi udu
seal oled sina meie lapsed ja kodu
viimaseks löögiks ma tõstan nüüd käe
kahjuks ei taband ja põlvili jään
gladiaatorilt kellelt suunatud viimane hoop
ma säästsin võitluses teda ta liiga noor
mu udune pilk otsib vaid sind
ja noor poiss kõrval kel kohus hukata mind
lõpuks jõuab mu kõrvu kohin
ma kuulen su häält su suudlus mu rohi
näen su ilusat keha sinu seljas tooga rüüd
see minu jaoks ellüsium oma pea pistan su sülle nüüd
ma tunnen su keha langevaid pisaraid
avades silmad näen sind ja sinist taevast vaid
ma ei kuule enam pööblit kes laaberdas siin
ma näen su silmi su südames piin
mu jõud nüüd raugeb peost laskub viimane liiv
sõrm liigub su juusteni kuid langeb siis
ma näen vaid seda kui tõused sa
suudeldes mind ja pühkides pisara
sa avad mu rüü mõõgahoidja ja pandlad
ja õlipuu oksa mu rinnale kannad
tunnen su huuli oma kuumal laubal
kätte mul terast käepideme annad
avades silmad ma näen viimast korda sind
kusagil kaugel laulab lind
pigistan mõõka ma lähen siis
viimane pilk jäi sinust mul siin
Rõõmsaks mu meele teeb talvine lumi,
sest sügisel palju oli vihma ja pori.
Ning lume sees möllata oleks igati tore
ja ununeb sügis, mis nii külm ja nii kõle.
Meeldiv on vaadata liuglevaid helbeid,
mis maha langevad pehmelt ja kergelt.
Tuleks maha rohkem seda valget lund,
sest peagi on käes selle aasta viimane tund.
Hing on tühi ja puudub mõttelend,
kuid siiski võiks lihtsalt emmata Sind.
Ei mõtle ma seda, kui külgelöömist,
sest olen erand ja lihtsalt -mitte keegi.
Ei suhtle ja vestle me eriti enam,
ja "Jänku", kes päikesest tunduvalt kenam.
On tegudes-mõtetes kaugenend minust,
Mis teha? Kas lahkuda jäädavalt Sinust.
Sa ütlesid, et tunned puudust mu luulest,
kas see on kõik või varjavad su huuled.
Midagi sellist, mis pole mõeldud mulle,
vaid sellele, kes tõesti kallis Sulle.
Ma mõistan mu jutt on täielik mula
ja ise ma olen ju viimane tola.
Kes midagi tahab või püüab loota,
kuid tean, et Tema mind ei iialgi oota
Rõõmsaks mu meele teeb talvine lumi,
sest sügisel palju oli vihma ja pori.
Ning lume sees möllata oleks igati tore
ja ununeb sügis, mis nii külm ja nii kõle.
Meeldiv on vaadata liuglevaid helbeid,
mis maha langevad pehmelt ja kergelt.
Tuleks maha rohkem seda valget lund,
sest peagi on käes selle aasta viimane tund.
Karu magab talve und,
taevast saiab pehmet lund,
nüüd sai täis nii viimane kui talve tund.
Jõuluvana tuleb tuleb ,
kustutada tuleb tuled.
Talle teen nüüd kalli kalli ,
tema kingib mulle salli.
Nullpunkt-Luigelaul
Ma elasin tühjalt, aga miski polnud seda väärt.
Ma elasin su nimel, ja ikka varjutas mind tühjus.
Mul on kadunud tahe....
kadunud on kõik.
Ja tegin viimase vea....et sest sullegi rääki püüdsin.
Ükskõik, kuida seletada,
ei keegi sest aru saa.
See on tühjus,
pelk tühjus, mis mu hävitab.
Ma elan üksi, ilma kellegita,
kõik mu ümber on muutunud nulliks,
must ümbris, kedagi ei näe.
Näen ainult lugeda, esemeid,
aga ei kuule, sest elan varjus.
Mu viimane vägi kulub otsustavaks võitluseks,
pean maha lahingu endaga
ja astun vastu surmaga.
See mu plaan, see kõik otsustab.
Te edu ärge lootke, nõrgaks ma jäänd,
ja miski enam ei taasta mind.
Viimased sõnad, ja kõik ma kaotasin.
Nüüd alles jäänud ainult üks:
Laulust tulevad sõnad:
“ma püüan teile öelda,
et mul on parem olla üksi.”
ja lõplik soov,
mida ümber ei pööra miski.
See mu luigelaul,
see mu viimane salm.
viimane koolipäev
Enne viimast koolipäeva
puhtaks pesti tahvel
tunnistusi täis sai pandud
õpetaja sahtel
Aga Riksu tunnistus
tahtis teha nalja
õpetaja sahtli praost
puges öösaks välja
Janeliisi laua peal
jalutada proovis
ajaviiteks kummitas
ringi terves koolis
Ratsutamise mõnu
Päikesetõusu nüüd nautida saad,
mil iganes, seda vaid soovid.
Kui traavid kastest märjal maal,
või jalutad lumisel hoovil.
Ära käi teiste tallatud rajal,
uus endale leia see siin!
Sinu enda heade mõtete jada,
kindlalt õnnele viima peab nii.
Kuid sinagi vahel eksida võid,
ja kukkudes haigetki saad.
Kuid tõde on see mida isegi tead,
see polnud su viimane lend.
Naeratuse taha peidad valugrimassi,
ei tea kust leiad jõu.
Aga mina tean, mis tunne on see,
kui hobuselt kukkuma peab.
Hobu ootab, et edasi minna,
kuid sina veel roomad mudas.
Vaevaga ennast nüüd püsti ajad,
seistes hädiselt hobuse najal.
Hetk hiljem sadulas istud,
kindlamalt kui kunagi varem.
Veel pisut ja juba sa muigad,
teades- homme on kindlasti parem!
Triin K