Lumi sajab vaikselt
ja minul on üks mõte.
Üksainus. Valge ja puhas.
Ilus.
Ara puuduta minu mõtet!
Lumehelbeke sulab.
Minu mõte sulab.
Ja voolab pisarana
põskepidi alla ...
Jõuluvana tuisand teega
sõitis ringi tehniliselt mittekorras reega.
Vaatama jäi kurvis kuud,
sõitis vastu kuusepuud.
Vana kähku sääred tegi,
kurvi maha jäi ta regi,
patust puhas pole mees,
sest promillid on tal sees.
Väljakul on Jõulupuu
Õhturahu. Mööda välja
lumeuitu kannab tuul. Astud õue. Õuest välja.
Väljakul on jõulupuu.
Puhas kargus. Mõtlik vaikus
pikkamisi muutub ööks.
Aastaraamat kesköö paiku
ennast sulle lahti lööb.
Lootust, jõudu, õnnevirvet
lubab särav jõulupuu.
Ehteks lume karrakirmet radadele paistab tuul.
Oh tule jõuluöö tähetund,
maailma üle end laota!
Too kõigile vaevatuile und
ja kahtlused hingest kaota!
Suur rahu mu südamesse too
kui lapsuke püha ja puhas,
kes sõimes sündis hele ja noor,
kui lilleõilmeke luhas.
Kesk kuuselõhnalist tuba,
mis hella ärevust tõi
ja tina sädelev juga vee anumas kihama lõi.
See tina sädelev juga
ja iidne ennustustund vaid õnne uskuda lubab
kesk Jõuluöö puhast lund..
Mõndagi puhast ja püha
on küünalde leegis.
Sellist soojustja
vaikset valgust
igapäev elus ei näe.
Kuhu jääb valgus vahetevahel?
Vaid vari teab, mis nende vahel
koos kanda on mõnikord kahel.
Minu päkapikk mind vaatab
mind uinuma saadab
kuna lõpuks tuleb jõulu vana
luuletuse eest tahab mulle kinki anda
ma talle loengi luuletuse hingest
mis maandab pinged
see luuletus toob jõulu rahu
puhastab minema valu
jõuluvana ees palun andeks kõik
palun andeks et koolis teist poissi lõin
tean et tegu oli vale
aga nüüd mängin ma malet
õpin mõtlema ilusatele asjadele
Ole Juss
või ole Pille
Jõuludeks saad ikke põlle
et ei määriks
tort su trakse
laseks puhas olla lapsel!
Jõulueelne sigin-sagin
jälle rikub rahu,
mina ainult tulin-nägin
valgus hinge mahub.
Vaatan küünlaleegi valgust
kuulen kellalööke.
Ootan uut ja puhast algust
hõrke maitsvaid sööke.
Tunnen et on olla hea
oma kodus soojas.
Tuleb päev mil maailm teab
sündind armastuse looja.
Sööki ma ei vaarita
parem küünlaid põletan
oma kodu koristan
oma hinge puhastan
kurvad mõtted unustan
jõuluvana tervitan
jõulurahu ülistan
rõõmsalt aastat alustan !
Oh, vanamemm see usin
jõulupuhastust just tegi.
Prügiämber prahti täis
sussid jalas viimas käis.
Päkapikk ei leidnud sussi
terve toa ta ajas sassi.
Lõpuks lahkus kurvameeli
polnud teda oodand keegi.
Otsekui puhanud jõuga
taevas on täna
tusaseks löönd.
Maas tuulesõnn hõõrub lõuga,
hange on kadunud värav,-
tuisk kihises läbi öö.
Ikka julgemaks,julgemaks paisub
nurmedelt tuisklev,
valendav tuhk.
Pole rahu,pole pilgukski vaikust,
ulviall neelab ning huikleb
näärikuu heitlev puhk.
Tuul nagu puhastaks vaipa-
jahust ja rasket,-
otse su nina all.
Lumepilv veereldes ründab aita,
nüüd juba raputab kaske,
nüüd juba oigab tall.
Korraga veerlevad aias
nurmkanatäpid
abitus reas.
Süda ei jäta sind mõnusalt majja:
müts varnalt ja randmeile käpik,
tuisk välja su veab.
Vaiksema hange varju
kollaseid teri
raputad peost.
Ja eemalt siis jälgid,kui harjub
inimestest peljutet veri,-
veri,mis ühte meid seob.
Armastus on uue elu alus,
lapseootus kauneim aeg meie elus,
kui väike ime kasvab ema rinna all,
nii habras, puhas hing on tal.
Ei tea ta veel mis elus ootab ees,
nii turvaline, mõnus emaüsa sees,
on kasvada ja ootata mil saabub hetk,
kui alguse saab raske sünniretk.
On siia ilma jõudnud nüüd see ime,
kes kannab kaunist ..... nime,
need väiksed pihud, nopsnina, pruntis suu,
ei kaunimat tea meist keegi juu.
Elu on kaunis ja vikerkaare kaisus
ootab leidmist 1 kullast süda.
Kesk lopsakat ja rohelist aasa,
laulvad linnud ja puhas allikavesi
juhatavad võttes sind kaasa...
võtavad sind kaasa teiselpool vett,
mägesid ja niite...
Seal kus 1 kullast pisike süda
nii ootavalt tuksub...tuksub vaid Sulle!!!
Valge liivarand üksikul saarel,
me kahekesi lebamas maas
Päike särab kõrgel taevakaarel,
meri puhas ja sile kui klaas.
Ei kunagi ütlema pea mida soovid,
sõnad tähtsaimad pole, ma tean.
Ole julge ja kõike vaid proovi,
nii ise kirjutad oma eluread.
Ei seal rannal meid keegi sega,
siiski üksindust tundma ei pea.
Vaikus ei häiri meid väga,
olen sinuga alati, sa tea.
Valge liivarand üksikul saarel...
kaks tähte taevas säravad...
miks, miks, miks,
sest seal on puhas x.
kuidas, kuidas, kuidas,
siga hullab mudas.
mida, mida, mida,
seal on lääne-ida.
tuli, õhk ja vesi,
me käime kolmekesi. tuline on tuli,
ja kõva laste mulin.
see on puhas õhk,
nagu meie vererõhk.
see on puhas kaevuvesi,
ja tööga tehtud vaevumesi.
Me ei ole lihtsalt hall ja igav lastemass
Meil on eluterve , teadlik, suitsuvaba klass.
Meil ei ole tarvis teha nurga taga “meest”
Ilma suitsutagi võime seista enda eest
Poiss, kes kõnnib ringi aina suitsurõngad suul
Meie arvates ei ole üldse üli cool
Neiuga, kes lõhnab nagu elav tuhatoos
Pikalt aega veeta keegi meist ei taha koos
Meile meeldib puhas, hästi lõhnav tütarlaps
Kellele saaks vahest anda musi või ka kaks
Kord tulid mu juurde
ja palusid
:Võta mind tagasi!!
See siiski ei läinud nii...
pettus hinges, põles kui viin
Haiget tegid mu kehale, meelele...
Sulle jäid meenutama mind mu pisarad.
Aasta möödus ja armid väiksemaks muutusid...
Nüüd muutus elu, sest kohtasin kedagi,
kes minus näeb mind ja oskab hoolida,
pakkuda seda mida vajan...
vajan Armastust,
mis on puhas ja omakasupüüdmatu,
ta ei karju, ei löö...ta paitab mu pead
ja vahel sosistab :Ei leidu nii palju sõnu,
et öelda, kui väga sind Armastan!!!
Tunnen üksi end valitul teel
ei aidata saa keegi,ise valiku tegin.
Naisi on kaks kuid ikkagi üksi
ei suuda tundeis,mis siirad, korda ma luua
iga mu otsus uut segadust toob
suuremaks kasvab pettus ja valu.
Kus on küll tee mis kindel ja puhas
käsikäes minna oleks seal hea
ainult meile,kahele,määratud see.
Miks leida ei suuda ma seda
ons siis nii palju võltsi mu hinges
mis segab öelda mul Sulle
Sa oled ainus,mu kallis
Kord väikses talus elas
üks vana memmeke
ta tuba lilled katsid
ja katsid õueteid.
Ta vaikselt üles kasvas
ei teadnud kurjusest
ja rõõmus oli ikka
kui rääkis lastele.
Kord tema juurde tuli
see majaperemees,
ta salamisi küsis :
"kuis elad memmeke?
Kui vaene sina oled
mu memmekene sa,
kuis saad sa nii veel laulda
siin rõõmsa meelega?"
Siis memmekene küsis:
"mis rikkus annab sul,
kui on sul puhas süda
on laulul ka su huul.
Kui aga teed sa kurja
ei seda tunnista,
mil inimene endal
süüd iial leiad sa ?"
Siis läks sealt õuest ära
see majaperemees,
sest memmelt kuuldud sõnad
tal läksid südame.
Su siniste silmade sära,
peegeldus mu silmis...
Kui vaid see tunne ei kaoks ära,
ma olen ju valmis..
valmis sind tundma.
Omada maailmaruumi,
nagu pisike liblikas su terves pihus,
kas tajud ?
See lõhn on kogu maailmaõhus.
Jah, see oled sina ja mina...
korraga nagu uus ja vana,
Nagu üks paks romaan,
mida sa ahmid lugeda.
Kui palju kordi on tunne,
et arm on kaotanud mõte ,
kui mõtetu võib tunduda üks vanne,
tuua su ette kõik tähed
nagu mingi salakate,
mida ta varjab ?
Kuid äkitselt elustub romantika
nagu vana keraamika,
mis leiab jälle oma elumõte
su tühjal riiulil või kaminasimsil .
Ja sa usud jälle.
Maailm võtab su omale sülle
ja lennutab mööda
maailmaimesid ja vikerkaart.
Nagu öeldakse, et nisu on kullakarva,
ütlen mina vaid vahel, väga harva
nii nagu näen mina,
su silmad-need säravad
nagu hommikune taevasina.
Ja mina ei ole romantik,
olen uskuja
ja püüdlik maailmaparandaja.
Selles väikeses kuplis.
Nelja seina vahel.
Olen sulanduja.
Sinuga sulandun ma veelgi enam
ja maailm tundub tõepoolest kenam.
Olgu see romaan või puhas suguakt,
sinus leian ma enda ja oma loomingu,
ja see on minu silmis juba
päris arvestatav FAKT.
Mu arm.
ma tahaksin,et me kahekesi
vaadates näeksime seda,
mida eraldi olles ei märganud.
ma tahaksin,et me kunagi
ei kasvaks nii suureks,
et varjaksime teineteisel näha maailma.
ma tahaksin,et meie vahel oleks
siiras ja puhas sõprus
ja võibolla kunagi ka armastus.
Umbes nädal enne jõule, kostus õuest sea kisa,
me õega kohe teadsime on siga tapmas isa!
me lippasime lauta kaasas kätepesukauss ja panged,
ei seganud meid ei külm, ei tuul ega ülikõrged hanged.
Kui lauda juurde jõudsin küsis isa: "Poiss mis viga?"
ma laususin, et: "Olen kurb, see oli mu lemmik siga!"
"Mulle meeldis justnimelt temaga ülekõige ratsutada
ja ta suutis künast süües ka kõige vähem matsutada!"
Isa ütles: "Ära muretse, meil veel mitu toredat orikat!"
ja pühkis oma käsi verest puhtaks vasta sarikat!
"Isa mind veelgi lohutas, ta ütles: " Keegi oli vaja ju tappa!"
ja ulatas mulle panged! "Vii nüüd veri emale tuppa."
Ema tuli naeratades trepile vastu, ta kandis tumepunast sviitrit!
ta rõõmsalt hõikas: "Pojake, meil on verd nüüd oma paarkümmend liitrit!"
Kui õde tuppa jõudis, ma ehmusin ja mitte vähe,
ta oli naljaviluks toppind seapea endale pähe!
Siis hakkasid kõik naerma, nii et lausa kajas,
selline võiks jõulurõõm ollagi igas majas!
Me hakkasime õega mängima, et oleme kaks põrsast,
nii imearmsaid rõhitsusi kostus tema kärsast!
kuid ema kutsus meid kööki, et õpetada meile kahele,
kuidas sea soolikaid saab puhastada, pannes sukavarraste vahele!
nii vahva oli vaadata, kuidas igaltpoolt voolas rasva,
Ema ütles:" Lapsed õppige ega muidu teist inimesi kasva!"
Kõik naersime ja kilkasime, nii et vanaemal lendasid proteesid,
ja õnnelikud olime, sest seapea ja jalad juba keesid!
köögis õhk oli juba täis paksu rasvast jõuluhõngu
ja meie saime jätkata oma röhitsemis mängu!
Nüüd seisan jõulumees su ees ja tean, mis on jõulu ime,
see verivorst siin taldrikul, kandis eelmine nädal veel nime!
Ma annan nüüd sullegi maitsta kuid pead mulle lubama et sa,
seda süües ei unustaks hetkekski, et ma sõitsin sellel kunagi ratsa!