Kuuse all on kingid reas
kõigil lastel salmid peas.
Kõigil lastel rõõmus meel
jõulumees see tuleb veel.
Päkapikud käivad juba
rõõmuhõiskeid täis on tuba.
Sussi sees on mänguasi
või ehk hoopis sõidumasin.
Piparkooke pere teeb
pajas hapukapsas keeb.
Varsti tuleb jõulumees
kellel valga habe ees.
Jõulumees see kinke jagab
pahade lastega ta ainult pragab.
Päkapiku suss on tühi,
sest päkapikud peavad pühi.
Jõuluvana selle eest
jagab kinke koti seest.
Jõluvana jõluvana sa olnud kaua teel.
Meie pere ootab juba sind,
oma talu teel.
Mil tuled sa, mil tuled sa, kallis jõlumees.
Sind ootame alati detsembri kuu sees.
Sulle me pakkume piparkooke ja jõluklögi,
meie lastel salmid meeles ja Eesti keeles.
Jõluvana jõluvana su tulek rahustab me hinge.
Ja jõlutunne see jääbki me hinge.
Algab detsembrikuu - see jõulukuu.
Sellel kuul nagu polekski muud ...
... kui jõulusalmid ja jõuluinglid,
päkapikud ja jõulukingid.
Aknal sussid ja kaminas puud,
õhetavad põsed ja laulavad suud.
Koolipeod ja tähtsad ballid,
lastel kaelas soojad sallid.
Jõuluõhtul laual kalkun,
jõuluvana kinke andku!!!
Juku ootab jõuluvana,tüütab isa,tüütab ema,millal jõulutaat küll tuleb, ootamine pikk ja kole.
Salmid ammugi on peas, laulegi ta mitut teab.
Äkki kuuleb, keegi tuleb tümpa, tümpa trepist üles.
Ongi kallis jõulutaat, Juku hüüab hurraaa!
Tantsib, laulab, salme loeb, lõpuks taadi sülle poeb.
Taadile teeb pika pai, suure kommikoti sai.
Jõuluvanal suvel hea,
tööd ta tegema ei pea.
Aastas korra siiski töö,
rassima peab terve öö.
Jõulukinke jagab ta,
siis kui lapsed magavad.
Kingid kuuse alla seab,
magajal ka sügab pead.
Kingid rõõmsasti on reas,
salmidki on kõigil peas.
Ehk neid lugema ei pea,
sest mis kingiks me ei tea.
Mets on vaikses talveunes,
aga loomad suures mures:
ees on näärid, talvepidu,
kust saaks nääriks luuleridu?
Otsivad kõik ruttu - ruttu,
pole aega minna tuttu.
Orav, kohev saba taga,
hüüab: “Karu, ära maga!”
Jänes, hallivatimees,
kõigist loomadest on ees.
Temal ammu salmid peas,
peol ta istub esireas.
Kord nääritaadi pauna sees
kaks pähklit kokku sai.
“Oi, kuhu viib meid paunamees?
Maailm on suur ja lai!
Said metsas mitmed oravad
just selgeks nääriloo.
Kel salmid - laulud soravad,
eks pähkleid vääri too.
Kuid oravad, oi, õelad on!
Mis teeme nüüd me kaks?
Neil hambad nagu nõelad on.
Meid söövad naks ja naks.
Nüüd mööda kanne, nukkusid
siit üles otsemaid!”
Nad veeresid, nad kukkusid,
kuid tõesti välja said.
Ent kotisuu peal neile taat
lõi peale labakud
ja hüüdis: “Vaata aga vaat!
Said kelmid tabatud!
Kus kanged! Pean teid selle eest
küll üle kuldama.
Kui tuleb sula, pihu seest
teid poetan mulda ma.
Kui teist ei saa ka vara muud
just nääri iluks, auks,
kuldpähkleid kandvad sarapuud
teist tõusku laste jaoks!
Salmid helged selges peas,
kuusk ja küünlad valmis.
Igakord ei lähe kõik
nagu laulusalmis.
Üle lume lagedale
veab end meie manu
üldse mitte ainult üks,
vaid rida jõuluvanu.
Need on eilsed mardisandid,
varbad külmast kanged,
nende soovid tuleb täita,
nõudmised on ranged.
Vuristame salmid ette,
paps teeb kuumi drinke,
lõdisevad vanakesed
saavad palju kinke.
Taas kätte jõudnud jõulud,
lastel pähe õpitud salmid, laulud.
Kõigil rõõmus meel,
sajab lund veel ja veel..
Päkapikudel käimas töö,
olgu päev või öö.
Nad piiluvad ja maiustusi tassivad,
päevast,päeva rassivad.
Taevast piilub kuldkollane kuu,
toas sädeleb ehteis kuusepuu.
Pannil vorstid särisevad,
õues puude härmand oksad värisevad.
Kõigil südames mõte hell ja hea,
seda jõuluvana ja päkapikud ei tea,
Keegi koputaski uksele,ukse taga jõulumees, enda habe ikka veel härma sees...
Luuletused loetud,
vorstid söödud, uued valmis praetud..
jõuluvanaga jutud aetud
minna ka teisi lapsi kaema,
jõuluvana tunneb ja näeb vaeva,
kuid talle meeldib see,
kui kõikjal käidud ootab teda kodutee...
On särav küünal me hinges nüüd süüdatud,
on kingikotid kuuse all valmis-üüratud.
Kaardid saadetud ja luuletused peas,
salmid pikad ja riimid reas.
Lastekilkeid kostumas on tuppa,
jõuluvana , jõuluvana, tuleb juba.
Taamal, künkal on vilksamas punane müts,
ei tea kas on see Jüts või tõesti, hiline päkapiku unimüts?
Jõulud on rahulik ja rõõmude aeg,
positiivne energia laeng.
Vaadake silma ja tõdege siiralt,
kõige ilusamad inimesed on rõõmsalt!
Väljas on pime,
justkui oleks sündinud ime.
Kustunud on kõik tuled
ja unustatud mured.
Kõigil tuju on hea
ning lastelgi salmid ammu on peas.
Kuusepuu see sätendab kesk tuba,
jõulutaat sa tule juba.
Ukse taga kobinat
ja igasugu saginat.
Tuleb tuppa jõulumees,
pikk ja valge habe ees.
Jalga puhkab pingil
ning jagab kätte kingid.
Maitsvat kooki proovib,
kõigile rõõmsaid jõule ta soovib!
Jõuluõhtul
(See luuletus on pärit minu lapsepõlvest)
Jõuluvana tulekuks selged
sul on salmid.
Siis,kui lahti läheb uks,
on kõik ammu valmis-
õled pestud põrandal,
verivorstid laual,
sätendava kuuse all
ootad juba kaua.
Järsku kojas lõksub link-
ootad ärevana.
Köögis kukub ümber pink-
tuleb jõuluvana.
Tuppa astub toki toel,
vatihabe kaelas,
seda kohendab ja soeb,
ema muudkui naerab.
Nägu nagu ISAL lai,
ise õhkab pakast,
näib,et kasuka ta sai
selga meie lakast.
Pärib emalt"Lapsi on?"
"Eks seesama ole!"
"Poiss kui naaskel,
aga jonn?"
"Jonnijaid meil pole."
"Vapralt mõistad lugeda,
vildid teenid välja!"
Aga memm saab sugeda,
tuba täis on nalja.
Väljas lumine ja käre,
jõulumeeleolu ärev,
ehitud kuusk ja kaetud laud,
meie suust kostub jõululaul.
Keegi ukse taga ootab,
luuletusi kuulda loodab,
salmid loetud, meel hea,
kergelt valutama hakkab pea.
Jõuluöögi väga vaikne,
kõigi meel üsna karge,
ei sega väsimus, tüdimus,
kedagi ei vaeva ükski küsimus.