Vanasti kui kuuske tehti,
temale ei tehtud lehti.
Lehed olid jälle otsas,
olid muude puude otsas.
Lehed olid lihtsalt läbi,
okkad talle jäid ja käbid.
Lehtpuu suviti on lehtes
sügiseti puude ehteks.
Kuuske ei oska lehtida
hea on kuuske ehtida.

Jälle jõulud, küll on vahva,
rõõmsaks muudab eestirahva.
Kõik on head ja õnnelikud,
justkui väiksed päkapikud.
Lund on juba põlvist saati,
ootavad kõik jõulutaati.

Jõulumees see tore sell
kommikotis on tal karamell
seda süüa väga hää
mis muud meil ikka üle jääb!!!!!

Pisikene päkapikk,muudkui ringi keksis,
jõuluvana kotti lõpuks ära eksis.
Tal on sulle öelda kaunis jõulusoov,
siis kui jõuluvana kingikoti toob.

jõuluvana suur ja lai
kuhu saaks ma teha pai.
siin on habe seal on muud
taevas paistab kuu

Taas on jõulud käes,
ja jõuluvana oma väes.
Külastab jõuluõhtul kõiki,
kes tema teel põiki.

Langeb pehmet lund,
millest eile nägin und.
Parim jõulukink on see,
mis muudab valgeks tee.

Esimesest paksust lumest
kuuseke sai talvejume
ja ta rõõmsalt vaatas ennast
nüüd ma kaunim olen vennast,
ent oh imet vend ta ees
seisis lausa lume sees,
valged olid teised puudki
karukoobas ja veel muudki.
Sellest lumevalgusest
talvekuu sai alguse.

Me ehtisime täna kuuske,
no küll sai alles ilus puuke.
Ta kauneid hõbevärvi ehteid kannab
ja küünaldega endast märku annab.

Ma vaatan seda uhket jõulupuud
ja hetkeks kaovad mõtted muud.
On headus täielikult võitu saanud must,
sest nõndapalju soojust õhkub kuusepuust.

Oh, jõuluaeg, kuis südame teed hellaks
ja muudad hinge helisevaks kellaks.

olen põlgamist näinud
ja mõistmata põlanud ise.
Ometi pole
ma niiviisi näinud,
et ületaks vaatamise.

Vastu laupa käsi puutus
peoga, teoga, tõega.
Lause olematuks muutus.

Sisse hingata tipuni.
Eriti sügavalt välja.
Vastavalt enesele.
Just nagu teadagi.

Hoia, hoia, ei muud.
Tead ju, kui hoitakse.
Vabades kätes, mis näevad.
Jah, neis kätes, mis näevad.

J.Viiding

Kimbu valgeid kevadlilli
kingin sulle emake,
ülaseid ja sinililli
toon sul täna, kallike.

Võta tasuks ainult lilli
armastuse, hoole eest.
Muud ei jõua mina sulle
kinkida su vaeva eest.

VALGUS

Suur tuul ajab talvist prahti
ja traadid tinisevad.
Nüüd päikene pääses lahti,
päevad on sinisemad.

See tuul on veel külm ja rõske,
käed muudab ta karedaks,
kuid valgus silitab põske
ja südant teeb paremaks.

Viivi Luik

Ei oskagi soovida midagi muud,
kui päeviti päikest ja öösiti kuud.
Et arm püsiks värske ja kaasa truu,
eks inimlik õnn siis olegi suur.

Tule tagasi helmemänd

TULE TAGASI METASEKVOIA

Teisest aegilmast siia sadand
tumm kollane päikeselaik
läbi võrade - vastu südant
jälle koputab merevaik

vaik metsast mis merre on vajund
millest üle käind vood ja jääd
kõik lõhnad ja helid on hajund
ainult valgus valgus on jäänd

ainult valgus vaigusse tardund
üks tere- ja hüvastipilk
ja meel mis on ikka sust hardund
liiva kadunud kuldne tilk

ons tüvest kus tema kord nirgus
saand süsi või midagi muud
ei tea - tean vaid leina mis virgus
teie pärast mus muistsed puud

tean sellest ma pääsu ei leia
ikka jälle viib mõtteränd
su juurde mind metasekvoia
su juurde mind helmemänd

ta tuleb kui õhtuti maja
jääb vakka ja otsa saab rutt
ja paneb mind läbi see aja
igatsema ilmvõimatut

igatsema mandreid ja saari
oma mõistmata südamest
vaigumetsade tertsiaari
enne jääd enne inimest

ja ka mõistuse igikainus
sest lummusest jagu ei saa
teab temagi - püha on ainus
üks taevas üks aeg ja üks maa

teab temagi - vahel jääb kitsaks
mõnelegi ta aeg ja paik
ning siis vahest nõiavitsaks
võib saada ka merevaik

ning nii keset põhjamaa talve
on mul pooleldi paganal
oma salamantra ja palve
ja sellised sõnad on tal

kuni paremaid ma ei leia
küllap needki aitavad mind
tule tagasi metasekvoia
tule tagasi helmemänd

J.Kaplinski

Muuda ennast

Muuda ennast, muutub maailm,
mitte palju küll, kuid siiski sinu enda jagu;
kui on miljon suutjat, muutjat, lahkulööjat, näiteks,
nähtavaks saab kohe üpris võimas vagu!
Jää sa iseendaks, jälle muutub miski:
muutuv maailm paigale jääb sinu jagu, --
tekib hõrendus, käib pauk ja jälle miski
kuskil mõraneb ja kuskil tekib pragu!


H.Runnel

Iga laps on emale kalleim aare,
justkui kaunis oaas kõrbesaarel.
Ta suu, väiksed pihud ja süütud silmad,
toovad suurt rõõmu, kui sünnib ta ilma.

Ema hool ja hellus last edasi viivad,
annavad jõudu ja tugevad tiivad,
et laps elus õnnelik olla suudaks
ja ema elupäevad nii rõõmsaks muudaks.

PIPARKOOGISÜDA
Vana aasta sammub
vaikselt ajalukku
keerab enda kannul
ajaukse lukku

Kõik jääb selja taha-
kes küll mullust muudaks
oi kui kõik mis paha
maha jätta suudaks

Tulgu ilus aasta
küünla valgusvihus!
piparkoogiraas ta
pisikeses pihus

Pärast jõulupuhkust
meenutagu seda:
piprast kui ka suhkrust
tehti aasta süda!

/Leelo Tungal/

PIHL-POHL

Karujõmmil tühi vats,
astub metsas tats-tats.
Pohlad maas ja pihlad puus,
pole muud kui ava suu!
;Silk-leibsinu toit,
pihl-pohl minu toit,
pihl-pohl hea toit,
sügisel mu pea-toit.;
Ahmib marju mats-mats,
paisub palliks väike vats.

/Heljo Mänd/

Muuda ennast, muutub maailm,
mitte palju küll,
kuid siiski sinu enda jagu;
kui on miljon suutjat, muutjat,
lahkulööjat, näiteks,
nähtavaks saab kohe üpris võimas vagu!
Jää sa iseendaks, jälle muutub miski:
muutuv maailm paigale jääb sinu jagu, --
tekib hõrendus, käib pauk ja jälle miski
kuskil mõraneb ja kuskil tekib pragu!

Tulipunane vihmavari

Kui kõrged olid lauad ja laed!
Kui lähedal päike! kui lähedal taevas, kui kaugel aed!
Ma olin väike.

Olin väike, kuid ihkasin juba.
Rohkem kui nukku ja nukutuba,
rohkem kui pildivihku,
rohkem kui linnukest pihku,
täringuks tähte
ja palliks kuud
rohkem kui tooreid tikrimarju,
rohkem, rohkem kui midagi muud
ihkasin,
oh kuidas ma ihkasin
tulipunast vihmavarju!
Ja siis viimaks, viimaks ometigi
ta oli mul tõesti peos,
tõesti mu südame ligi,
mu kaenlas, mu süles,
kord kinni, kord lahti!

Kesk jooksujahti
tõstsin kilgates üles
suure päikese poole
omaenese väikese
tulipunase päikese!

Kord hoidis teda mu parem käsi,
kord tantsitas vasem.
Hüppasin, hõiskasin
ja olin valmis rataskaari lööma.

Ema hüüdis aknast:
Ole ometi tasem.
Pane vihmavari pingile
ja tule tuppa sööma!

Kui kõrged olid lauad ja laed!
Kui lähedal päike!
Kui lähedal taevas,kui kaugel aed!
Ma olin väike.
Ja kähku sain küllalt roast.
Tippasin toast.
Käsi veel ukselingil,
lävel kepsu ju löömas jalad-

Ma ei kilganud äkki enam
ega taibanud vähematki.
Minu pisike päikene pingil
oli katki.
Oli katki.
Oli keskelt murtud katki.

Suur päike
paistis korraga kaugelt.
Lauad ja laed olid samad,
kuid hoopis madalamad.
Ma olin väike,
ei saanud millestki aru,
ei mõistnud, ei märganud muud,
kui panin pea vastu seina
ja nutsin
oma elu
esimest leina.
Ma ei osanud küsida, kosta
ga sõnadega kurta.
Ma ei lasaknud end lohutada.

Ema lubas osta uue varju,
mis veelgi kenam.

Uut aga,
uut ma ei tahtnud enam.


Betti Alver 1964

Piiritletud mõte piirituses

„Agnes peatu!“
kostis lask.


Ma mäletan kuis rääkisin
õhtul ilusatest lossidest
ja ojja uppunud kullalaevadest,
aga sa ei kuulanud-
vist oli uni magusam kui nemad
või tumesinise taeva roosad pilved?

Ma muudkui vatrasin
ja jõgi kandis vett ja vahtu,
kandis pisaraidki, mis poetusid
kui rääkisin, kuis ükskord armastasin.

Ja siis ma tõusin,
pettumusest vist,
ja vaatasin su unepiirilist nägu,
millest hoomasin samasugust tühjust,
täpselt seda sama piiritust,
millesse olen juba aastaid uppunud,

ning sest ajast peale ma mäletan vaid su nime.

Karumõmmil tühi vats,
astub metsas tats-tats.
Pohlad maas ja pihlad puus,
pole muud kuia ava suu,
"Silk-leib sinu toit,
pihl-pohl minu toit,
pihl-pohl hea toit,
Sügisel mu pea-toit."
Ahmib marju mats-mats,
paisub palliks väike mats.

VAIKUSE RADA.


Ma kuulan tuult et püüda sosinaid ta iilist
ma vihmapiisku oma näole lasen langeda
ja nende puudutuse malbes, märjas ilus
on minu hingust,see sind soojendab.
Sa päiksena mu päevi muudad kauniks
su kiired paitavad mu hinge ilusaks
ja kui ma lähen siit, viin kaasa kõik mis andsid
ja minu lahkumine teeb su tugevaks.
Sa ära kurvasta, ma tulen ükskord jälle
ja siis me tunded ühte sulavad
nii nagu vihmapiisad moodustavad järve
ja jäävad igavesti sinna elama.
Kui me ei kohtu enam ja sa tunned kurbust
siis lase tuulel viia igatsus ja äng
ta toob need minu juurde ja sa äkki tunned
on pisaratest sinu nägu märg.
Kas on need vihmapiisad või on valu hingest
sul püüdnud kaduda ja jätnud jälje sest
toob homne päev su rõõmud minu juurde
ja olen üleni su embuses.

Näe, vist sellel kajakal
päevanorm veel vajaka!
Muudkui nopib kalu veest,
tea, kas aitab kalameest.
Või ehk polegi see nii,
miks ta naerab-hi-hi-hii?
Narrib hoopis kalameest,
nopib ära kalad eest!

Oled vaid sina,oma maailmas
mis täis valu või siis rõõmu,
mida teistega jagada ei saa.
Tahad öelda,kui palju ta tähendab sinule,
hojad teda südames ega unusta,
teda hetkekski.
Oled vaid sina,kes hoolib ja armastab,
aga jääd ikka üksinda enda maailma.
Tahad vaadata tähti,näidata kuud,
minna koos päikeseloojanguga.
Üksinda naudid sa elu,sul pole vaja kedagi muud,
unustad peagi valu,ja näed ka päikest ilma temata.
Lähed oma teed,kui ta püüab võtta sult käest,
polnud sind enne tema jaoks,pole ka nüüd.
Oled üksinda ja sellest piisab,et üksindus
sind looja ei viiks.

Nagu suli,tuli tüli,
tuli,silmapilgupärast
kajas maja tema kärast.

muud ei teinud me,kui kurja
kass lõi küüned koera turja
lapsed tõstsid kurja kisa
kurjalt "nurka" hüüdis isa.