Tahaks teada mis on õnn?
Kes küll ütleks seda?
Mul on oma pere, keda
usaldan, ehks see ongi õnn?
Mul on sõpru väga palju,
ehk on õnn ka seegi?
Äkki õnneks vaja veelgi
sõpra, kes kui kindel kalju.
Õnneks pole palju vaja
sõbrad, kodu ja ka pere -
kohe õnn sul ütleb tere.
Kas ma olen õnnelik?
Mul on olemas ju kõik,
siis olengi vist õnnelik.
Mulle meeldib elada sel planeedil,
Mõne mahviga ehitad, täiusliku maailma.
Kops ülekannet, rahusse seedib,
Punetus tekkinud on silma.
Kolin ühiskonna detsibillidest ää,
Mul on oma level – rahu.
Oo rohi mu käes,
Kopsu suitsuna kaod, palju mahub.
Head suhted meil kaua on olnud,
Sõber inspiratsioon.
Ei ole ma eales sinu peale solvund,
Ka kui just - parimini vahel ei koo.
Vangist päästan sind ma gripist ,
Ja siis mälusse, ma tätoveerin.
Järjekordse müstilise tripi,
Rahulolus neid kokku ma veerin.
Sa ütled, et hoolid minust,
et olen su jaoks kõik.
Miks valetad küll nii palju,
sa tead, et olen lihtsalt naine,
kes sul praegu on ja kui leiad parema
siis jätad mu maha.
Kui hooliksid siis ei teeks haiget,
ei ütleks neid lauseid,
mis teevad mulle haiget.
Ei ütleks et armastad mind,
kuid ei mõtle seda tõsiselt.
oi kui hea, et käes on jõulud
oi kui hea et jõuluvana tuleb
enne 24 detsembrid käisid päkapikkud
tõid mul sussi sisse komme
ja veel palju muud
päkapikke umbes sada tuhad
ühed jõuluvanal kirju ette loevad
teised kinke pakivad
päkapikkutel on palju tööd
kolmandad veel piluvad
kuhu komme viia
TÖÖLKÄIMISE RÕÕM
Rahakott on nõnda tühi,
muudkui päevast päeva nühi.
Tööd on küll,kuid raha pole,
elukorraldus on vale.
Võlakoorem vajub selga
postis igat kirja pelga.
Palgad tõmmatud on alla,
tööd on palju,muudkui talla
mis sa teed ,ah -viina kalla!
Tööst ja viinast väsinud,
stressist ,murest räsitud
lõpuks vajud lihtsalt ära.
Korraks mured meelest läind,
justkui väljapääsu näind?
Hommik!Mine tööle,jälle sära!
Selle väikse palga eest.
Kui ma kallistan sind,ei taha ma sinust lahti lasta,
ma ei taha et sa ära lähed,ma ei taha uuesti haiget saada,
sest sina,oled nagu mina,
üheskoos me täiendame üksteise vead,
ma loodan,et nüüdseks sa tead,
palju ma sind armastan,et sa oled mul paganama hea !
Ja seal,kus iganes sa nüüd oledki,
ma loodan et sa mu sõnu kuuleksid ja ma sulle kõige tähtsaim oleksin,
sest kui nii juhtuks,sa ei kahetseks seda mite kunagi.
Sellest on juba kuuaega ja ma helistan sulle aina uuesti,
sa ei võta kõnet vastu,ega ei helista ka tagasi.
Mis juhtus siis ? Miks meil läks nii ?
ma olin sinusse armunud,ma tõesti tahtsin sind,
aga mõtetu on loota,sa ei tule enam tagasi,
ja ma poleks kunagi uskunud,et see asi läheks nii,
kuid siiski,vaikselt läheb elu edasi,
ja lõpude lõpuks pean ma alati ütlema,hüvasti.
Kas mäletad veel oma lapsepõlve mänge ja sekeldusi,
ema helli,kuid vahel ka karme käsi?
Aga täna ? Kas ikka veel hoiab ja kaitseb sind ta,
tea,see on armastus,mis temas ei väsi.
On aastad teind tööd ja aegade pintsel
on lisand ta juustesse halli.
Ikka silmad tal rõõmsad ja käed, nõnda töökad
jäävad lapsed tal alati kalliks.
On palju ta näinud ka muret ja vaeva,
meid õpetand,kasvatand üles.
Tooks talle kasvõi kimbukse õisi,
mis korjatud niitude sülest.
Las olla nad lihtsad,need looduse õied,
neis on päikest ja sinitaevast.
Aseta nad tal kas vaasi või sülle
tänuks eluteel nähtud vaevast.
Elas kord punane kana,
kes oli väga vana .
Talle meeldis väga kireda,
hommikuti palju virelda.
Ta ema oli müügimees
ka tema nimi selle sees.
Aladasa kriiskas,karjus
tema isa peitis varju.
Elasid nad väikses majas
millel aladasa kajas .
Olid nad kõik karjunud
ja poisi voodis karjunud .
OOTUS
Istun vaikselt ja ootan, ootan et tuled.
Olen oodanud Sind kaua. Kaua, terve
oma elu.
Ma ei mõisata kuhu Sa jääd, palun
tule juba, ma palun Sind.
Nii raske on istuda kodus ja mõelda Sinust,
sest ma ei tea kus oled, kes oled.
Tean vaid, et mu hing on üksi
ja see on raske, väga raske.
Palun tule, tõotan et armastan ja hoian Sind,
hoian Sind oma elu hinnaga.
Palun tule lihtsalt!
Tean, et oled kuskil ning mõtled minust.
Sa tead, et ma ei pea tõotama Sulle armastust
kogu eluks, sest Sa tead, et armastan Sind ka
ilma tõotusetta.
Kuid tea, mu neid, et ütlen Sulle –
ARMASTAN SIND!
Ütlen seda Sulle igal hommikul ja õhtul.
Ütlen seda nii palju kui soovid, sest ma ei väsi
seda kordamast.
Ma ootan Sind igavesti kui vaja, kuid loodan,
et tuled varsti.
Ma ju armastan Sind, mu kallis.
Sa oled mu süda, mu hing.
Oled mu päev ja öö, oled kõik mis ma vajan,
mu arm........
Vesi
Ronkmustad pilved me peade kohal,
sähvivad ja lõvi kombel möirgavad.
Palju, palju on seal pisaraid,
mis ootavad, kuniks kukuvad,
oma rahumaale jõuavad.
Aga piisad pilve sees,
otsa ei saa, ei saa, ei saa,
mõõtmatu on vee kogus seal.
See kogu taevalae katab,
ja aina kallab ja kallab,
üleujutab kõik kaldad.
Vesi, igalpool aina vesi,
uuristab oma väikseid augukesi,
ta varsti mind enam ei kanna,
ja põhja poole üle annab.