Oli kord üks koer nimega Rolf,
temast jõuludeaeg sai Rudolf poiss,
kinke jagada ta Jõuluvanal aitas,
iga mööduv päkapikk teda rõõmsalt paitas.

Abiks Jõuluvanale ta alati,
kingikotiga selga ja pikk teekond algaski.
Laste palgele nad rõõmu tõid,
ja piimaga küpsiseid kamina äärelt sõid.

Hommikuks Rudolf koju lippas,
oma pessa vaevu roomas ja unne suikuma kippus.
Tunnikese ajapärast äratas teda laste kära,
Jõuluvana kingitused oli toonud ära.

Saigi alata kinkide avamise krabin,
kui tuligi Rudolfist-Rolfiks saanud koer abiks.
Rõõmu jätkus terveks aastaks,
läheb Rolf ka järgmine aasta Jõuluvanale saatjaks;)

Jõuluvana kust sa tulid,
kus sa nõnda kaua olid.
Aknal ammu ootasime,
kuhu jääb me külaline.

Salmidega oli häda,
need meil tahtsid ununeda.
Lõpuks siiski tulid Sa,
nüüd võib pidu alata.

Nii hea on kedagi oodata,
nii hea on midagi loota ka,
et tuleks lumi, mis kuhugi kadunud,
et tuleks Päkapikk,kes vargsi hiilinud
ja Jõulud saaks säravalt alata!

Kaua jõulutaat on teel?
Veidi aega läheb veel.
Kas ta ikka jõuab siia?
Vaja talle teade viia.
Aga kui nüüd hiljaks jääb?
Jõuluvanal kell on käel.
Aga kui ei jätku pakke?
Jõuluvana leiab kõike...
Kas ta minu nime teab?
Jõuluvanal pea on hea...
Kas ta teab, et teda ootan?
Kullake, ta lausa loodab!
Jõuluvana, tule siis
ja kõik mu mured kaasa vii!
Et aasta uus võiks alata
valge,puhta lehena.

Nagu üleval nõnda all
Kinni püüa lumepall
enda sisse rahus vaata
siis on kinke elult loota

Elu saadab kinke häid
silitab Ta heade päid
täitunud Su jõulusoovid
südamest need Sulle loodi

Tänan ingleid ja kõikevõimast, päkapikke ja ise-ennast
elu ongi rõõmus jõuluaeg
kus imesid Sa alatasa näed.

Kulla kallis Jõulumees
maiasmokk on Sinu ees.
Aknal ammu ootasime,
kuhu jääb me külaline.
Salmidega oli häda,
need meil tahtsid ununeda.
Lõpuks siiski tulid Sa,
nüüd võib pidu alata.

Oska armastada,oska salata,
oska leida ning otsast alata,
oska naerda ja pisaraid valada.
Teistele kaasa tunda,halada
oska v9idelda,v9ita ja
vihata, t9de otsida,pettust
vihata,oska muinaslugu
leida,imet tabada
9nne hoida,elada vabana.

kurg käis kalal kahel jalal
haaras sabast mitmel kalal
kalad pääsid kure nokast
kurg sai tunda mure okast
mõtles mis siin salata
kurb on elu kalata
aga kala mureta läbi saab
ka kureta

Meri on sinine
kõnnib inime
mööda kaldajoont
mõtleb ta tühiselt
tühistest asjadest
pilk on lainetevool

Ja tühised mõtted
jäävadki tühisteks, mis parata,
kuid kas saabki kõike elu jooksul
ära unustada, maha salata.

Päike lõõmab pikalt - üle vee,
tuul laseb juukseid sasida,
pilved, moodustades hõbedase kee,
tekitavad tunde, kasina.

Meri on sinine
kõnnib inime
mööda kaldajoont
mõtleb ta tühiselt
tühistest asjadest
pilk on lainetevool.

Oska armastada,
oska salata,
leida ning otsast alata.
Oska naerda
ja pisaraid valada,
teistele kaasa tunda ning halada.
Oska võidelda,
võita ja ihata,
tõde otsida, pettust vihata.
Oska muinasjutumaad leida,
imet tabada,
õnne hoida ja elada vabana.

Oska võidelda, võita ja ihata,
tõde otsida, pettust vihata.
Oska muinasmaad leida,
õnne hoida, elada vabana
ja kui vaja ka otsast alata!

Gladiator

on õhtu noor ja pööbel peab pidu
ma istun siin vaikselt mekin ma mõdu
rahvas juubeldab ja voolab vein
mu südames kurbus ja pakitseb lein
tänases võitluses kaotasin sõbara ma kalli
oma oma truu ratsu kelle varsana viisin ma talli
vein täna ei paranda mu tuju
kui halli massi seast avastasin imearmsa kuju
su liigutsed nõtked ja imeilus pilk
mu südant tabas kuumuse helk
ma kaotasin kõik mis mulle kallis kunagi
kaitstes oma rahvast mul areenil surra lubati
kuid armidest lugemata mu gladiaatori keha
mind hoidis elus minu raev ja viha
siin ma istun ees veinaga täidetud klaas
istusin kui ori ahelad jalgu köitmas taas
meid siia toodi et lõbustada rahvast
et näha surma ja võitlust mahlast
on kord minu ja ma tõusen lauast et võidelda nüüd
seotakse selga turvis hõbekotkas kaunistab mu rüüd
ma astun julgelt sammu sinna
kus tuleb surmaga vastu minna
möödudes rahvast ma märkan sind
su silmad puurivad maast jalatallani mind
ma ei oska seda hinnata mus keeb veel viha
kuigi näen su naiseliku iha
võitlus on läbi seal lebab maas
vastane noor kes kogenematu taas
mult võetakse ahelad ja klaas täidetakse veiniga
kuid mu süda on täitund noore poisi leinaga
ma eemaldun märatseva bööbli eest
liigun ma saali
silmad märjad mul pisaraveest
kui järsku seistes ja ujumas nähes alasti sind
mind sinust varjab vaid kaardina pind
ma seisan siin mu jalad ei liigu
kuni sa märkad ja heidad mulle pilgu
mu julgus on tappa areenil meest
kuid värisema paneb see kui sa tuled välja veest
ma taganen ja põlvili langen ma
kuna ma olen ori ei saa ma sind vaadata
sa lõbusalt naeratades mööda must jooksed
sul ilus on kael ja märjad su juuksed
kui sa lahkund ma tõusen maast nüüd
mu silmis su nägu ma kohendan rüüd
ma nägin su ilu hetkeks vaid ja kadunud sa
ei teadnud ma rohkem veel praegu aimata
tuul vaibunud ja liivakeerisest langeb viimane raas
mu mõõk tõuseb jälle löögist vastane on maas
mu sõber kaaslane on langetanud pea
ta haavad surmavad ma teda aidata ei saa
ise keereldes ma vahutavas liivas
näen ma bööblit kel suu on naerust kiivas
mu mõõk neid lõbustab tol hetkel siin
kuid teisi haavates mul südames on piin
kolm ründajat nüüd vastu mul seisab
ma üksi ehk surm neist kellegi leiab
lootus on jäänud mul veel siiski
sest tribüünil kohtasin imekaunist noviitsi
vana gladiaator kel armiline keha
on nüüd kimbatuses ei tea mida teha
kuigi vanne võitlejal surm tervitan ma sind
ma seisan maas kus verine pind
kolmest vastasest kaks on nüüd
kuigi tõsiselt vigastas mind ja mu rüüd
nõrkedest haavast kukkusin ma
see oli hetkeks ja ründasin taas
teadsin et viimast korda mul piin
näha sind vaatamas seda võitlust on siin
sõbrad langesid kõik enne mind
lootes seda et saaksin emmata sind
lootus pole kadund mu mõõk liigub taas
kuid jälle ma haavast põlvili maas
ülekaal on suur kahele vastasele kaks lisaks veel
mu pilk leiab sind mis kustutab takistused teelt
võitlen veel kuni jaksab mu käsi
kuigi ka see varsti väsib
veristest haavadest nõretab mu keha
tean et midagi ei saa ma enam teha
bööbel lõbutseb ja räuskab taas
kui minu põlved puudutavad maad
mu keha on nõrk ma otsin vaid sind
sa bööbli seas kes armastab mind
nähes su pilku ma jõudu saan
kuid põlved tõusevad vaevu maast
mu turvise paelad rõhuvad keha
sest igal pool on läbi lõigatud liha
kuid nähes sind ma tõusen taas
viimaseks võitluseks jäänd on veel raas
ähmane pilt ma näen läbi udu
seal oled sina meie lapsed ja kodu
viimaseks löögiks ma tõstan nüüd käe
kahjuks ei taband ja põlvili jään
gladiaatorilt kellelt suunatud viimane hoop
ma säästsin võitluses teda ta liiga noor
mu udune pilk otsib vaid sind
ja noor poiss kõrval kel kohus hukata mind
lõpuks jõuab mu kõrvu kohin
ma kuulen su häält su suudlus mu rohi
näen su ilusat keha sinu seljas tooga rüüd
see minu jaoks ellüsium oma pea pistan su sülle nüüd
ma tunnen su keha langevaid pisaraid
avades silmad näen sind ja sinist taevast vaid
ma ei kuule enam pööblit kes laaberdas siin
ma näen su silmi su südames piin
mu jõud nüüd raugeb peost laskub viimane liiv
sõrm liigub su juusteni kuid langeb siis
ma näen vaid seda kui tõused sa
suudeldes mind ja pühkides pisara
sa avad mu rüü mõõgahoidja ja pandlad
ja õlipuu oksa mu rinnale kannad
tunnen su huuli oma kuumal laubal
kätte mul terast käepideme annad
avades silmad ma näen viimast korda sind
kusagil kaugel laulab lind
pigistan mõõka ma lähen siis
viimane pilk jäi sinust mul siin

Kevad
Maa meil ärkab talveunest
Hakkab vabanema lumest.
Jõudnud nüüd on päikse tund –
Hakkab sulatama lund.
Valev lumi määrdub ruttu
Alustab siis oma nuttu.
Lumepisar nõrgub maale
Kuid jääb külmand pinna peale.
Suland lumi voolab kraavis
Vesi soe on mitu kraadi.
Paju-urvad kraavi kaldal
Pungast tulevad ju välja.
Õide puhkeb sinilill
Ehkki öösel on veel külm.
Lumemütsi kaotand puu
Sest on tulnud kevadkuu.

Igal pool on löga-pori
Soojalt õhkab jopis turi.
Ära kevadilmaga
Kunagi sa naljata!
Kuigi sulle tundub soe
Haigus ruttu sisse poeb.
Päeval soe ja öösel külm –
Nii on kevadine ilm.
Peagi maast on kadund külm
Alata võib kevadkülv.
Külvatud saab rukis –nisu
Sügisel neid süüa isu.
Päev läeb järjest pikemaks
Ilm päev-päevalt soojemaks.
Ärkab loodus - õide puhkeb
Õitsev siis ka suvi tuleb.

Leonhard Pallon

Aeg algas täiesti algusest
sest enne polnud midagi peale ajatu elu
mis kulges aeglasemalt kui praegu
ja seepärast ei lõppenud ta kunagi
ja ka aeg ei saanud alata
seepärast on meil erineva kiirusega elutempo
mida ükski aeg määrata ei saa.

Olen vaike pudruJuss
sirgun suureks nagu uss
siis ma jätan pudru maha
söön vaid nudleid alatasa.