Pilk nii jäine,
astub lohe,üksipäine.
Hambad verest tilkumas,
ohvri kallal ilkumas.
Kuuldele toob urinat,
kurgust kostub kõrinat.
Astub mööda teed too lohe,
uue ohvri loob ta kohe.
Mets kohiseb tuule embuses,
suure hirmu lembuses.
Lohe tammub jäiselt edasi,
ei surma enam kedagi.
istub mere ääres kaljul,
nutab ta tugeval häälel,valjul.
"Miks küll tapjaks loodud ma?
Meri,oh,meri ütle sa!"
Tikubki nutta me draakon,väike,
pilve tagant ilmub äike.
Väiksel tapjal hakkab külm,
"Miks ,oh,miks on ilm nii julm"
Temal pole vihmajopet,
kuigi seda vajaks topelt.
Mõtleb iga ohver nüüd,
tapja tundma peabki süüd!
Lohe külmub kalju külge,
tuuleke sülitab peale tal sülge.
Lohe südant ei armasta keegi,
tapja nahka ei armasta keegi.
Kord ilmub üks tüdruk rannale,
pöörab pilgu ta jäätunud lohele.
Tüdrukul lohest hakkab kahju,
sulatamiseks pistaks ta ahju.
Too punapea nutabki lohe saatuse üle,
pisarajõega ta täidab oma süle.
Järsku miski raksatab,
järsku miski kraaksatab.
Armastus üles sulatas jää,
sest armastus tgevam,kui külm ja kõhe jää

saatsin perse saatani
taamalt pealt vaatasin
pea norus ,võttis end kokku
läks ja ronis auku roppu
punavärv nüüd tuhmunud
ise peegli ees jahmunud
mõtleb miks nii käitus
mõttes kõib kõva väitlus
lolliks tegin suure saatani
nüüd ette võtan draakoni

"Must draakon"

Veel müttab mägedes must draakon.
Ei tea, mis lõbusõit ootab teda ees.
Sinised silmad ja must on draakon.
Isegi vesi tema koonu valgeks ei tee.
Draakon on tugev ja värvikas loom.
Rõõmsalt metsades müttab ja lumes on hoos.
Ainult sügisel poriseks saab tema koon.
Aitab vesi tal puhtaks saada sel loos.
Kõnnib aasta ja pikk on tal tee
Oh, kuidas rõõmus on alati meel.
Nii saadab draakon aasta sel lõbusal reel.

Heli (2012)