nii pehme ja soe..
ta naeratab mulle oma kelmikate silmadega.
tahaks teda kaisutada,
kuid ta tõukab mu eemale..
tahab ise..
ise põrandal käputada ja tuba avastada.

nii pehme ja soe..
lõpuks jäi magama.
tahaks teda lõputult vaadata, kuid
uni saabub mullegi..

kummaline, et olen ema:-)
pole siiani veel harjunud selle nimetusega.
tunnen end endiselt, kuid
nüüd oleme kolmekesi..

ta sirutab käed minu poole,
tahab sülle, tal on mind vaja..
ta teeb mulle musi ja kalli
nii hästi kui oskab.

ka mina vajan teda.

Rahumaa sügishommik

Ühel vaiksel udu-unisel hommikul
leidsime rahu-rahuliku maailma.
Vaikus oli seal võrratult õrn,
hääletud udupiisad kukkusid.
Puud, oksad, lehed ja lambad,
kõik olid oma rahulikus vaikuses.

Paigal seisis liigne liikumine,
segadust ei olnud segatud,
rahutust ei olnud külvatud,
olemas ei olnud painavat pinget.

Paar sammu ette nägime,
uduloori sees peitust mängisime.
Tuul ootas kaugel oma aega,
päike ei tahtnud lõhkuda meie maailma.

Suur ja kiire päevatee oli kaugel,
ei puudutanud mind ega sind.

Oleme seal endiselt, kui silmad sulen,
oleme seal endiselt, kui unistada julgen.

Rahumaailmas on paigake praegugi,
kus kokku võime saada viivuks veel.

Näen eemal ühte neidu,
kes istub pargipingil,
lähen kingin talle lilli,
neiu pilgutab siis silmi,
süda puperdab mul sees,
kuid tean,mida teen,
see neiu kes mu ees,
lillekimp nüüd käes,
õnnelik välja näeb,
küsin neiult,mis ta nimi,
ta nimi Hanna-Liisa,
sellest hetkel mulle piisab,
lähen jalutan veidi ringi,
ja kui tagasi ma jõuan,
neiu endiselt pargipingil,
minu käest kinni haarab!