Oi kuis armastan ma jõule,
külmataat ajab tuppa õuest,
küünlad püsti, tuli otsa,
põrsas orki, ehted kuuseotsa
Laual ootab väike pits,
sõbrad head ning pitsu Spitz
Kiunub õnnest väike loom,
head-paremat veel mahutab ta koon
Kõlab kell ja jõulumees,
ilmub uksel nagu naabrimees
Istub veidi salme kuulab
pärast klõmm ja väljas priima
Sätendab talv oma külmas ilus,
valged kristallid õrnalt õhus lendlevad.
Tasahilju hakkab kostma tume mürin,
metsa tagant ilmub kuuvalgel lagedale,
terve ründajate brigaad.
Lumi sajab maha ega märkagi,
kuidas kuulid helveste vahel rajavad teed.
Kõlab taaskord kurdistav kahurituli,
metsaveerul üks tankidest lõhkeb poolel teel.
Lumi sajab maha ega märkagi,
tema ümber toimuvat.
Võitlevad põlvini lumes poisid punases ja
lapsed, kellel haakrist uhkeldab sineli peal.
Sätendab talv oma külmas ilus,
punased kristallid õrnalt õhus lendlevad,
millal peatub viimaks see katkematu häving,
millal lõppeb küll see vennatapusõda kord.
Piimjas udu ripub väljas,
paljas maa on lumenäljas.
Silmapiiri sihib silm -
ehk sealt ilmub lumepilv.
Ja kui ükskord lumi maas,
naerul näod on kõigil taas.
Juba valgem peale kuut-
oodata võib aastat uut.
Näärid eestis pandi kasti,
näärivana lahti lasti.
Taadil punane on nina,
paneb sellest saati tina.
Taat on täna väge täis,
eile l6bumajas käis.
Seal ta eest ja takka kyttis,
oma vanaeitte pettis.
Kuid silmitsedes veini kanne,
vajub vana viinaunne.
Ärkkab taat siis hommikul,
6llesilt on kummikul.
Taat on veidi kohmakas,
sest tal on täna pohmakas.
Kuid oh häda,
påkapikud p..rastid,
pihta pannud 6llekastid.
Ja siis tuppa astus eit,
seljas pahupidi kleit.
Vihaselt siis sajatas
"mis sa lakud Rajakas".
Vanal koigest kopp on ees,
kas ta polegi siis mees.
Kätte ilmus ahjuroop,
et anda sellega siis hoop.
Kuid lauda tabas k6va laks,
ja roop se pooleks murdus raks.
Seab siis Vana sammud loodi,
vaja tal ju j6uda poodi.
Taadil tallis seisis saan,
poodi j6uda kindel plaan.
Vanal syda veidi paha,
pani ropsi saanis maha.
Tee peal Taati kiusab Ment,
maksmatta on saani rent.
Silmitsedes alkomeetrit,
mendil selge-joodud-eetrit.
Vanal t6esti täis on norm,
ilmub p6uest MG-3.
Tehes sellest vaid paar lasku,
pistab vana relva tasku.
Hyydis vihast "Ai CARAMBA,
l6in su maha nii,kui lamba".
L6puk poodi j6udis Taat,
kus on lähim 6llevaat.
Pistis vaadi sala p6ue,
soovis myyjale "HÄID J6ULE"
:)
Pilk nii jäine,
astub lohe,üksipäine.
Hambad verest tilkumas,
ohvri kallal ilkumas.
Kuuldele toob urinat,
kurgust kostub kõrinat.
Astub mööda teed too lohe,
uue ohvri loob ta kohe.
Mets kohiseb tuule embuses,
suure hirmu lembuses.
Lohe tammub jäiselt edasi,
ei surma enam kedagi.
istub mere ääres kaljul,
nutab ta tugeval häälel,valjul.
"Miks küll tapjaks loodud ma?
Meri,oh,meri ütle sa!"
Tikubki nutta me draakon,väike,
pilve tagant ilmub äike.
Väiksel tapjal hakkab külm,
"Miks ,oh,miks on ilm nii julm"
Temal pole vihmajopet,
kuigi seda vajaks topelt.
Mõtleb iga ohver nüüd,
tapja tundma peabki süüd!
Lohe külmub kalju külge,
tuuleke sülitab peale tal sülge.
Lohe südant ei armasta keegi,
tapja nahka ei armasta keegi.
Kord ilmub üks tüdruk rannale,
pöörab pilgu ta jäätunud lohele.
Tüdrukul lohest hakkab kahju,
sulatamiseks pistaks ta ahju.
Too punapea nutabki lohe saatuse üle,
pisarajõega ta täidab oma süle.
Järsku miski raksatab,
järsku miski kraaksatab.
Armastus üles sulatas jää,
sest armastus tgevam,kui külm ja kõhe jää