Kes seal ukse taga kopsib,
jalgu lumest puhtaks ropsib?
Tahab tulla meie tuppa -
arvab vist et vana tuttav?
Emme julgelt ukse avab
näol tal naeratus on kaval -
tuppa astus võõras mees
habe ajamata ees
pikk ja valge, ninal prillid
peitmas kulmude all silmi,
mantel punane on maani
kaasas kotitäis tal kraami.
Hakkas minult salmi nõudma
pidi teise kohta jõudma,
kohmitses siis koti sees -
ütles, olen tubli mees!
Kust ta teab? Vist tõesti tuttav?
ma ei küsi, sest ta ruttab.
Tuttavad tal saapapaelad -
vist on isalt saapaid laenand...
Ootan kuni issi tuleb
räägin talle oma murest.
Loodan enne magamist
saab issi saapad tagasi.
JÕULUD õhturahus taevas hele kuu,
sinab lumejahus,igal põõsal-puul.
Jõuluvanal ammu valmis tüse kott.
Juba seljas vammus,peas on mütsilott.
Trepist üles rühib,kotti soputab,
siis end jalgu pühib,valjult koputab.
Tõsta klaas ja trambi jalgu,
kui on uue aasta algus.
Kõik, mis paha,jäägu maha
vana – aasta selja taha!
Jõuluvanal ammu valmis tüse kott,trepist üles sammub peas tal mütsilott.Ukse taga tema kotti soputab ,siis veel jalgu pühib valjult koputab kopp, kopp.
Talvest tahaks ma leida nii palju punaseid põski ja tõttavaid jalgu uniseid hommikuid, kuukiirevarju silmadesära, mis ehmataks ära suurlinna sombuse kisa ja kära avaraid tänavaid, päikese valgust seda, mis tähistaks alguse algust magusaid hapukaid lõhnu ja maitseid kedagi kindlat, kes hoiaks ja kaitseks helgemaid päevi lumeredeleis parke õrnust ja hetki, mis iial ei lõpeks.
Jõuluvana kannatus
Kord ohkas süngelt Jõulumees
ees jälle tuttav rada
seal kuri koer on ukse ees
kes võib sind hammustada
Kui koerast mööda viinud tee
võid jalgu lõdvestada
sa tabureti nurgale
saad vaikselt nõjatada
Kõik salmid tuleb kuulata
koos kaasa lüüa tantsu
sul tuleb nälga varjata
ja kiita väikest Antsu
Neid pakke kokku korjatud
on terve üksteist kuud
kaupmehi Hiinast orjatud
ja panti pandud luud
Kõik maksud tuleb maksta veel
aktsiis ja toll ja tulu
sa kulud kannad laenu teel
oh seda vaeva valu
Siis õhkas rõõmsalt Jõulumees
küll vaikib jutuvada
sa pehme lumest teki sees
saad aasta pikutada.
Kas sa jõuluvana näed,
mul ju puhtad käed,
kas ma näitan veel jalgu,
või annan sulle tangu.
Jalad ja sabad
Mu elu on põnev-see ookean
Kuid ikka ja alati tuksunud on
minus maailma suurim soov-
tahan jalgu ja see pole poos!
Ma tantsiksin mööda tänavaid,
ma imetleksin akendest jalgu neid,
ma prooviksin kuidas käib jalgpall
ja hip hop-oh,oleks mul jalad all!
Ma paterdaksin liivas ja pladistaksin vees,
viskaksin hundiratast balees.
Talveõhtul ma veedaksin uiskudel jääl,
ja suusataks mägedes-oh,kus on mu säär?!
Kord tõeks lähebunistus,kindel see,
kuid seni sügaval merede sees
tuhat tegemist ootab mind ka-
põhi,ma tulen!Oota veel,maa!
Istudes üksina suvisel rannal,
näen kuidas tuul laineid kaldale kannab.
Vahutavad lained peksavad mu jalgu,
miski mu sees on laiali valgund.
Mõeldes minevikule, meenub mul see,
kuidas kord käisime ühisel teel.
Nüüd see tee on lahku meid viinud,
püün varjata enda sees olevaid piinu.
Söö kõike, "kõva spordimees",
mis trenni minnes teepeal ees.
"Kuuma koera" zeeroga
ja kooke vahukoorega.
Siis välja näed, kui kossupall,
kel jalgu pole näha all.
Palliplatsil, teiste ees,
oled kindlalt mansas sees.
Kuid vaata, et ei oleks häbi,
kui ei mahu...rõngast läbi...
Gladiator
on õhtu noor ja pööbel peab pidu
ma istun siin vaikselt mekin ma mõdu
rahvas juubeldab ja voolab vein
mu südames kurbus ja pakitseb lein
tänases võitluses kaotasin sõbara ma kalli
oma oma truu ratsu kelle varsana viisin ma talli
vein täna ei paranda mu tuju
kui halli massi seast avastasin imearmsa kuju
su liigutsed nõtked ja imeilus pilk
mu südant tabas kuumuse helk
ma kaotasin kõik mis mulle kallis kunagi
kaitstes oma rahvast mul areenil surra lubati
kuid armidest lugemata mu gladiaatori keha
mind hoidis elus minu raev ja viha
siin ma istun ees veinaga täidetud klaas
istusin kui ori ahelad jalgu köitmas taas
meid siia toodi et lõbustada rahvast
et näha surma ja võitlust mahlast
on kord minu ja ma tõusen lauast et võidelda nüüd
seotakse selga turvis hõbekotkas kaunistab mu rüüd
ma astun julgelt sammu sinna
kus tuleb surmaga vastu minna
möödudes rahvast ma märkan sind
su silmad puurivad maast jalatallani mind
ma ei oska seda hinnata mus keeb veel viha
kuigi näen su naiseliku iha
võitlus on läbi seal lebab maas
vastane noor kes kogenematu taas
mult võetakse ahelad ja klaas täidetakse veiniga
kuid mu süda on täitund noore poisi leinaga
ma eemaldun märatseva bööbli eest
liigun ma saali
silmad märjad mul pisaraveest
kui järsku seistes ja ujumas nähes alasti sind
mind sinust varjab vaid kaardina pind
ma seisan siin mu jalad ei liigu
kuni sa märkad ja heidad mulle pilgu
mu julgus on tappa areenil meest
kuid värisema paneb see kui sa tuled välja veest
ma taganen ja põlvili langen ma
kuna ma olen ori ei saa ma sind vaadata
sa lõbusalt naeratades mööda must jooksed
sul ilus on kael ja märjad su juuksed
kui sa lahkund ma tõusen maast nüüd
mu silmis su nägu ma kohendan rüüd
ma nägin su ilu hetkeks vaid ja kadunud sa
ei teadnud ma rohkem veel praegu aimata
tuul vaibunud ja liivakeerisest langeb viimane raas
mu mõõk tõuseb jälle löögist vastane on maas
mu sõber kaaslane on langetanud pea
ta haavad surmavad ma teda aidata ei saa
ise keereldes ma vahutavas liivas
näen ma bööblit kel suu on naerust kiivas
mu mõõk neid lõbustab tol hetkel siin
kuid teisi haavates mul südames on piin
kolm ründajat nüüd vastu mul seisab
ma üksi ehk surm neist kellegi leiab
lootus on jäänud mul veel siiski
sest tribüünil kohtasin imekaunist noviitsi
vana gladiaator kel armiline keha
on nüüd kimbatuses ei tea mida teha
kuigi vanne võitlejal surm tervitan ma sind
ma seisan maas kus verine pind
kolmest vastasest kaks on nüüd
kuigi tõsiselt vigastas mind ja mu rüüd
nõrkedest haavast kukkusin ma
see oli hetkeks ja ründasin taas
teadsin et viimast korda mul piin
näha sind vaatamas seda võitlust on siin
sõbrad langesid kõik enne mind
lootes seda et saaksin emmata sind
lootus pole kadund mu mõõk liigub taas
kuid jälle ma haavast põlvili maas
ülekaal on suur kahele vastasele kaks lisaks veel
mu pilk leiab sind mis kustutab takistused teelt
võitlen veel kuni jaksab mu käsi
kuigi ka see varsti väsib
veristest haavadest nõretab mu keha
tean et midagi ei saa ma enam teha
bööbel lõbutseb ja räuskab taas
kui minu põlved puudutavad maad
mu keha on nõrk ma otsin vaid sind
sa bööbli seas kes armastab mind
nähes su pilku ma jõudu saan
kuid põlved tõusevad vaevu maast
mu turvise paelad rõhuvad keha
sest igal pool on läbi lõigatud liha
kuid nähes sind ma tõusen taas
viimaseks võitluseks jäänd on veel raas
ähmane pilt ma näen läbi udu
seal oled sina meie lapsed ja kodu
viimaseks löögiks ma tõstan nüüd käe
kahjuks ei taband ja põlvili jään
gladiaatorilt kellelt suunatud viimane hoop
ma säästsin võitluses teda ta liiga noor
mu udune pilk otsib vaid sind
ja noor poiss kõrval kel kohus hukata mind
lõpuks jõuab mu kõrvu kohin
ma kuulen su häält su suudlus mu rohi
näen su ilusat keha sinu seljas tooga rüüd
see minu jaoks ellüsium oma pea pistan su sülle nüüd
ma tunnen su keha langevaid pisaraid
avades silmad näen sind ja sinist taevast vaid
ma ei kuule enam pööblit kes laaberdas siin
ma näen su silmi su südames piin
mu jõud nüüd raugeb peost laskub viimane liiv
sõrm liigub su juusteni kuid langeb siis
ma näen vaid seda kui tõused sa
suudeldes mind ja pühkides pisara
sa avad mu rüü mõõgahoidja ja pandlad
ja õlipuu oksa mu rinnale kannad
tunnen su huuli oma kuumal laubal
kätte mul terast käepideme annad
avades silmad ma näen viimast korda sind
kusagil kaugel laulab lind
pigistan mõõka ma lähen siis
viimane pilk jäi sinust mul siin
Savisaar
Mina olen Savisaar,
taeva all on vikerkaar.
Mina Eesti Moskvaks teen,
metsas kasvab seen.
Pronkssõduri panen tagasi,
võtan kätte pagasi.
Ansipile virutan,
Moskvas jalgu sirutan.
Varsti aga sirutamast lakkan,
Eesti presidendiks hakkan.
Mina olen äss,
Ansip on näss.
Ansip seal ulub,
tema mõistus kulub.
Ester Pärn "Savisaar"
Mina olen Savisaar,
taeva all on vikerkaar.
Mina Eesti Moskvaks teen,
metsas kasvab seen.
Pronkssõduri panen tagasi,
võtan kätte pagasi.
Ansipile virutan,
Moskvas jalgu sirutan.
Varsti aga sirutamast lakkan,
Eesti presidendiks hakkan.
Mina olen äss,
Ansip vaid näss.
Ansip seal ulub,
tema mõistus kulub.
Mehed - täna neist me ei räägi,
nende jaoks on teisigi päevi.
Täna naistest paotame suud,
jutleme seni, kuni eha näeb kuud.
Maiust neil pakume, ehk mõne lillegi.
Põrandat puutuda jalal ei lasegi -
kanname kätel, vahest vankri peal.
Laseme tunda justnagu Kuu peal.
Kasime toad ja peseme nõud,
päeva lõpus, kui raugemas jõud
mudime jalgu ja sasime pead
ei maini me halba, vaid ainult head.
Raske on, tuleb nentida tõika
naised jõuavad ise ju kõike.
Naisel oleks lihtsam kui abiks tal
meeste paar abikätt igal a'al.
See algas vaid ühestainsast silmapilgust
mil tahtsin lendama minna
kuid õhkutõusmiseks puudusid tiivad
seepärast jooksin võidu tuulega
et õnn ära ei põgeneks
kuid tugev torm paiskas mu teele õnnetuse
et minu üle naerda
aga oma tahtmist ta ei saavutanud
sest õnnetuseks jäi talle puuoks jalgu
ja ma jooksin edasi
kuni lendas lind mu lähedalt mööda
ja sulg pudenes jalge ette
ning ma korjasin selle üles
ja tõusin lendu
pilverünkad kihutasid mulle vastu
kuid ma ei hoolinud sellest
vaid elasin õnnes
sest õnnetuul sasis mu juukseid
väsisin ära ja istusin pilvele
mis sõidutas mind teisele maale
kus kõik oli ilus
sinna jäingi elama
sest alguse sai see ühest silmapilgust.
Väike plikatirts tõttas paljajalu
üle kruusase tee.
Teravad kivid kriimustasid halastamatult
tüdruku õrnu roosakaid jalgu.
Valus, ai, kui valus!
Lapse helesinised silmad
täitusid soolaste pisaratega.
Ta jooksis edasi.
Vesi ei mahtunud
enam silmisse ära
ja voolas tüdruku
erkkollasele satsidega lemmikkleidile.
Eemal terendas roheline aas.
Tirtsu valust moondunud näole
ilmus pisike naeratus.
Veidi veel ja siis on hea...
Oma kujutelmades ta juba kõndis lillelisel väljal,
rohulibled tundusid lausa vatina,
muru tegi õrnalt pai
hellaks muutund jalgadele.
Mõni samm veel...
Ja tüdruk astus unelmate aasale.
Äkki, selle asemel, et rõõmustada,
ta seisatas.
Seal õitsesid ju lilled,
ei neid saa puruks tallata.
Nukralt astus lapsuke
kividele tagasi.
Jätkus teekond valusalt,
kivid veelgi teravamad.
Pisarad taas täitsid silmi,
ei kuivaks jäänd ka kleidike.
Hoolis plikakene rohkem lilledest kui iseendast.
Mardid käivad mööda maju, toovad jää ja lumesaju; jalgu lombisei saa kasta, aga nüüd saabliugu lasta, liugu lasta üle luha. Mardid toovad õnne puha!