Talveõhtu on jõudnud kätte
kõik kohad täis on pätte.
Neil pikk habe, punane kuub ja müts
neid kardab ja austab iga juts.

Kui sõna ei kuula ja teed pahandust
siis nad sulle ei too maiustust.
Nad jälgivad sind akna taga
ja isegi öösel nad ei maga

Neil pealik on suur ja paks
ka teda peab kartma iga laps.
Tal vööpeal on suur vitsa kimp
ja seljas kott, kus heade lastejaoks kink.

Põhjapõdrad tal veavad saani,
tal punane mantel seljas maani.
Pikk ja valge on ees tal habe
iga maffia boss on ta peale kade.

Külla tuleb kord aastas ta
see juhtub siis kui lumi on maas.
Jutt, mis ma räägin ei ole jama
ta nimi on ju JÕULUVANA!

Päkapikk!
Nii väike oled,
mitte aru ma ei saa,
kuidas minu juurde tuled-
sinu jaoks nii pikk ju ma!
Küllap sügisel sa juba
tasa sätid teele end,
et su üle rõõmustada
saaks siis iga pisipõnn.....

Päkkapikk päkapikk olen ma,
uhke tutimütsiga.
Jajajaaja hopsasaaaa,
uhke tutimütsiga.

Juba tuleb jõuluvana,
kinkidega rõõmustama.
Igal lapsel jõulusalmid,
tema jaoks on ammu valmis.

Siis, kui lõppes lumetrall,
tuppa tormas lumepall.
Võttis seljast lumevati,
Välja tuli meie mati.

Kuuse jaoks ei ole vaja
väga palju ehteid.
Tema ootab lahket maja,
rõõmu, mis on ehtne.

Paksust metsast meie pärast
toodi teda siia,
ta ei kasva meie pärast
suureks mitte iial.

Kord nääritaadi pauna sees
kaks pähklit kokku sai.
“Oi, kuhu viib meid paunamees?
Maailm on suur ja lai!
Said metsas mitmed oravad
just selgeks nääriloo.
Kel salmid - laulud soravad,
eks pähkleid vääri too.
Kuid oravad, oi, õelad on!
Mis teeme nüüd me kaks?
Neil hambad nagu nõelad on.
Meid söövad naks ja naks.
Nüüd mööda kanne, nukkusid
siit üles otsemaid!”
Nad veeresid, nad kukkusid,
kuid tõesti välja said.
Ent kotisuu peal neile taat
lõi peale labakud
ja hüüdis: “Vaata aga vaat!
Said kelmid tabatud!
Kus kanged! Pean teid selle eest
küll üle kuldama.
Kui tuleb sula, pihu seest
teid poetan mulda ma.
Kui teist ei saa ka vara muud
just nääri iluks, auks,
kuldpähkleid kandvad sarapuud
teist tõusku laste jaoks!

Jõulumees poodlemas!

Kord jõulumees läks šoppama, ta kinke tahtis osta.
Ostis suuski, ostis keppe,
ostis kullast kaelakette.
Laste jaoks ta pistis kotti palju vahvaid raamatuid.
Isadele piisab saades suure koti küttepuid.
Emadele meeldiks saada kallis hea parfüüm.
Jõulumees see šoppab kuni möödub jõulupuum.

Mis sest et pärastlõunal juba pime,
ja maa vahel masendavalt must,
hinges ikka elab jõuluime,
täis sügavat soojust ja armastust.

Jõuluime,milles peidus on rahu,
salajased soovid tähisel ööl,
et südamesse kurbust ei mahuks,
üht takti ta teise südamega lööks.

Mis sest, et vahel on külm ja kõle,
läida küünal- las sooja annab tema leek,
kui seegi ei aita-silmad hetkeks sule,
jõulu imedemaale raja oma tee.

Täitugu soovid, mis kaua olnud peidus,
unistused,mis ei malda enam oodata,
et igaühe jaoks üks langev täht leiduks,
kes jõulusoovidel lubab kord täituda.

KOERA JÕULURÕÕM

Meil on laual verivorst
Polla jaoks on eri vorst
Meil on laual aurav praad
Polla sina konti saad.

Siis kui ema jagab morssi
Pollal nägu läheb torssi
kuulge sõbrad kas te teate,et
minu kausis pole vett.

Haukumiseks kuiv on suu
hüüad AUH kuid kostab MUU
pange kaussi vett üks sõõm
muidu kuivab jõulurõõm.

Vihmaveetoru jõulumõtted

Kalender ajab sarved-sõrad kangekaelselt vastu püsti:
“sa pane tähele su enda ümber hoolsamini jõululusti,
ei ole tõsi koduaknast meile näiv see rohelus ja vihmapüha,
kord nagu kohus taevas kingib meile lund ja külmaviha”.

Küll uinub maa ja tardub pakases suits korstnast valkjalt hallilt,
Õhk helgib lumehelmeist hõbevalges lumevallilt,
Jalgvärav kääksudes nüüd punnib vetrunult sul vastu
Kui oleks talle lasund peale tinaraudne raskus.

Nii mõtles tsingist vihmatoru räästast vihma läbematult juues,
Seest roostes, pealt küll ehtsas uudses värvikuues.
Lä`en lõpuks puhkusele, peakohal vihmarenn siis haigutades lausus
Ja külmus purikaks, kord saabub minu jaoks vee suve kaasus.

Juba tuleb jõuluvana,
kinkidega rõõmustama,
Igal lapsel jõulusalmid,
tema jaoks on ammu valmis.

Pikk ja väsitav su tee,
istu puhka jalga veel,
teeme sulle pähklituumi,
söö et lõuad läevad punni,
loeme sulle salmikesi,
et sa kuulates ei väsi.

Jõulu koer.

Jõuluvana näeb koera,
ning kutsub poega,
koer on väike,
nagu kosmose jaoks päike.

Jõuluvana küsib,
mis nüüd teha,
poeg vastab,
las ta lebab.

Karulaps näeb talveund,
näeb,et taevast sajab lund.
On ju nii,et jõuluaeg
karu jaoks on uneaeg.
Jõuluvana ta ei tea
kuigi salmid hästi peas!

Kui Sul on nii valus,
ei nuta ei palu
ja kadunud lootuse kiir,
siis vaata veel päikest
ja sipelgat väikest
ja elu saab mõtte Su jaoks.

Katikesel mures meel
ei saa tulla jõulumees
õues pole lumevaipa
pori peal ei saa ju sõita.
Appi kutsuma pean isa
tal on sõiduks maastur visa
Nii saaks pakid kindlalt toodud
kelle jaoks nad olid loodud.

JUUNI

Kui kollane võilill on päike -
soe lillelõhn juures on tal.
Sa endale tundud nii väike
nii puude kui päikese all.

Suur heinakõrs sulle on suuni,
kuid putuka jaoks on ta puu…
On heinakuu, jaanikuu, juuni -
kuum maasikamaitsemiskuu!

Leelo Tungal

Et sünniks vikerkaar,
vajab ta selleks nii
vihma kui ka päikest.
Nagu ka uus aasta Sinu
jaoks-et nautida päikest
oska nautida ka vihma.

ARVASIN, et mul on kedagi vaja
tegelikult vaid edevus mus kajas.
Ilmselt oli see vaid mäng minu jaoks,
kuid nüüd ma tahan, et see suhe KAOKS!

heh, ütlesid et MINA olen SINULE kallis, aga kas sa tähele oled pannud, et MINA SIND enam oma läheduses ei salli!!
Ei taha mõeldagi, kui rumal olin ma
alustades suhet sinuga!

ega sinagi targem polnud, armusid vist...

Ole alati see, keda oodatakse,
kelle seltsis on külmaga soe,
kelle jaoks pole miski raske,
kelle käsi on alati toeks!

Kui ma suudaksin haarata vikerkaart,
siis ma selle vaid püüaksin sinu jaoks.
Ja ta ilu ma jagaksin sinuga
iga päev, kui üksindust tunneks sa.

Kui ma suudaksin mäe kokku kuhjata,
siis sa endale seda võiks pidada.
Ise endaga rahus kus kohtuda,
kirkas selguses ennast kus kuulata.

Ja kõik mured sult tahaksin võtta ka,
suurte merede vetesse lahusta...

Aga tean ju, see tahtmine asjata,
sest ei vikerkaart püüda veel oska ma.
Ei ka mägesid kokku või kuhjata,
ega muresid merevees lahusta...

Siiski, ühte ma tahaksin pakkuda:ennast
sõbraks, kes ikka on olemas.

Lootusetult püüad, kuid siiski vapralt,
teed kõik, et minu elust sa ei kaoks.
Jäälilled leian oma aknalt -
sina jätsid nad sinna minu jaoks.

Tahtsin Sinuga rääkida, proovisin mitu korda
tundsin, et kõik minu mõtted vastuseta jäid
Tahtsin Sinuga rääkida, tunnetest, mida tunnen
tajusin aga, et Sina hoopis oma rada käid...

Mäletad seda, kuis olime koos
mõistsime sõnadeta
Mäletad seda, kus jutuhoos
aeg mõnus oli ka sõpradeta

Mäletad seda, kuis kuulasid mind, minul aega oli Sinu jaoks
Mida saan teha, et sellised hetked
me suhtest ära ei kaoks?

Väikestel lastel on väikesed peod,
väikesed südamed, väikesed teod...
Väikestel lastel on veeselged silmad
nende jaoks selged ka vihmased ilmad!
Väikestel lastel on looduse juuksed,
tõeline naer ja tõelised nuuksed...
Jäägu neil silmad veel kauaks nii särama,
lahti siis neile kõik maailma väravad!

Nii vaikne ja rahulik võib tunduda tee,
millele pole määratud veel suund..
kui teaks mida teha ja kuhu minna,
siis oleks see tore et on olemas keegi,
kes ootab kes igatseb ja on olemas.

Kõik võib tunduda küll hetkel halb,
kuid minevikuta pole tulevikku.
Me kõik kannatame ja ootame..
ootame kedagi kes meid armastaks,
kuid ma tean et on olemas see keegi,
kes minu järgi igatseb.

Pole arvanud ma eales halba,
kuid ei taha haiget teha sulle,
ei suuda lihtsalt elada..ja olla õnnelik,
see oleks nagu liig minujaoks..
kuigi tean et pean mõtlema tulevikule,
elan ikka veel minevikus ja olen selles kinni.

Poleks nii kauge see tee,
mis viiks sinuni..
ei tea kas siis oleks kõik teisiti,
kuid ühte kindlalt ütlen sulle,
sa jääd selleks kes sa oled,
mu südamesse alatiseks!!

Oled vaid sina,oma maailmas
mis täis valu või siis rõõmu,
mida teistega jagada ei saa.
Tahad öelda,kui palju ta tähendab sinule,
hojad teda südames ega unusta,
teda hetkekski.
Oled vaid sina,kes hoolib ja armastab,
aga jääd ikka üksinda enda maailma.
Tahad vaadata tähti,näidata kuud,
minna koos päikeseloojanguga.
Üksinda naudid sa elu,sul pole vaja kedagi muud,
unustad peagi valu,ja näed ka päikest ilma temata.
Lähed oma teed,kui ta püüab võtta sult käest,
polnud sind enne tema jaoks,pole ka nüüd.
Oled üksinda ja sellest piisab,et üksindus
sind looja ei viiks.

Sa ütled, et hoolid minust,
et olen su jaoks kõik.
Miks valetad küll nii palju,
sa tead, et olen lihtsalt naine,
kes sul praegu on ja kui leiad parema
siis jätad mu maha.
Kui hooliksid siis ei teeks haiget,
ei ütleks neid lauseid,
mis teevad mulle haiget.
Ei ütleks et armastad mind,
kuid ei mõtle seda tõsiselt.