sulgub uks
ja selle kaja värisema paneb maja
päkapikul sõit on sees
külla tuli jõulumees hilja
gnoomid vaidlevad veel ruttu
laulab kumb või muidu juttu
teeb kui teine tõmbab uttu

haldjat
heidutab see kära
tema tahaks minna ära
metsa kus ei ole paha
ja kus keegi hambaraha
padjalt otsima ei tule
ega jõuga silmi sule
nagu näiteks mantlis mees
lusikaga kohe teeb
tahad metsa? kohe saab!
kuuseni vaid meeter maad
küünlaleekideni ka

põleb kuusk ja põleb tuba
küsin jõuluvanalt luba
kas võin äkki minna
siia-sinna joostes linna
vatti mida panna ninna
salmi lugemiseks vaja
pole leida terves majas

milleks vatt, siin alles lebas
paarikene sigarebast!
tule aga siia, poju!
saame kõhu täis ja koju

Kuskil kaugel paistab kuma,
Aisakella tasa hääl.
Läbi lume vaikselt suman,
Keegi askeldab vist sääl.

Kuulen päkapiku juttu,
Põhjapõdra kabja häält.
Liigun kuma poole ruttu,
Järsku leian ennast säält.

Oh mis ime, mida näen,
Põhjapoolus silme ees.
Ühtäkki justkui imeväel,
Ees mul seisab jõulumees.

Kutsub kaasa, istub saani,
Sõnab “ aeg on minna mul”.
Habe uhke, mantel maani,
Põhjapõdrad minekul.

Kõik on süvenenud töösse,
Kingikotte saanis kolm.
Järsku kadunud nad öösse,
Maha langeb tähetolm.

Äkki ärkan, see vaid uni,
Kätte jõudnud jõulupäev.
Väljas külm ja kaunis lumi,
Kuuse all siis kinke näen.

Leian kirja, see on mulle
Loen “meeles mul sa väike veli”
Naeratan ja vaatan tulle,
Kõrvus aisakella heli.

Jõuluööl käib ingel igas toas,
lendleb sääl ta küünlavalgus joas.
Silmaga Sa vaevalt teda näed,
siiski tunned, et ta soovib hääd...
Kuuseokstelt tõuseb jõuluhõng,
ingli juustes särab karralõng.
Paitab kaisukaru sinu peos,
räägib muinasjuttu unenäos...

Jõulukuu
Aasta pimmemb kuu om jõulukuu,
aasta kõgõ tähtsamb puu om kkuusõpuu,
tä tuvvas mõtsast lossi,tarrõ,liina,
tä all küll süvväs,lauldas,võetas viina.

Tä ossõ pääle pandas karda,kulda
ja ilma küünaldetä toimõ küll es tulda.
Meil jõulupuu tuub hinge rõõmu,rahu,
ei kurbtust,murõt sinnä mahu.

Pia terve kuu nüüd joostas müüdä puute.
Kas tii ka meile kingitusi tuutõ?
Mis om tuu hää ja illos,midä osta,
tuu pääle alati ei mõistaki sa kosta.

Kõik poodi särasse ja sädelesse vasta,
sul rahul raasugi ei olla lasta.
Ja omgi hää: keset valgust,inemiste ruttu
sa nigu loet jõulumuinasjuttu.

Ku lummõ kah viil taivast alla satas
ja kuu naar üleväl ku kuldne ratas,
siss näet,et kuri,illos inemistemaa
viil armsambas sul jõuluaigu saa.

Advendiküünäl panõ akna pääle
ja mõtle elon sullõ antu hääle.
Las edesi lätt nii,kuis piäp ja lätt
uus aasta lehvitäs jo umma salaperäst kätt.
( Müller )

Isa koduõlut joob,
ütles, metsast kuuse toob.
Võttis kannu, võttis kaks,
jutt see muutus valjemaks.
Kohe metsast kuuse toon,
enne kannu õlut joon.
Nii ta jõi ja ajas juttu,
aeg see lendas väga ruttu.
Õhtu juba kätte jõudis,
isa aina õlut nõudis.
Siis ta lausus, oh sa ime,
väljas juba üsna pime.
Õlu hakkas täitsa pähe,
ei ma täna metsa lähe.
Homme metsast kuuse toon,
enne kannu õlut joon.

Näärivana unustas vitsakimbu maha
kingikoti aga peitis tulles selja taha.
Nüüd ta tahab kuulda salmi või ka lihtsalt juttu,
mida tegin läinud aastal. Ja ei salli nuttu.

Meie majas polegi õnneks viripille.
Ainult natukene kardab teda väike Pille.
Taat ta tõstab põlvele ja ruttu kuivab pisar.
Tore näärimees on see - käed kui meie isal.

Oi, seda lund, oi lumekest,
mida sajab ja sajab!
Oi, seda talvist tuulekest,
mis väljas sääl juttu ajab!
Tuul kõneleb kuule ja tähile,
ta kõneleb jõuluööst.
puud lumega kaetud, nad kuulavad,
mis räägib tuul imedeööst.
Oi, seda tuult, ta kõneleb,
et tulemas jõulumees,
ja oi, kui ta tuleb,
siis säramas tal lumeke taga ja ees;
ning pambud tal seljas, ka vitsakimp - v
ist lastele, arvab küll Endu,-
ei, see on selleks, kui varesed teel,
neid hirmutab, et tõuseks lendu.



Oi, seda lund, oi lumekest, mida sajab ja sajab!

Oi, seda talvist tuulekest, mis väljas seal juttu ajab!

Tuul kõneleb säravast jõulupuust ja sellest, mis Endule toodi

Küll mängiks Endu, see latseke; ta väsimus viimaks viis voodi…

Väikse päkapiku süles
magab täna tihane.
See ei aja teda üles:
ilm on lörtsi-vihmane.

Tihasel on täna vaja
soojas paigas magada.
Tihasel ju pole maja,
kortereid ei jagata.

Homme päkapiku majja
linnukene pesa teeb,
ajab juttu, nokib saia,
mõlemal on rõõmus meel.

Mul külas käisid päkapikupoisid
nad kõrva sosistasid mul
et kui oled pai ja hea
tuleb jõuluvana õigepea

Võtsin kuulda päkapikku juttu
olin pai ja hea
nüüd kui jõulud ukse ees
ootan külla jõulumeest:)

Väike ingel ühel õhtul
Tuli minu tuppa
Poetas tükikese kuust
Ja edasi siis ruttas

Hõljus vaikselt sisse välja
Valged tiivad seljal
Arvan, et ta inimesi
Veidikene pelgab

Sestab käibki öösiti
Kui magab inimvägi
Ta ei oska aimata
Et seekord teda nägin

Oleks tahtnud juttu vesta
Küsida kuis läheb
Uurida mis elu on
Seal maa ja taeva vahel

Näeks kord inglit veel
Siis temalt võtan lubaduse
Et mul aitaks täita
mõne väikse unistuse

Misonlapsel vaja?
Vaja kodumaja.
Kui on ema-isa,
kuivab ruttu pisar.
Lahket sõna tahab,
siis ta pole paha.

Hea,kui vend ja õde
ja veel mõni sõber,
siis on päevad ikka
rõõmsad mängurikkad.

Mis veel lapsel vaja?
Päikest päeva ajal,
piima-leiba kõhtu,
ja kui tuleb õhtu,
unejuttu uni
vestaks hommikuni.

Mis veel tarvis oleks?
Et ta terve oleks,
et saaks ikka koos ta
sõpradega joosta.
Õu ja koduaas
lapse kodumaa.

Isa koduõlut joob,
ütles, metsast kuse toob.
Võttis kannu, võttis kaks,
jutt see muutus valjemaks.
Kohe metsast kuuse toon,
enne kannu õlut joon.
Nii ta jõu ja ajas juttu,
aeg see lendas väga ruttu.
Õhtu juba kätte jõudis,
isa aina õlut nõudis.
Siis ta lausus, oh sa ime,
väljas juba üsna pime.
Õlu hakkas täitsa pähe,
ei ma täna metsa lähe.
Homme metsast kuuse toon,
enne kannu õlut joon.

on üks tüdruk meie klassis ,
keda naiseks võtta passiks .

Ann on tüdruk isemasti -
kakleb väga osavasti.
Selline on paras ,eks,
mulle elukaaslaseks !

Suurel vaheajalma
lähen juttu ajama.
Tasakesi küsin Annelt:
" Näita mate ülesannet!"
Teadagi-nüüd järgneb-pats!
kõrvakiil või valus mats...

Olgu, üle elan valu,
tean, et andeks ta ei palu,
aga ega mõnest paist
plikast ei saaks mulle naist !

Annelt saan ma kakslusõppust.
Koolisteel me peame sõprust.
Anne nähes igamees
väriseb ka MINU ees !

Väike poiss kord mängis õues,
emaga seal müras ta
ja siis istus tema sülle
hoolitseva jutuga:

"Emme,kui ma suureks kasvan
siis sa minu tegu näed,
sinu eest siis hoolt ma kannan
kui sa ükskord vanaks jääd.

Siis ma hoian sind nii õrnalt
nagu väikest lillekest,
laulan sulle nagu oskan,
nagu laulab linnuke !"

Ema kuulas lapse juttu
oma mõttes tasa pealt,
mis viis tema silmaveeni,
mis ta südant liigutas.

Aastad käivad oma radu,
poisike on sirgumas
iga päev ta emal abiks,
mures kaasa tunneb ka.

Alles olin mina väike,
paistis pilve tagant päike.
Uskusin siis päkapikke,
tehtuid krutskeid imelikke.
Sussi sisse tõid nad komme,
eile, täna, ülehomme.
Vastu neile andsin kinke,
komme, kirju, palju pilte.
Nüüd kui olen suurem juba,
Päkapikul päevad vabad.
Päkal tekkind uued sõbrad,
poisipead ja hobusabad.
Suureks saades mõtlen ikka,
kuidas veelkord näha Päkka.
Heidaks voodi unetuttu,
ootaks Päkka ajaks juttu.

Sul taat soovib head ja memm veel paremat
aga ise sa tahad veel midagi enamat.
Mis kumaks kui öö ja lõõskaks kui päike
jah, just nii- kui olid veel väike...
Sul vend soovib rahu ja õde ehk rikkust.
Ehk ise sa loodad elult aastatepikkust,
mis palistaks kuldselt su eluloovaipa.
Eks ise sa tead, mida teised ei taipa -
kas vajad õnne, või raha, või rikkust
või ehk elule aastatepikkust.
Või ootad, et kallim sind hellalt siis embaks,
et mõistus ta poole sind alati tõmbaks.
Üht ütlen vaid – ja see tuleb elust:
Armastus ohtlikum õrnroosast lelust.
Ta on kui tuli mis lõõmavalt lõõskab.
Ta on kui vesi, mis kohinal pruuskab.
Ta on kui soo kui mülkasse satud.
Ta on kui töö mille tulemiks patud.
Armastus see on ...ehk lõpetan jutu.
Igaüks ise vaid teab seda juttu.
Igaüks ise vaid seada saab samme.
Igaüks leida saab omal moel õnne.
Kas tuleb ta täna või märkab teid homme,
see on vaid õnne ootustväärt komme.

Häda salmiga

Tulin lunastama kingipakki,
aga olen hädas, appi.
Luuletus mul läks nüüd meelest,
kuid juttu oli emakeelest,
või siis jõuluvanast,
või poisist pahast.
Üldse salm ei tule pähe
kas teil oli sellest vähe?

Elas kord üks väike laps
Kes oli muidu virk ja kraps
Kuid ta ei uskund imedesse
Ega päkapikkudesse
Kuid ükskord vaiksel talveööl
Siis kui pikud olid tööl
Ärkas lapseke unest üles
Ning avastas et keegi tema süles
See oli väike päkapikk
Lühem kui tuletikk
Kuid laps, see arvas et näeb und
Sest käimas oli kesköö tund
"see pole uni" ütles pikk
"kuigi see tundub sulle imelik"
laps see ikka ei uskund päka juttu
vaid läks hoopis uuesti tuttu
Kuid hommikul kui paistis päike
Ärkas lapsekene väike
Kuid miskit paistis padja all
Seal oli päkapiku müts ja sall
Laps sai aru, et ta oli olnud pime
Siiski olemas on imed
Päkapikk – see on ikka tõsi
Kes lastele teeb üllatusi

Jõulud käes on juba juba,
piparkoogi lõhna täis on tuba.
Hommikul kui ärkasin,
siis kingipakke märkasin.

kõik ma kohe äratasin,
ja siis valjult käratasin.
tulge juba kähku ruttu,
räägin teile jõulujuttu.